Miks ma loobusin?

Ma loobusin, sest sel korral ei oleks ma tippu jõudnud.
Ma olen mitmete meestega pidanud tuliseid vaidlusi teemal, kumb on mägedes olulisem, kas protsess või tulemus. Olen jätkuvalt veendunud, et ainus põhjus mäkke minna on tipuelamus. Sel korral sai mulle poolel teel selgeks, et 95% tõenäosusega ma tippu ei jõua ja seega muutus mõttetuks ka kogu üritus. Ma arvan, et oleksin kogu jõudu sh tahtejõudu kokku võttes jõudnud viimasesse laagrisse ja ehk teinud ära ka kõrgusrekordi aga traaversi püstloodis seinal tormituules kõikumine ja viimased 400m järsku tõusu lahtiste jäiste kividega nõlval oleks jäänud tegemata. Kui keegi veel tahab minuga diskuteerida teemal, kui tore on protsessi nautimine, siis tere tulemast telki, mis vappub terve öö tormis ja magamiskotti, mis on hommikuks jääs. Ja ärgem unustagem seda toredat köiega plastikpeldikut, kus auk põrandas on sama suur kui põrand. Ja ärgem alahinnakem füüsilist naudingut, mis tuleb kahekümne päevasest pesematusest. Mina läksin seda kõiketegema ainult tipu pärast ja kui seda ei tule, siis hüvasti mägi!

Jõudu ei olnud?
Tõsi, füüsilise ettevalmistuse jätsin ma vahele ja ei oskagi öelda, millele ma õigupoolest lootsin... Seni on tippe tehtud ilma erilise pingutuseta, kuid Aconcagua sellega paraku ei arvestanud. Praktiliselt väravast alates olid tõusud suhteliselt karmid, ei mingit hingetõmbe hetki laskumisel või vahepalana horisontaalsel pinnal kõndides. Ainult ülesse. Nii esimeses baaslaagris Confluencias, kui ka Plaza de Mulases oli vabatahtlikult kohustuslik kontroll arsti juures. Minu treenimatus väljendus pulsisageduses 115-180 (kõige kõrgem mõõdetud tase)ja sellega kaasnes loomulikult kiire väsimine jms jamad. Ühesõnaga, Tallinna tagasi jõudes ootab mind ees isiklik treener ja treeningprogramm. Rohkem ma alla anda ei kavatse.
Mägi ei tahtnud mind?
Ma ei ole küll eriliselt saatuse usku aga "märkide" keelt siiski vahel taban. Eriti usun ma sisetunnet. Sel korral oli algusest peale midagi valesti. Ma püüdsin Aconcaguaga sõbraks saada, tõesti püüdsin, aga ta oli nii jäine, kivine, elutu... Ma ei saa aru, kuidas võib ühel mäel juba 3000m alates puududa igasugune elu. Ei ühtegi lilleõit kivide vahel, ei ühtegi rohelist laiku...
Kuigi olin mäel 10 päeva, ei näinud ma Aconcagua tippu mitte kordagi. Olenemata sellest, et meil oli ilm pagana kehv, ei olegi võimalik baaslaagritest tippu näha. No minule selline asi ei meeldi! Ma tahan ikka teada, kuhu jõuda vaja. See jäine kivide meri, mis kusagil kõrgustes teravmeelitses, ei olnud mingi ahvatlus. Tippu on vaja vähemalt korraks näha, et tekiks hasart, unistus, vajadus... No ei tekkinud seda tunnet, et tahaks minna.
Kõik need kümme päeva üritasin ma leida põhjust, miks ma peaksin tippu minema. See ei ole mingi üllatus, et vahepeal enesekindlus kaob, tekib motivatsiooni puudus jms. Aga Aconcagual ei suutnud ma kordagi motiveeruda. Võib olla oli Aconcagua vihane kõikide nende teiste mägede peale, kus ma sel aastal olen olnud? Või oli Aconcagua juba algusest peale pressitud valik? Miks peaks üks inimene tahtma ühe aasta jooksul jõuda neli korda tippu?
Jah, Aconcagua ei tahtnud mind algusest peale. Juba Tallinnas oli mul selline tunne ja kahjuks ei muutnud meie kohtumine olukorda paremaks.
Liiga kreisid tingimused?
Kui Alar oleks Tallinnas öelnud, et tipu tegemiseks kulub 20 päeva ning sel ajal puudub igasugune võimalus hetkekski sooja saada, pesta, individualiseeruda, siis oleksin ma ennast teisiti häälestanud. Minule teadaoleva eelinfo baasil, pidi mäe tegemiseks minema maksimaalselt 10 päeva. Täpselt nii kaua ma ka kohal olin.
Jõudsime peale 8 tunnist rännakut Plaza de Mulasesse ja selgus, et meil ei ole telke ega midagi. Esimese öö magasime söögitelgis, siis tõid muulad meile lubatud telgid kohale.
Plaza de Mulases pidi olema umbes tunnise jalutuskäigu kaugusel hotell, kus saab pesta, üürida oma toa, süüa hamburgerit ... Selgus, et hotell on vahetanud operaatorit ja sellel hooajal kinni.
Eriti jäledaks kiskus enesetunne üleval Canada laagris. Saime 100km/t tormis telgid püsti ja sealt välja kolm päeva eriti ei saanud. Öösel ärkasin hirmuga, et nüüd viib torm telgi minema. Lõpuks läks valgeks, tegin telgiukse lahti...ja avastasin, et saapad on eeskojas lund täis tuisanud. Viimastel öödel oli minu magamiskott telgi külge kinni külmunud. See jäle tuul viis minema igasuguse rõõmu.
Miks ma siis ikkagi ei jõudnud Aconcagua tippu?
Mõtisklesin selle üle umbes kaheksa tunni jooksul Canada laagrist alla väravasse kõndides. Ma tahaksin väga öelda, et füüsiline suutmatus aga see ei ole tõsi. Ma lausa jooksin alla, võttes neid vähesied tõuse laskumisel pooljoostes. Ei jää midagi muud üle, kui tõdeda, et liiga suur osa minust on jäänud ühele teisele mäele, mida ma väga armastan ja imetlen. Aconcagua kaotas Kazbekile 0:2. Või kaotasin mina? Vahet ei ole aga minu sisetunne ütles mulle algusest peale: ära mine Aconcaguale. Õnneks jätkus mul taipu viimasel hetkel alla anda. Kes teab, mis Aconcagua muidu oleks minuga teinud.