Mõned mälestused/soovitused Buenos Airesest

Tango
Minu isiklik väga hea kogemus õpetaja Noelia Barsi, www. noeliabarsi.com.ar ja tema e-mail: noelia_barsi@hotmail.com. Noelia räägib muuhulgas väga hästi inglise keelt. Isikliku kogemuse baasil võin kinnitada, et viis treeningtundi ja ON võimalik nii palju ära õppida, et hea partneriga enam vähem tantsida. Kinnituseks vaata minu viimast (viies) tangotundi Buenos Aireses. Parim tangoetendus oli minu jaoks Almacen, San Telmo linnaosas. Nendele, kes ei ole just professionaalsed tango-fännid on seal etenduses kõik paigas: väike ja vana puitrõduga teatrisaal, hea toit... ühesõnaga hea atmosfäär ja etenduse tase ok. Vähemalt kaks tundi head tangot. Vahepeal tulevad lavale küll "indiaanlased" ja laulavad Condori lendu (meil on sellega omad mälestused Mendozast) aga muidu tõesti ok etendus. Kahjuks ei saa seda öelda kõikide nähtud etenduste kohta. Pilet maksab koos õhtusöögi ja piiramatu veiniga 350 peesot.


Vaatamisväärsused
Kaks asja, mida võiks Buenos Aireses ära vaadata. Igal neljapäeval kell neli toimub Mai väljakul (seal kus on ka see roosa maja, mille aknast Evita väidetavalt rahvale lehvitas) Mai emade meeleavaldus. Pikemalt kirjutasin sellest blogis juba varem. Teine koht on La Boca, kus meie kaks reisikaaslast relvastatud röövi ohvriks langesid aga mis sellest hoolimata on päris eriline paik Buenos Aireses. Aga eelkõige soovitan ma linnas lihtsalt ringi jalutada, mida pikema ringi teete, seda rohkem näete.

Poed
Ostuelamustele lisaks saad esteetilise naudingu eriliste sisekujundustega disainipoodidest Palermo Soho linnaosas. Sealt võib leida nii rõivaid, jalanõusid kui kodutarbeid aga mitte kõige odavama hinnaga. Minu jaoks olid Retiro Florida tänava poed lihtsalt igavad aga ega ma Palermo Sohost ka midagi eriti ei ostnud. Lihtsalt väga tore oli. Eriline on ka pühapäevane turg San Telmos. Umbes paari kilomeetrine tänav on liikluseks suletud ja täis tänavakaupmehi, kes müüvad kõike alates antiigist, lõpetades turistinänniga. Mina ostsin kõik oma kingitused sellelt tänavaturult, endale näiteks ühe hiidvana nugade-kahvlite komplekti. Hindadest: nahktagi maksab alates 300 peesot, sellised normaalsemad kingad alates 100peesost,tõeliselt lahedad jalanõud aga maksavad siiski 300-500 peesot, kottide valik on tõeliselt hea ja hinnad ülinormaalsed (al 150 peesost saab juba vinge asja).

Söögikoht
Buenos Aireses lihtsalt peab külastama ühte head liharestorani. Loomulikult leiab neid kõikjalt aga minu lemmik "Las Cabras" asub Palermo linnaosas aadressil Fritz Roy 1795. Ainus probleem, et nädalavahetustel on sinna võimatu kohti saada ja ka argipäeval soovitan kohale minna nii umbes seitsme paiku. Parillas completa maksab näiteks 54,25 peesot (umbes 170 krooni)ja sellest piisab 3-4 inimesele.

HOIATUSED!
Ära mitte kunagi võta lennujaamast taksot! Meie kaks gruppi maksid mõlemad linna sõidu eest vahemikus 400-500 peesot, mis on ilmselge röövimine. Üks võimalus on tellida hotellist vastu transfeer. Minu hotellis maksis see näiteks 100 peesot. Teine võimalus on sõita bussiga linna ja võtta siis takso. Hind 8 peesot aga koos alpinismivarustusega oli see väga keeruline ettevõtmine.
Taksode suhtes tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Kui võtad tänavalt takso, siis on kõik ok, jälgida tuleb vaid, et taksomeeter ikka käima pannakse. Kesklinna piires sõites ei ole võimalik maksta ühe sõidu eest rohkem, kui 30 peesot, kuhu iganes te ka ei sõidaks. Keskmiselt läks mul üks taksosõit maksma siiski alla 10 peeso. Oli ka üks lahe juhus ja õppetund, kuidas taksojuhid BA käituvad. Tulime bussiga Mendozast ja võtsime BA bussijaamas kaks taksot hotelli sõiduks. Meie nõudsime küll taksomeetri käimapanekut aga ei aidanud see midagi. Kuna olin ka elnevalt hotellist bussijaama sõitnud, siis tundus uskumatu, et taksomeeter näitas rohkem, kui kahekordset summat. Üllatus tabas meid aga taksodest väljudes, kui taksojuht väitis, et hind on kokku 130 peesot kahe takso eest. Väidetavalt lisapagas jms. Siis ma sain jälle skandaali teha, eesti keeles muidugi. Eriti tõhusalt mõjus see, kui läksin vaatasin demonstratiivselt auto numbrit ja hakkasin helistama. Selle peale teatas taksojuht, et ta ei taha mingit raha ja hakkas autouksi paugutama. Me küll nõustusime mittemaksmisega kohe aga lõpuks läks süda haledaks ja leppisime kokku 50 peesot kahe takso eest, mis oli enam- vähem õiglane summa. Taksojuhid tundusid lõpuks mõlemad rahulolevad. Seega: ära võta taksot bussijaamast, lennujaamast ega rongijaamast. Eriti juhul, kui sul on suured kotid ja näed ilmselt turisti moodi välja.
Buenos Aireses jalutama minnes ei tasu iial kaasa võtta passi ja suuremat summat raha. Mind püüti röövida kolmel korral, kõik küll ebaõnnestusid. Aga Krisli ja Alar elasid üle tõelise relvastatud röövi (loe blogist lähemalt). Ma ei arva, et BA oleks oluliselt ohtlikum, kui mistahes suurlinn aga siiski ei ole minul varem sellist jama olnud. Ostutänaval käis asi nii, et kusagilt ilmus välja imearmsa vastsündinuga noor naine. Laps oli tõesti üli väike ja valgete pitside vahel naise kätel nii kena, et kõik jäid vaatama. Mina ka. Siis tundsin esimest korda, et keegi sikutab minu seljakoti lukku aga kohe ei seostanud ära. Järgmisel katsel kümne sekundi pärast olin aga juba ohust teadlik ja keerasin ennast kiiresti ringi. Minu seljakoti kallal olnud naine ei jõudnud isegi pead ära pöörata. Muidugi olid nad minu fotokoti luku lahti urgitsenud aga õnneks on kaamera nii raske, et seda neil ei õnnestunud kuidagi märkamatult kätte saada. Lapsega naine lasi kiiresti jalga, röövliplikal sain turjast kinni ja natukene sakutada.
Kui sa just raha peale tige ei ole, siis ära söö kesklinna piirkonnas. Parimad söögikohad on San Telmos ja Palermos. Hinnad erinevad kordades. Samuti ei tasu BA hotellide peale eriti raha kulutada. Leidsin oma tiimikaaslastele Alarile ja Raulile imeramsa hosteli täiesti ideaalses kohas. Nimi Art Factory, Piedras 545, 10 min jalutuskäik kuhu iganes kesklinnas. Hind argipäeval 6,90 ja nädalavahetusel 8,90 EUR voodikoht neljases toas. Argentinas hakkasin ma hosteleid armastama, eriti vinged on seal teenindus ja atmosfäär. Mida iganes küsid, kõik organiseeritakse minutitega ära. Kui küsid mõistlikku asja muidugi.

Hüvasti, Anconcagua!

Olen tagasi Eestis ja pühadki juba seljataga. Esialgu ei klappinud minu aeg kuidagi kohaliku ajaga ja nii ma elasingi Argentina rütmis veel umbes nädala pärast naasmist. Nüüd on tasakaal leitud, Eesti lumised metsad taasavastatud ja aeg Aconcaguaga hüvasti jätta. Kuidas paremini saaks ma seda teha, kui kaunimate fototega sellelt karmilt ja alistamatult mäelt. Siin need on, Aconcagua 2009.


Plaza de Mulas- baaslaager 4300m kõrgusel.


Seal kusagil on Anconcagua tipp...


Paha tipumüts- homme on oodata tormi!




päikeseloojangud Aconcagual


Seal kusagil asub Canada laager... Vaade Plaza de Mulasest


Lumetorm Canada laagris


Kuri mägi Canada laagris vahetult enne minu tagasipöördumist


Minu lemmik!- köiega peldik Plaza de Mulase baaslaagris

kommentaar Kristjan Eriku kommentaarile

Ei saa mitte vaiki olla... kui mägede-mehed minu Aconcaguast loobumise teemal sõna võtavad:)

Olgu siis lõplikult ja selgelt öeldud, et mina ei loobunud Aconcaguast ei lumetormis telkimise, kentsaka peldiku (enamus ajast küll selle puudumise) ega ka nädalase pesematuse tõttu. Olen olnud Aconcaguast hullemates tingimustes ja olen tõenäoliselt veel. Aga ikka ja ainult tipu nimel. Ma loobusin sellepärast, et sel korral lihtsalt ei olnud jõudu. Oli see siis hambapõletikust või valest mõtlemisest.

Aga ikka see lemmikteema, kas protsess või tulemus. Kommentaariks Kristjan Eriku mõttearendusele: "Näiteks olümpiakuld vms. Raske on kujutada sportlast, kes sugugi ei salli treeningut, õiget toitumist, võistlemist, kuid tahab jõuda poodiumi kõrgeimale astmele ja siiras usus võtab selle tee ette."

No minu jaoks ei ole Aconcagua (ega Kazbek, ega Kili) mingi treening vaid ikka tulemuse näitamaise koht. Ei oska ette kujutada sportlast, kes läheb olümpängudele protsessi nautima. Aga noh, mulle tundub juba, et mõne mehe jaoks on see nagu vabandus...tippu ei tulnud aga protsess oli vägev.

Ja siin Kristjan Erikult veel üks tore mõte: "Antud juhul tuleb ainult kaasa tunda, sest milleks võtta puhkust selleks, et 24 tundi ööpäevas tegeleda millegiga, mis on üdini ebameeldiv."
Puhkus on veel väike asi aga mõned mehed maksavad miljoni selle nimel, et ronida Everesti otsa, mille kohta Alar Sikk (ainus eestlane, kellel selle mäe kohta midagi öelda võiks olla) mainis: "Teist nii ebameeldivat kohta maailmas pole, seal oli kõik vastik,"
Huvitav, mille nimel siis see raha ja vaev? Protsessi nautimiseks või?

Uued kogemused on ikka head aga uued tipud veel paremad.

See jutt käis siin teemal: www.ajaveeb.alpinism.ee

kriminaalsed uudised Buenos Airesest

12.12, samal ajal kui meie Uruguay´s rannas peesitasime, toimus La Boca turismimekas relvastatud rööv. Meie armas telgikaaslane Krisli ja Alar Sikk läksid pahaaimamatult värvilisi maju vaatama ja sõpradele turisti moodi kingitusi ostma. Seljakott nänni täis, istusid nad taksosse. Tihedas liikluses jäi takso hetkeks bussi taha ootele. Samal hetkel sööstsid takso suunas kolm meest, kellest ühel oli käes relv. Takso aken löödi katki (sellelt poolt, kus istus Krisli) ja Alari poolne uks tõmmati lahti. Alari väitel pidas ta lühikese verise võitluse vasakhaagi ja muude valusate löökidega samal ajal, kui Krisli kaitses hammastega oma fotokaamerat. Ebaõnnestunud kombinatsiooni tulemusena sai üks kaakidest enda valdusesse Alari seljakoti Maradona särgi ja mate topsidega. Krislil õnnestus oma fotokaamera ja kott päästa.
Kui nüüd keegi arvab, et ma teen nalja, siis kaugel sellest. Ülejäänud päeva veetsid nad politseijaoskonnas ja ausalt öeldes olid veel õhtul suhteliselt ärevil.
Vot selline tore koht on Buenos Aires!

Uruguay 12.12.

Colonia kuulus majakas ja raekoja varemed 17 saj.


Vot sellised puud kasvavad Uruguay´s


paradiisirand Uruguay´s


Uruguay Jõuluvana bussi ootamas

Buenos Airesesse jõudsime 11.12 hommikul. Esimesel päeval uurisime linna, mina küll taasavastades San Telmo boheemlaslikku melu. Õhtul läksime Peebuga tango-etendusele. Sel korral Almacén, väike ja vana maaliliste rõdudega teater. Ühesõnaga nauding täielik.
Laupäeva hommikul kell 8.30 väljus kiirlaev Uruguay väikelinna, ametliku nimetusega Colonia del Sacramento. Tegemist on Protugali esimese kolooniaga siin mandril. Kuna lõunapoolse Lõuna- Ameerikaga on mõistlik teema lõpetada (või vähemalt ajutiselt joon alla tõmmata), oli Tshiilile lisaks vaja veel üks riik üle vaadata. Üle vaatamisest jäi asi muidugi kaugele aga kuna rentiseme kohe sadamast auto, sai mingi aimduse ka sellest maast.
Uruguay on äärmiselt erinev Argentinast. Arvestades, et neid kahte maad eraldab vaid jõgi (väga, väga lai Rio Uruguay vahetult enne Atlandi suubumist), on arusaamatu, kuidas Argentina valdavalt kõrbeline pampast saab Uruguay´s roheline paradiis. Sõidetud tee meenutas meile kõigile Tartu-Viljandi maanteed, must-valged lehmad ja viljapõllud (kaugvaatluse tulemus: nisu).
Nautisime inimtühje randu (esimeses neist tegime tunnise uinaku, sest öö jäi pärast tangot ja nii mõndagi cuba-libre´t natsa lühikeseks) ja Colonia imekaunist vanalinna. Rääkimata muidugi külluslikust mere-teemalisest lõunasöögist.
No ühesõnaga, kui jätta arvestamata täiesti ebanormaalne piiriületus (mis mind muidugi peale Tshiili külastust eriti ei üllatanud), oli väga bueno päev. Lisainfo juba fotodelt:)

minu lendamise video

langevarjuga mäest alla, 10.12

Tegelikult on see vist paraplan, vms lennuriist aga minu jaoks sama hirmutav ja ebareaalne. Kuna Aconcagua tipp jäi tegemata, siis oli loomulikult vaja endale uus eneseületus organiseerida. Ja nii me läksimegi Peebuga lennuharjutusi tegema. Kusjuures see oli tõesti minu idee, mida ma mäe otsas lendu oodates hullult kahetsesin.
Hommik algas raskelt, sest eelmisel päeval ei lõppenud veini nautimine veinimõisaga vaid hilisööl Mendoza tänavatel. Lubasin endale hommikul, et ma ei joo enam iial odavat tänavaveini (eriti peale tippklassi veinimõisa maitseeleamusi) ja ei söö enam iial buffee restoranis.
Südapäeval ei olnud ma veel sugugi kosunud ja kogu lennuvärk kiskus kiiva. Lisaks sadas veel vihma. Kell kaks keerasin ennast hosteli hoovis prügikasti kõrvale magama. Mujal ruumi ei olnud ja kuna õhtul pidime Buenos Airesesse sõitma, siis pidi voodikohad juba hommikul vabastama.
Kell kolm tegin silmad lahti ja olin täiesti värske, valmis lendama. Lennuilma aga ei olnud ikka veel. Kell 15.45 ei olnud küll ilm sugugi muutunud aga lennumees oli kohal. Minu kõige karmim seiklus Argentinas algas...
Sõitsime Mendoza lähedale mäele, vahepeal laaditi ühest tondilossis autosse meie langevarjud ja kaks meest. Selle asjandusega lendamisest teadsin ma ainult nii palju, et mina istun allpool ja instruktor üleval. Mägi oli tegelikkuses paraku liiga järsk ja kõrge, istusin autos olematul teel üle kivide kõrgust võttes ja süda vajus absoluutselt täiesti saapasäärde. Olin enda peale väga pahane, et ei oska riske ennetavalt hinnata.
Üleval pandi mulle protestist hoolimata traksid ümber ja kiiver pähe. Ma küll püüdsin neile selgitada, et ei lenda kuskile ennem, kui näen, kuidas Peebul see välja tuleb aga instruktorid ainult naersid ja lubasid, et ei ole sugugi hirmus. Ah-ha-haa! Siis selgus tõsiasi, et see langevari ei tõuse sugugi ise õhku, vaid tegelikult tuleb õige tuule tekkimisel hakata jooksma kuristiku suunas. Ja huvitav, mis siis saab, kui ma kukkun, või kui tuult ei tulegi...Ühesõnaga, see kõik oli nii õudne, et ma keeldusin kategooriliselt ja valjuhäälselt igasugusest lendamisest. Peep oli minu ees kaljuserval valmis õhku tõusma, kuna olime instruktoriga ootel oluliselt turvalisemal pinnal võtsin veidi rahulikumalt ja mõtlesin, et otsustan siis, kui Peep on minema lennanud. Ja siis äkki tuli tuuleiil, kerkisin korra õhku ja koperdasin siis kuidagi tagurpidi ennast jalgadele. Jõudsin veel väga pahase näoga oma instruktorile üle õla pilgu heita ja siis olime korraga õhus. Karjusin umbes kümme sekundit, enne, kui julgesin esimest korda alla vaadata.
Tahaksin väga öelda, et alguses oli hirmus aga varsti hakkasin lendamist nautima kuid kahjuks nii see ei ole. Vaatasin enda all laiuvat 500 meetrist sügavikku ja oli ikka väga, väga kõhe tunne. Vahepeal kiskus tuul selle asjanduse viltu ja mina olin veendunud, et nüüd lendame päriselt minema. Mingil hetkel nägin enda all lendavat kotkapaari, see oli vist ainus kord, kui unustasin hetkeks, kus ma tegelikult kõlgun ja mõtlesin: oh, kui lahe, lendan kotkastest kõrgemal!
Enam vähem algusest peale nõudsin ma sellelt lennumehelt, et läheksime nüüd palun kohe alla tagasi. Kokku pidi lend kestma maksimaalselt 20 minutit aga kui instruktor oli püüdunud mulle korduvalt näidata, kus midagi asub ja kui vinge on ülevalt kõike seda vaadata, mina seevastu küsisin lolli järjekindlusega, et kuhu me maandume, taipas mes lõpuks, et minust lendajat ikkagi ei saa. Nii me siis hakkasimegi laskuma, minul muidugi jälle hirm sees, et kuidas see maandumine (korraldus oli istuvast asendist rippuvasse üle minna vahetult enne maandumist ja siis, kui jalad maad puutuvad ainult joosta ja joosta) veel välja peaks nägema. Tegelikult tegime super soorituse ja tõesti õnnestus jääda jalgadele.
Tagantjärgi oli väga võimas tunne, et selle lendamise asja ära tegin. Minu jaoks selge eneseületus, arvestades kuidas ma kõrgust kardan. Jalgad värisesid veel ka siis, kui Peep umbes 10 minuti pärast maandus aga rahul ma endaga olin.
Hetkel tundub, et selle asjandusega võiksin ma veel lennata aga langevarjuhüpet ma kunagi elus ei tee.

Familia Zuccardi veinimõis 9.12

See oli päev luksuslikus veinimõisas. Nautisime head toitu ja loomulikult suurtes kogustes head veini.

Argentina rafting 8.12.09

Eestlaste tiim: Raul, Krisli, Alar, Aira, Peep

Aconcagua ebaõnnestus

6.12 varahommikul tegid mäele jäänud kolm grupiliiget Krisli, Peep, Raul ja grupijuht Alar Sikk teise katse tõusta tippu. Ilmateates lõunast alates lubatud lumesadu algas paraku varahommikul ja muutus enne traaversit lumetormiks. Mitteteadjatele infoks, et traavers on kitsas rada järsul mäeküljel, kuhu mahub korraga kõndima vaid üks inimene ja mis on tiputõusu ohtlikum ja karmim lõik. Sellise tormiga ei olnud võimalik traaversit läbida ja grupp pöördus tagasi. Kuna kõrgel oli viibitud juba nädal ja viimased kolm päeva 6000m peal, oleks uus katse tähendanud baaslaagrisse tulekut ja paaripäevast puhkust. Kahjuks selleks aega ei jätkunud ja nii tuli ka neil võtta vastu otsus katkestada Anconcagua üritus. Mendozasse jõuavad nad tagasi 7.12 õhtul.
Kronoloogilises järjekorras tagasipöördumised Aconcagualt:
30.11 hommikul pöördub haiguse tõttu Canadast tagasi Ulf
30.11. õhtul pöördub peale Nido katset tagasi Aira.
1.12. hommikul pöördub Canadast tagasi Artjom, olles siiski eelmisel päeval ära käinud Nidos
1.12 õhtul pöördub tervise tõttu tagasi Art, olls eelnevalt käinud Nidos ja teinud ka varahommikul uue katse Nidosse tõusta;
5.12 pöörduvad Berlinist tagasi Rauno ja Indrek, teinud eelnevalt ühe tipukatse
5.12 jõuab tippu Tarmo Riga, kes tuli mäele iseseisvalt. Kuna Tarmo on eelnevalt teinud kaks 8000m mäge, siis võib teda lugeda professionaaliks ja loomulikult ei suuda meiesuguseid temaga sammu pidada.
6.12 teevad viimased eestlased Berlinist tipukatse, mis lumetormis ebaõnnestub. Grupp pöördub alla.

Mul on hea meel, et kõik on elus ja terved. Natukene kripeldab see saatuslik tunne, nagu oleksin algusest peale teadnud ürituse ebaõnnestumisest.
Lugesin Peebu blogi ja ta lõpetab lausega, et tuleb Aconcaguale tagasi. Olen olnud selle hetkeni veenudnud, et Aconcaguale mina tagasi ei tule. Aga kurat seda teab...

Kirjad Tshiilist

Soetan uue bussipileti {loodetavasti kindlustus katab kulud:edasi-tagasi pileti hind 180-200 peesot, parimad bussifirmad Cata ja Andesmar)ja asun 4.12 kell 22.00 Mendozast teele. Maantee Tshiili on lummav. Kuuvalgus varvib valgest kivist maed mustilisse loori, tee korval avanevad jarjest uued sugavikud, kivid moodustavad heledal taustal sungeid kujundeid. Uhesonaga see on maavaline kogemus. Paeval voib tee Tshiili paris hirmutav olla.
Mugav oobuss on kull vahel hapnikuvaba aga jaan vaadete lummuses tukkuma, kuni jamad algavad...Olen teadlik, et muuhulgas uletame Argentina/Tshiili piiri ning taidan vajalikud (mitmed) paberid korralikult ara. Kelle uhe paiku soidame mooda esimesest piirivalveputkast, mehed vaatavad bussi valiselt ule ja motlen, et sellega asi piirdubki. Tuhkagi, sellega asi alles algab! Kell 2 oosel soidab meie buss piiriuletuspunkti ja rahvas kasutatakse koos paberite ja kottidega bussist valja. Seisan kulmas terminalis jarjekorras ja kirun Louna Ameerika piiriuletussusteemi. Tahtsa naoga mees uurib kauaks ma Tsiili lahen ja mis ma seal teen. Mulle tundub, et minu vastusest ta aru ei saa aga viisatempli ma saan. Bussijuht juhatab vagesid ja saan nordimusega aru, et pean minema teise jarjekorda, et saada veel mingi tempel. Koik see toimub kulmas koledas ruumis, kus on koos vahemalt neli bussitait rahvast ja jarjekorrad venivad kumnetesse meetritesse. Umbes tunni ajaga olen katte saanud ka teise viisa ning hakkan jonnakalt bussi poole astuma. Teele astub ette kurja naoga piirivalvur, kes on Atsi (minu labradoripoiss) kuidagi katte saanud ja sunnib teda minu asju ule nuusutama. Ats on nagu Ats ikka, roomus ja arevil, et saab inimestega suhelda ning hakkab minu kasi lakkuma (huvitav, kas see peaks narkokoera keeles tahendama: tema kaed ei ole puhtad). Onneks on piirivalvuripoiss labradoridega tuttav ja ei vota asja tosiselt. Suunab mind aga paraku koos teistega korge laega koledasse ruumi, kus tuleb metalllauale asetada oma avatud kotid ja siis umbes pool tundi lihtsalt rivis seista, ilma, et midagi juhtuks. Lopuks juhtub. Koigepealt tuleb Ats oma mehega ja nuusutab koik kotid ule, siis tuleb must labrador ja kontrollib Atsi too ule ja lopuks tuleb meil koigil rivide kaupa kotid veel labivalgustusse saata. Koik see toimub keset ood 3000m korgusel kulmas ja tuulises piirivalvepunktis ja votab kokku aega rohkem, kui 1,5 tundi. Kusagilt lapsepolvest meenub Leedu/Poola piiriuletus ja veelgi sugavamalt emotsionaalsest malust koonduslaagri vastuvotupunktid. Imestan, et koik lepivad rahulikult olukorraga ja kuulavad sona. Lopuks tuleb uks piirivalvur plekktopsiga ja koik panevad sinna sisse munte. Ainus kes mitte mohkugi aru ei saa, olen mina. Kusin, et mille eest see raha, "lihtsalt," vastab bussijuht. Sama kusimuse esitab tagasiteel uks USA noormees, siis olen ma juba "vana kala" ja selgitan talle Louna Ameerika piiriuletustavasid. Ta jaabki minust maha sugavas masenduses pead raputades.
Umbes kell neli saame lopuks piiri uletatud aga minu suureks nordimuseks ei kustutata bussis tulesid (et natukenegi magada saaks) vaid hakatakse hoopis kohvi (jaledat lahustuvat kohvi!)pakkuma. Poole viie paiku jaan magama ja arkan masendaval sombusel hommikul taiesti vooras linnas. Pilved ripuvad paar sendimeetrit minu pealaest korgemal ja kell on pool kaheksa laupaeva hommikul. Kobin oma luhikeste puksega jaakulma hommikusse ja motlen haledusega paevitusriietele, mis riietusesemetest ainsana minu seljakotti mahtusid. Olen joudnud Tshiili kuurordlinna Vina del Mar.
"uksindavooraslinnas" tunne ei ole mulle paris vooras. Selle tekkimiseks peab olema taidetud vahemalt uks tingimustest: magamata oo, nadalavahetuse varahommik, pilves ja/voi kulm ilm,saabumine linna, kus sul ei ole uhtegi inimest ega uhtegi oma kohta. On ka hoopis teistsugune "uksindavooraslinnas" tunne, mis mulle vaga meeldib. Aga see on alati positsioneeritud olemine, st oled ennast juba paika pannud. Vina del Mar ei anna mulle esialgu uhtegi pidepunkti. Joon bussijaamas kohvi (juba laheb natuke paremaks) ja hakkan labi arkava (voi alles uinuva) linna ookeani poole astuma. Nagu ikka sellisel hommikul, puhib keegi tanavat, keegi laheb vihase naoga kiirel sammul kusagile, keegi magab pingil. Pidu on labi ja linnal on pohmakas. Ainus pohjus, miks ma Vina del Mari tulin, on soov Vaikne ookean ka sellelt kùljelt ule vaadata. Inimlik hull soov ring kokku tommata. Leian rannapromenaadi ja jalutan piki murduvaid laineid esialgu uksi, peagi koeraga. Tshiili koerad on ulimalt arukad, see esimene saab vaga hasti aru, et ma tahan temas pilti teha ja satib ennast hoolega ookeani taustale. Lopuks leian ka liivariba ning saan varbad soolaseks ja liivaseks.

Ookean nahtud, votan suuna korge reitinguga varvilise linna Valparaiso suunas. Kuna bussidest on korini, proovin leida lubatud rongijaama. Leiangi metroo aga selgub, et voimalik on soetada vaid 5x kaart. Olen seda valmis 1500 raha eest ka tegema, kuid uks piletimuujast proua on just kainud inglise keele kurustel ja selgitab mulle puudlikult grammatiliselt korrektsete lausetega, et saan bussiga oluliselt soodsamalt. Ei taha talle pettumust valmistada ja lahen siis jalle bussi otsima. Vina del Mar'i ja Valparaiso vahel soidavad naljakad poolemoodulised bussid, mille liikumise ja peatumise loogika tundub mulle esialgu mustiline. Sulandun kohalikku massi ja votan riski astuda esimesse bussi, millel ees sihtpunkti kohanimega kombineeritud viide. Pilet maksab 200 raha, toesti odavam, kui metroo. Muide, Tshiili rahale ei saa ma lopuni pihta. Ma ei tea, mis on kurss, ma ei tea, kui palju miski maksma peaks...ainus selge asi, et vaiksem rahauhik minu taskus on 10000 kupuur ja kokku on neid ATMist voetud paras pakk (valisin suvalise koguse).
Valparaiso- armastus esimesest silmapilgust!

Lonely Planet i jargi Tshiili eriliseim linn. Majad ehitatud mae kulgedele ja nii varvilised, kui fantaasia voimaldab. On kivipitsi ja puupitsi aga eelkoige ikkagi varvi. Kolan kitsastel tanavatel ja teen sadu pilte, toesti iga nurga peal on mida objektiivi puuda. Valparaiso on nagu Tallinna Kalamaja aga hoopis eluroomsam. Omajagu kontrasti lisab suur sadam konteineririvide ja voimsate kraanadega, mis nagu moodaminnes kasvab ule nukulinnaks.

Veedan Valparaisos oluliselt rohkem aega kui olin plaaninud, see linn touseb kindlasti minu TOP 10 hulka!
Argentina ja Tshiili on suudlemislinnad. Pargid on taís igas vanuses suudlevaid paarikesi. Armsas pilt Valparaisost: nii umbes 70 aastased mees ja naine istuvad pargipingil, mehe on aeg paris kokku kuivatanud, naine seevastu tugeva kondiga ja selline suur maama. Suudlevad. Kull naine vantutab seda meest ikka uht ja teispidi, nagu takutuust kaenlas. Aga nii armas.
Tshiili mehed on koledad. Sellised luhikesed ja jassakad, suure pea ja katega. Seevastu oliliselt komplimendialdimad. Pea iga mees, kes mooda laks ka midagi kommenteeris voi lihtsalt lehvitas. Aga see on ju loogiline ka: nii koledad mehed peavadki aktiivsemad olema, muidu sureks Tshiili rahvas valja.
Valparaisost suundun Santiagosse. See on pohimotte kusimus, et just nende samade saabastega, mis kumneid kordi on kondinud Euroopa Santiagosse.
Soidan taksoga Valparaiso kesklinnast bussijaama (3100 raha) labi laupaevase turu. Voimas! Kilomeetrite kaupa koogiviljalette, vahele igasugust trani. Valjuhaalsed huuded, kauplemine, oige turu feeling ja lohn...
Bussis saan tunda ebaoiglust. Kuna ei ole Tshiili raha vaartusest ikka veel sotti saanud, annan bussijuhile 10 000 peesose, lootuses, et kull ta ise jagab. Tema annab tagasi peotaie munte ja 1000 peesose. Ma ei oska midagi arvata aga minu korval istuv tshiili proua tostab protesti. Selle peale annab piletimuuja mulle veel 5000 peesot tagasi. Parast raagime prouaga pikalt turistide kohtlemisest. Ta muide teab, kus Eesti asub ja tema tutar on oppinud Helsingi ulikoolis vahetusopilasena.
Santiago. Votan ette Lonely Planeti pakutud ringi ja naen ara nii Catedral Metropolitana kui prekoloniaalaja kunstimuuseumi, kus saalide kaupa Inka ja Maya mustilist keraamikat, kujusid ja tekstiili. Vaidetavalt parim kollektsioon maailmas.

Lopetan oma ringkaigu kurikuulsas La Piojera's. Kunstirahva kodukorts, mis tanaseks maailmakuulus. Valjast naeb valja nagu Parnu ollekas mineviku Eestis.

Sees toeline hullumaja, igas nurgas keegi laulab, mangib pili voi joonistab. Uleuldine melu.Pakutakse terremotot ehk siis koduveini jaatisega. Plastiktopsikus. Votan oma portsu ja istun kaldtrepile inimesi vaatama. Umbes 2 minuti parast on minu korval esimene tohutult onnetu naoga kiitsakas mees. Mul on temast kull kohutavalt kahju aga meestutvusi ei ole mulle kull vaja. Laheb mooda veel paar minutit ja uus katse. Sel korral lokkispeaga kunstnik Victor, kes teeb mulle valgete hammaste valkudes selgeks, et on minusse armunud.

Ta moodustab oma kahe sobraga nii veidra kolmiku, et olen volutud. Victor on toenaoline naide hullumeelsuse ja geniaalsuse haprast piirist. Kohati tundub ta mulle paras ullike,siis kaib valja jalle mone fakti voi nime ja mul kukkub suu lahti. Vestleme pikalt Balti riikidest ja kultuuri erinevustest. Ta naeb mu kotis Marquezi raamatut"Armastus koolera ajal" ja satub vaimustusse. Raagib mulle hispaania/inglise segakeeles, kui vaga ta Marquezi imetleb. Osa sellest imetlusest saan muidugi endale. La Piojera on taiesti surr koht: keegi tantsib, keegi laulab, koik suhtlevad koigiga ja see koduvein jaatisega on vaga hea. Ja kange. Utlen Victorile, et pean nuud sopradega kokku saama ja lahen ara. Esimese hooga vales suunas.
Oobuss on seekord vaga lihtne Tallinn-Tartu valjaanne. Magan enamuse ajast sugavat und va piiriuletuse 1,5 tundi.

Eestlaste grupp pudeneb Aconcagualt alla

Viimased andmed 5.12 hilisohtul: keegi meie grupist tippu joudnud ei ole. Indrek ja Rauno tulevad alla ja on 6.12 ohtuks Mendozas. Krisli, Peep ja Raul jatkavad uritamist. Kuuldavasti 7. voi 8. detsember. Uleval on tugev torm. Isiklik kommentaar: kui mingigi voimalus on, siis Peep ja Krisli ka tippu lahevad. Kui ainult aeg ennem otsa ei saa, neil molemal tuleb 10.12 Mendozast ara soita.
Sain ka sonumi, et Riga tegi tipu 5.12, seega on mingid jaljed eestlased ka sel hooajal Aconcagulae juba jatnud!

Ees ootab Tshiili

Kuna minu põsk on eilsega võrreldes oluliselt kahanenud, ostsin just ööbussile pileti ja vaatan selle Vaikse ookeani ja Santiago siiski üle. Täna öösel peaksid meie omad Aconcagua tippu üritama. Olen tagasi Mendozas ja internetis 6.12.

Ikka veel Mendoza

Täiesti uskumatu, kuidas ühel rännakul võib kõik nässu minna! Eile öösel tundsin ennast väga kehvasti, tõusin ülesse ja peeglisse vaadates pidin tükk aega hingamisharjutusi tegema, et meelerahu tagasis saada. Minu parem põsk oli täiesti paistes, nagu hamstril. Tõsi, mingi ebamugav valu oli mul juba mägedes aga arvasin, et see on nohust ja muude hädade kõrval jätsin selle näriva pakitsuse täiesti tahaplaanile. Nüüd, Mendozas läks asi käest ära. Hommikul ma bussiga Tshiili ei sõitnud, läksin hoopis arsti juurde.
Esimene arstionu diagnoosis peale mõtisklusi minu põse teemadel hambapõletiku ja suunas mind teise arstionu juurde. Hambapõletiku peale mina ise muuhulgas ei tulnud, sest kui mingi terviseteema üldse minu jaoks regulaarset järelvalvet tähendab, siis just hambaarsti juures käimine see on.
Ühesõnaga Tshiili bussipiletid lendasid vastu taevast. Sain portsu rohtusid ja sõberarsti kontakti, kes oli valmis mind vastu võtma täna kell 17.30. Kõndisin kaardi järgi kohale (eriliselt uhke ridaelamutega linnaosa) ja sain tuttavaks dr Carlos Agustin De Cicco´ga, kes oli kohale kutsunud oma poja (õpib samuti hetkel arstiks ja rääkis erinevalt isast inglise keelt). Juba tuttavad põseuuringud lõppesid röntgenipildiga, mis näitas väga tugevat hambajuure põletikku. Arsti sõnul oli see mul juba mõnda aega olnud ja ta imestas, et kuidas ma üldse mäel hakkama sain. No jah, tema ju ei tea, et minu jaoks oli hoopis suurem probleem peldikus nööri otsas kõlkumine ja 180 pulss, kui see pagana hambavalu. Aga see on veel üks versioon, miks ma tippu ei jõudnud:)
Nüüd on mul peotäis valuvaigisteid, antibiootikume ja teadmine, et igal hetkel võib asi nii hulluks minna, et hammas tõmmatakse välja. Lahe! Eelistan seda siiski teha Carlose juures, mitte kusagil Tshiili avarustes, seega elan lähipäevil Mendozas.
Õhtul kohtusin saatusekaaslaste Arti ja Artjomiga, üllatusena olid vahepeal Aconcagualt alla tulnud ka kaks eesti tüdrukut, kes iseseisvalt mäge teha üritasid. Sõime koos õhtust ja arutasime Eesti grupi võimaluste üle. Seis on kehv, sest uus ilmateade näitab ainsa võimalusena tippu teha 5.12. See aga tähendab, et meie grupp on esimene, kes sel hooajal tippu ütitab. Lumeolud on hullud ja mingit teed tippu muidugi ei ole. Kui ma ka mingil hetkel egoistlikult mõtlesin, et kui keegi tippu ei jõua, siis olen mina vähemalt endale mõnuse olemise garanteerinud, siis nüüd palun ma kõiki jõude, et vähemalt keegi meie grupist tippu jõuaks. Eriti Peep ja Krisli, minu tugijõud nr 1.
Aga meie läheme Artjomi ja Artiga homme termidesse sooja vee sisse sulistama ning päikest võtma.

Miks ma loobusin?

Ma loobusin, sest sel korral ei oleks ma tippu jõudnud.
Ma olen mitmete meestega pidanud tuliseid vaidlusi teemal, kumb on mägedes olulisem, kas protsess või tulemus. Olen jätkuvalt veendunud, et ainus põhjus mäkke minna on tipuelamus. Sel korral sai mulle poolel teel selgeks, et 95% tõenäosusega ma tippu ei jõua ja seega muutus mõttetuks ka kogu üritus. Ma arvan, et oleksin kogu jõudu sh tahtejõudu kokku võttes jõudnud viimasesse laagrisse ja ehk teinud ära ka kõrgusrekordi aga traaversi püstloodis seinal tormituules kõikumine ja viimased 400m järsku tõusu lahtiste jäiste kividega nõlval oleks jäänud tegemata. Kui keegi veel tahab minuga diskuteerida teemal, kui tore on protsessi nautimine, siis tere tulemast telki, mis vappub terve öö tormis ja magamiskotti, mis on hommikuks jääs. Ja ärgem unustagem seda toredat köiega plastikpeldikut, kus auk põrandas on sama suur kui põrand. Ja ärgem alahinnakem füüsilist naudingut, mis tuleb kahekümne päevasest pesematusest. Mina läksin seda kõiketegema ainult tipu pärast ja kui seda ei tule, siis hüvasti mägi!

Jõudu ei olnud?
Tõsi, füüsilise ettevalmistuse jätsin ma vahele ja ei oskagi öelda, millele ma õigupoolest lootsin... Seni on tippe tehtud ilma erilise pingutuseta, kuid Aconcagua sellega paraku ei arvestanud. Praktiliselt väravast alates olid tõusud suhteliselt karmid, ei mingit hingetõmbe hetki laskumisel või vahepalana horisontaalsel pinnal kõndides. Ainult ülesse. Nii esimeses baaslaagris Confluencias, kui ka Plaza de Mulases oli vabatahtlikult kohustuslik kontroll arsti juures. Minu treenimatus väljendus pulsisageduses 115-180 (kõige kõrgem mõõdetud tase)ja sellega kaasnes loomulikult kiire väsimine jms jamad. Ühesõnaga, Tallinna tagasi jõudes ootab mind ees isiklik treener ja treeningprogramm. Rohkem ma alla anda ei kavatse.
Mägi ei tahtnud mind?
Ma ei ole küll eriliselt saatuse usku aga "märkide" keelt siiski vahel taban. Eriti usun ma sisetunnet. Sel korral oli algusest peale midagi valesti. Ma püüdsin Aconcaguaga sõbraks saada, tõesti püüdsin, aga ta oli nii jäine, kivine, elutu... Ma ei saa aru, kuidas võib ühel mäel juba 3000m alates puududa igasugune elu. Ei ühtegi lilleõit kivide vahel, ei ühtegi rohelist laiku...
Kuigi olin mäel 10 päeva, ei näinud ma Aconcagua tippu mitte kordagi. Olenemata sellest, et meil oli ilm pagana kehv, ei olegi võimalik baaslaagritest tippu näha. No minule selline asi ei meeldi! Ma tahan ikka teada, kuhu jõuda vaja. See jäine kivide meri, mis kusagil kõrgustes teravmeelitses, ei olnud mingi ahvatlus. Tippu on vaja vähemalt korraks näha, et tekiks hasart, unistus, vajadus... No ei tekkinud seda tunnet, et tahaks minna.
Kõik need kümme päeva üritasin ma leida põhjust, miks ma peaksin tippu minema. See ei ole mingi üllatus, et vahepeal enesekindlus kaob, tekib motivatsiooni puudus jms. Aga Aconcagual ei suutnud ma kordagi motiveeruda. Võib olla oli Aconcagua vihane kõikide nende teiste mägede peale, kus ma sel aastal olen olnud? Või oli Aconcagua juba algusest peale pressitud valik? Miks peaks üks inimene tahtma ühe aasta jooksul jõuda neli korda tippu?
Jah, Aconcagua ei tahtnud mind algusest peale. Juba Tallinnas oli mul selline tunne ja kahjuks ei muutnud meie kohtumine olukorda paremaks.
Liiga kreisid tingimused?
Kui Alar oleks Tallinnas öelnud, et tipu tegemiseks kulub 20 päeva ning sel ajal puudub igasugune võimalus hetkekski sooja saada, pesta, individualiseeruda, siis oleksin ma ennast teisiti häälestanud. Minule teadaoleva eelinfo baasil, pidi mäe tegemiseks minema maksimaalselt 10 päeva. Täpselt nii kaua ma ka kohal olin.
Jõudsime peale 8 tunnist rännakut Plaza de Mulasesse ja selgus, et meil ei ole telke ega midagi. Esimese öö magasime söögitelgis, siis tõid muulad meile lubatud telgid kohale.
Plaza de Mulases pidi olema umbes tunnise jalutuskäigu kaugusel hotell, kus saab pesta, üürida oma toa, süüa hamburgerit ... Selgus, et hotell on vahetanud operaatorit ja sellel hooajal kinni.
Eriti jäledaks kiskus enesetunne üleval Canada laagris. Saime 100km/t tormis telgid püsti ja sealt välja kolm päeva eriti ei saanud. Öösel ärkasin hirmuga, et nüüd viib torm telgi minema. Lõpuks läks valgeks, tegin telgiukse lahti...ja avastasin, et saapad on eeskojas lund täis tuisanud. Viimastel öödel oli minu magamiskott telgi külge kinni külmunud. See jäle tuul viis minema igasuguse rõõmu.
Miks ma siis ikkagi ei jõudnud Aconcagua tippu?
Mõtisklesin selle üle umbes kaheksa tunni jooksul Canada laagrist alla väravasse kõndides. Ma tahaksin väga öelda, et füüsiline suutmatus aga see ei ole tõsi. Ma lausa jooksin alla, võttes neid vähesied tõuse laskumisel pooljoostes. Ei jää midagi muud üle, kui tõdeda, et liiga suur osa minust on jäänud ühele teisele mäele, mida ma väga armastan ja imetlen. Aconcagua kaotas Kazbekile 0:2. Või kaotasin mina? Vahet ei ole aga minu sisetunne ütles mulle algusest peale: ära mine Aconcaguale. Õnneks jätkus mul taipu viimasel hetkel alla anda. Kes teab, mis Aconcagua muidu oleks minuga teinud.

Kronoloogilises järjekorras emotsioonid Aconcagualt

22.11
Hommikul viimane teadaolev peapesu hotellis. Sõidame bussiga Aconcagua Inka väravasse (ca 10 km), registreerume, saame personaalsed kaka-kotid (tegelikult ka, kuigi lõppkokkuvõttes on seal kotis siiski valdavalt muu sodi) ja teeme esimesed sammud Aconcagua tippu. Teekond väravast esimesse baaslaagrisse Confluenciasse võtab aega 3,5 tundi. Minu jaoks on tõusud liiga järsud ja tempo liiga kiire. Hingamine läheb rütmist välja ja tulemuseks on arstitädi juures mõõdetud rahuolekus pulss 125, peale väikest pingutust ühe künka otsa päikeseloojandust pilte tegema pulss 180. Minu teadvuses pidi see esimene päev olema mõnus rännak alpiaasadel. Tegelikult olid ainult kivid ja tolm. Magame kuppeltelgis naridel. Joon esimest korda mate teed ja palju.
23.11
Aklimatsioonimakt Plaza de Franciale. Minu jaoks, kes ma eelmisel päeval just 180 pulsiga „vahele jäin“, proovikivi. Alar ja Peep on esimest korda minu järelvaatajad. Neil tuleb leppida minu teosammul liikumisega aga ei ühtegi kriitilist märkust! Saan üllatavalt hästi hakkama, pulss püsib lubatud piirides. Tuul on mõõdukalt tugev ja külm. Vastupidiselt ootustele, on mingil määral näha Aconcagua jäine ja kõle lõunanõlv aga ei mingit tipuvaadet. Istume Alariga poolteist tundi lootuses näha mõnda lõunanõlva laviini ja ootame Peepu, kes läheb mäge lähemalt kaema. Söök on Confluencias üllatavalt hea.
24.11
8 tunnine matk Confluenciast Plaza de Mulasesse. Alguses üllatavalt raske tõus jõeorust ülesse platoole. Edasi enam-vähem horisontaalselt tugeva vastutuulega neli tundi tatsumist kivikõrbes. Vahepeal tuleb pöörata selg tuulele vastu, et püsti jääda. Viimased kaks tundi ronimist võimatuna näival püstloodis seinal, mis siiski sikk-sakk muulateel tehtav. Turnin kivide vahel ja proovin mitte alla vaadata. Plaza de Mulas saabub siiski ootamatult ruttu ja kergelt. Enam vähem suudan hingamise ja pulsi kontrolli all hoida. Kohapeal selgub, et meil ei ole kusagil magada. Komplekteerume söögitelgi põrandale. Öösel ärkan selle peale, et telgi seinad ähvardavad tugeva tuulega kokku kukkuda. See on tegelikult alles eelmäng...
25.11
Mölutame. Õnneks saabuvad pärastlõunal telgid ja saame Krisliga endale ajutise kodu. Tegelikult nimetatakse seda mölutamist aklimatiseerumiseks.Ilm on nii ära pööranud, et söögitelgi ja kodutelgi vahel liikumine on tõeline katsumus. Eriti tore on muidugi atraktsioon nööriga plastikpeldik tuules. Valdavalt olen häiritud mõttest, et mis siis saab, kui ma ei jõua nöörist kinni hoida ja sinna auku kukkun:).
26.11
Alari otsusega alustame lõuna paiku tõusu Canada laagrisse eesmärgiga viia sinna olulisem kraam (telgid, priimused, söök). Istun enne tõusu kivil ja tunnen kuidas jalad värisevad. Nii lähebki. Esimestest tõusudest lumeseinal on hingamine paigast ära, seega pulss muidugi ka ja kõik lähebki metsa. Proovin ja pingutan umbes kolmandikule, siis saan aru, et edasine on ainult enese lõhkumine. Palun Alarilt puhkepausi ja ütlen, et pöördnun tagasi. Näen, et Alar on murelik. Peep mõõdab minu pulssi aga ei saa pihta, sest löögid on ebaühtlased. See on paha, paha. Näen seda Peebu näost. Tatsan üksi alla tagasi pisarad silmas.
27.11
Päike paistab! Ja on pärsis soe muide. Otsustan täiesti iseseisvalt ja vabatahtlikult, et üritan tõusta Canada laagrini. Teadvustan endale, et kui see ei õnnestu, on Aconcagua minu jaoks läbi. Tugiisikutena tulevad kaasa muidugi Alar ja Peep. Teen jälle oma teosammu ja tunnen ennast suhteliselt hästi. Siiski läheb liiga palju ressurssi hingamise jälgimisele ja kõik on kuidagi tehniline ja vastik. Aga päike on soe. Peep ja Alar jäävad minust maha (Alar teeb lihtsalt suitsupausi) ja arvavad nähtavasti, et ma nende juttu enam ei kuule. Naljatilgad, mägedes on iga sõna jumala hästi kuulda ka sadade meetrite kaugusele. Lähme rahulikult umbes poolele teele, minul jõud otsa ei saa aga lõunasöögini jäänud aeg kahjuks saab. Pöördume tagasi, minul hing hõiskab. Jõuan küll.
28.11
Tõuseme Canada laagrisse. Sel korral on minu turvaja Peep üksi, sest Alar on võtnud grupis liidrirolli Jalutame Peebuga rahulikult 4 tunniga kohale. Uue liikmena on pundis Art, kes esimese katse samuti katkestas, põhjuseks vererõhu ootamatu tõus (mis kuradi jama nende pulsside ja vererõhkudega seal mägedes küll on). Muretsen vahepeal, kuidas Art küll suudab minu olematu tempotegemisega toime tulla aga tüliks ei lähe. Vastupidi, Art asub minu uueks tugiisikuks innustades ja toetades. Lahe! Kui meie kohale jõuame on telk juba üleval. Meie uus kodu! Kohale jõudes oli minu pulss 128, mis on super arvestades viimase tunni karmi tõusu. Teeme oma telkkonnaga (Peep, Peebu sõber Ulf, Krisli ja mina) õhtusöögiks kartuliputru singi ja juustuga. Avastame kõik, et nägu, käed ja kõik muud kehaosad on paksu tolmuga kaetud aga millegagi puhastada ei ole. Tere tulemast mugav elu! Väljas on hull torm, mõtlen kas jätab minu äsja soetatud telgi terveks.
29.11
Lisaks tormile hakkab sadama lund. Hull värk. Südamega kivi taha minek on selge eneseületus. Katsu sa 30-40m/sek tuulehoogudes püsti püsida, samal ajal peksab lund näkku ja sina pead suutma kükitada. Vot selle pärast ongi naisalpiniste oluliselt vähem, kui meesalpiniste. Need pagan ei pea ju kivi taga kükitama Öösel ärkan selle peale, et minu poolne telgi külg tõuseb õhku. Vaatan kuidas telgi lagi kooldub peaaegu vastu maad ja mõtlen, et nüüd on minek. Ei saa lahti mõttest, et meie telk on kalju serval ja ees ootab väga pikk lend. Tegelikult on Hillebergi telgid ikka pangana vinged ja ainus jama on tegelikult külmunud telgilagi, kus iga tuuleiiliga jäist puru kaela sajab. Minu magamiskott on telgi külge kinni külmunud. Valdav osa kraamist on telgi eeskojas lumme mattunud, sh söök, minu seljakott ja sokid:)
30.11
Hommikul läheb alla Ulf. Sellest on kuradi kahju, sest esiteks on ta meie telkkonna liige ja teiseks väga vahva inimene. Ulfil avastatakse all angiin,bronhiit ja kõik muud hädad koos palavikuga. Seega paratamatu lahkumine. Pakime ühisvarustuse ja alustame tõusu järgmisesse laagisse Nido de Condoresesse. Canadast vaadates tundub tee mõnusalt lauge, tegelikult kahjuks mitte. Minu seljatagust turvab järjekordselt Peep, Alar on ees teejuhiks. Üsna tõusu alguses satume jääväljale, mis arvestades kaldenurka on minu jaoks ületamatu (samas Krisli näiteks paneb täie hooga kribinal-krabinal sellest üle). Panen jalga kassid ja edasi tatsan juba katsvate küünistega. Tõus on kuradi raske. Minu jaoks. Tunnen, et hingamine läheb jälle käest ja ühtäkki muutub kogu see jama nii mõttetuks. Esiteks ei sobi mulle see edasi-tagasi siiberdamine, kui ülesse, siis võtan oma jõu kokku ja lähen aga see asjade tassimine ette ja siis jälle alla tulek on nii pagana mõttetu. Ja siis see juhtubki. Jõuan tõusu lõppu ja ees avaneb jäine platoo. Kusagil seal lõpus on sihtpunkt Nido. Seisan seal serva peal ja ei taha edasi minna. Ütlen Peebule, et lähen tagasi. Ta ei vaidle eriti vastu, mul on tunne, et tal on sellest turvaja rollist väheke kõrini saanud. Ja nii lihtsalt see käibki. Pööran lihtsalt otsa ringi ja hakkan alla minema. Kusagil on juba teadmine, et tagasi ma sel korral enam ei tule. Istun umbes poolteist tundi telgi ees, teen neli suitsu ja vaidlen endaga. Ühel hetkel olen kindel, et ei suuda loobuda, teisel hetkel olen valmis magamiskotti kokku pakkima. Nii ma seal jaman, kuni ülevalt hakkavad paistma eestlaste grupi esimesed tulijad. Sel hetkel saab asi otsustatud. Aiman, et neil kulub alla jõudmiseks umbes pool tundi. Pakin kiiresti oma asjad kokku ja olen otsustanud. Alar ja Peep tulevad samuti alla. Väidetavalt mittevajalike asju ära tooma aga ma ikka natuke loodan, et mind lõpuni turvaliselt koju saatma ka:) Olen öö Plaza de Mulases ja ei kahetse mitte üks raas, et katkestasin.
1.12
Hommikul saan teada, et alla tuleb ka Artjom. Kuna olen endale väravasse transfeeri organiseeriunud, siis saame oma lahkumise ühildada. Alustan siiski üksinda Plaza de Mulasest ca 1600m laskumist, kuna eeldan, et Artjom on pikema sammuga ja jõuab mulle järele. Teel alla saab mulle järjest selgemaks, et loobumine oli õige otsus. Mul ei ole mingit ettekujutust, kuidas ma oleksin suutnud kasvõi selle 6 tunnise laskumise ära teha peale tipupingutust. Tegelikult on see ikka täiesti kreisi värk. Saame Artjomiga Confluencia laagris lõpuks kokku, mina olen vahepeal küll söönud kosutava lõuna aga Artjom on valmis kohe edasi põrutama. Oleme väravas kell 18.30. Meile tellitud buss saabub 19.00. Sihtpunktiks Mendoza.
2.12
Täna tuli teade, et teel alla on ka Art. Hetkel on teada, et ilmaennustuse järgi on esimene võimalus üritada tippu homme st 3.12, kuid kahjuks ei ole selleks keegi veel valmis. Seega jääb loota, et ilmaennustus 5.- 6.12 peab paika ning allesjäänud eestlased: Krisli, Peep, Indrek, Raul, Rauno teevad Alari juhtimisel tipu ära. Minu jaoks teeb selle tipuürituse kahtlaseks tõsiasi, et mitte keegi ei ole sel hooajal veel tipus käinud ning mitte keegi ei tea tegelikult, millised lumeolud seal valitsevad ja kuivõrd käidav/tehtav on üldse see viimane 1000m Koolera laagrist tippu.
Mina sõidan homme Tšiili rannikule ookeani nautima. Tagasiteel olen päeva Santiagos, linnas, mille nimekaimu Hispaanias olen ma nende samade saabastega sisse marssinud kümneid kordi. Nüüd siis mitte Camino de Santiago aga Santiago siiski...

Tagasiteel

Tana, 30.11 votsin ma vastu raske otsuse: poordusin poolelt teelt Nido de Condoresesse (5400m) tagasi alla baaslaagrisse. Sel korral Aconcagua tippu minult ei tule. Homme olen tagasi tavailmas ja kirjutan pikemalt.

Aconcagua hakkab leebuma

Peale eilset blogimist laksin arsti juurde, kes mootis jarjekordselt valja koik super naitajad va pulss aga joudsime koos jareldusele, et ju ma siis olengi selline kuumavereline:). Maega tuleb sobraks saada ja nii ma siis votsin tana oma kaks turvameest, Peebu (kes muide kirjutab siin korval oma blogi) ja Alari ning tegin plaanivalise matka suunaga Canada vahelaager. Sellelt samalt teelt olin eile tagasi poordunud. Tana laks koik ideaalselt, tegin oma tempot ja jalutasin rahulikult 4700m korgusele.
Tana on juhtunud kaks head asja: lounaks saime pizzat ja kohe lahen pesema. Nimelt on Plaza de Mulase laagris elu vahepeal edasi lainud. Meie passime oma grupiga veel tana siin, homme asume teele Canada suunas sh mina. Nuud ma toesti ei tea, millal jalle kirjutada saan ja kas siis on tipp tehtud voi tuleb minul voi ka ilma tottu koigil loobuda. Seega: hoidke poialt. Mina olen natuke Aconcagual lahemal:)

Vihane Aconcagua

Kui te arvate, et meil on siin internet ja seega lust ja lillepidu, siis eksite rangalt. Jah, uhest telgist on voimalik hirmkallis blogimine aga muud asjad on vahem toredad. Naiteks on meil juba kolmandat paeva tuul umbes 40m/sek. Aconcagua on hullult vihane kogu maailma peale. Siit Plaza de Mulase baaslaagist (4300m) on naha noelteravad mustad tipusakid, mis ei ole mitte lumega kaetud vaid sona otses mottes jaised. Minu lemmik on kohalik peldik, kus auk moodustab enamuse plastikputkast ja kukitamiseks tuleb ukse kulge kinnitatud koiest kinni hoida. Arvake ara kui monus on seda teha hapnikuvaeguses kopsudega:( Esimesel ohtul kohale joudes ei olnud meil telke ja seega oobimisime koik koos suures soogitelgis. Tana oosel oli meil Krisliga oma telk, mis ahvardas kull oosel mitu korda minema lennata. Tana hommikul uritasime tousta grupivarustusega jargmisesse vahelaagrisse Canada (4900m) aga minul tuli poolelt teelt tagasi poorduda. Esiteks on minu pulss juba mitmendat paeva liiga korge (stabiilselt 120) ja tousul muutus lisaks sellele ka ebauhtlaseks. Seega on minu jaoks hetkel tipp rohkem, kui kahtlane. Poole tunni parast lahen arsti juurde ja siis selgub, kas uritan homme uuesti voi kobin oma asjadega alla tagasi. Aga muud olulised naitajad on mul tugevalt ule keskmise ( me oleme siin pidevalt arsti jarelvalve all), mingi vaga oluline saturatsioon on 85 ( see on hapniku sisaldus veres) ja vererohk ilus 130/80. Kopsud on kontrollitud, sudameloogid kenad ainult, et magi ei taha mind vist sel korral. Vastavalt toimuvale olen ma taas internetiuhenduses kolme paeva parast nii uhel kui teisel juhul. Tunnistan ausalt, et kui poleks grupis Peepu, oleksin ma juba ammu alla kolinud.
Aga oleme selles tormis roninud uhe raskema etapi Confluentsiast Plaza de Mulasesse ja siin ma nuud olen. Edasi peaksid tulema kolm vahelaagrit: Canada, Nido ja Kolera. Tipp voiks heal juhul saabuda seitsme paeva parast. Olge tublid ja arge minu parast muretsege. Olen koige ettevaatlikum inimene maailmas ja oskan vaga tapselt oma tervist ja jouvarusid kontrollida:)

Aconcagua hakkab juba paistma

Hommikul kumne paiku lahkusime Mendozast Aconcagua suunas. Esimesed maed hakkasid paistma umbes poole tunni parast. Andide maeahelik on voimas oma noelteravate valgete tippudega. Kuningat ennast ei ole me veel nainud, peidab end nurga taga. Hetkel peatume Penitenteses (2600m), veel viimast ood hotellis, siit umbes kolveerand tunnise soidu kaugesel on Aconcgua rahvuspargi varavad, kust meid homme louna paiku ametlikult teele saadetakse. Ametlikult tahendab seda, et tuleb jalle pass seljakotist valja otsida. Meie suuremad kotid laksid juba tund aega tagasi muuladele ja uuesti naeme oma pohivarustust kolme paeva parast Plaza de Mulas'ses. Kiire ulevaade, mis lahipaevil toimuma hakkab. Homme kell kumme soidame bussiga pargi varavasse ja alustame umbes kolmetunnist matka esimesse vahelaagrisse- Confluencia' sse (3600m). Meie telgid, toit, maeriided jms liiguvad homme hommikul muuladel otse Plaza de Mula' sse, seega oli tana suhteliselt keeruline valida kolmeks paevaks vajalikke riideid ja muud vajaminevat. Confluenciast teeme me jargmisel paeval aklimatsioonimatka umbes 4000m korgusele ja teisipaeva varahommikul alustame oma koige pikemat ja vaidetavalt ka uhte raskemat matka Plaza de Mulas' esse. Kokku tuleb sel paeval kaia umbes 12 tundi ning lisaks tuleb teha veel paris lopus uks tosisem tous. Seega lopetame teisipaeva ohtul umbes 4300m korgusel ja sellele jargnevad moned puhkepaevad. Toenaoliselt saan siis mingil moel maailmaga jalle uhenduses olla.
Ilm on kahtlane, jargnevateks paevadeks lubab vihma. Eelmised paevad on uleval kovasti lund sadanud, vaidetavalt on varske lumi ule polve.
Koik on terved ja makkeminekuks valmis.
Side lopp:)

Mendoza 21.11.09

Neljapäeval kohtusin bussijaamas ülejäänud eestlastega ja algas minu rännuku mäeetapp. Istusime õhtul Buenos Airesest bussi peale ja hommikuks olime rohkem kui tuhande kilomeerti kaugusel Mendozas. Ma teadsin juba varem, et Argentina bussid on klass omaette aga selllist taset ei osanud isegi minu rikutud aju välja genereerida. II korrusel nahast suured tugitoolid, mis käisid praktiliselt horisontaalasendisse, pakuti neljakäigulist õhtusööki koos veiniga ning aknas praktiliselt 390 kraadine vaade. Mina olin küll ainuke, kes seda luksust täiega nautis, sest ülejäänud eestlased läksid paari minutiga unemaale ja sinna nad jäidki.
Argentina on hämmastavalt tühi maa. Tundide viisi ei näinud ma bussiaknast ühtegi tulukest, ainult trööstitu pampa sadu ja sadu kilomeetreid. Mendozasse jõudmisest andsid märku viinamarjaistandused, mis mingil hetkel selle tühjuse täitsid. Mendoza on Argentina olulisem veinipiirkond ja vast selle järgi tuntud kogu maailmas. No ja muidugi on siin ka Aconcagua. Meie kasutasime esimese osa Mendozast juba eile täiega ära, st jõime poole ööni (teie aja järgi varahommikuni) head veini. Teise osaga hakkame tegelema umbes tunni pärast, kui võtame suuna Aconcaguale, esialgu bussiga umbes 2400m kõrgusele, et sealt homme liikuda edasi pragiväravasse ja edasi ainult jalgade abil ning suunaga ülesse.
Eile lisandus meie gruppi veel kaks inimest, seega asume tippu üritama kümnekesi. Peale minu on grupis veel üks naine, Krisli.
Millal te minust jälle kuulete ei oska aimata. Alari väitel on esimene teoreetiline võimalus teha tippu 2.12 aga tõenäolisemalt jääb tipp siiski vahemikku 4-6. detsember. Kelle jaoks muidugi...

Kas ma võiksin elada Buenos Aireses? 19.11.09

Täna hommikul, umbes poole tunni pärast saabuvad Alar Sikk ja teised eestlased ning õhtul kell kaheksa väljub meie ööbuss Mendozasse. Tango on läbi ja ees ootab Aconcagua!
Buenos Aires on nagu segu Hispaaniast ja Aafrikast (kusjuures ma ei ole näinud siin ühtegi neegerrahva esindajat, hämmastav!). Vahel tänavakohvikutes õlut juues unustasin ma täiesti ära, et olen tegelikult ühel teisel kontinendil, nii koduselt hispaanialik oli linnapilt, inimesed, meeleolu... Teisalt sõitsin ühel õhtul tangoetenduselt taksoga hotelli peale prügisorteerimise aktsiooni lõppu. Tänavad olid kaetud ühtlase prügikihiga, mida tuul ülesse keerutas. Kohati olid majaderivis akendeta tondilossid või hoopis pimedad räämas hoovid. Tänaval kükitavad kambakesi prügisorteerijate sõbrad või valvesorteerijad...Kõik see kokku oli väga Aafrika suurlinna moodi.
Kas ma võiksin elada Buenos Aireses? Mul ei ole selle vastu midagi, tunnen selles linnas ennast väga hästi. Aga ma tean ju, et lähen kuu aja pärast koju tagasi ja seetõttu ei ole minu hinnang adekvaatne. Mulle meeldib see tervitamiseks musitamise komme ja see, et taksojuhid saadavad möödasõites õhusuudlusi. Mulle meeldib kõndida kitsal kivitänaval ja kuulda äkitselt tangomuusikat. Mulle meeldib BA hoomamatus, see, et võid igas suunas kõndida lõpmatult kaua ja ikkagi ei ole veel kusagile jõudnud. Mulle meeldis Carlos Gardeli tangoetendusel minu kõrval istunud argentiina vanaproua, tema väljapeetud liigutused, elegantne stiil, nõudlik viisakus teenindava personali suhtes. Mulle meeldivad argentiina mehed, kelle jaoks on naine lill, keda tuleb imetleda aga mitte ilmtingimata murda ja vaasi toppida.
Täna sõidan ma küll Buenos Airesest minema aga ma tulen tagasi. Üsna varsti.

La Boca ja tantristlik tango,17.11.09

Turist peab ikka käima mõnes turismikohas. Mina valisin selleks La Boca- värvilise linna. Kehtestasin jalgadele säästureziimi (meenus, et mul tuleb nende jalgadega varsti mäkke ronida) ja võtsin takso. Tõesti, takso on esimene odav asi Buenos Aireses.
On kaks ise asja, mis La Boca võiks olla ja mis ta tegelikult on. Iseenesest on seal seda boheemlaslikku fiilingut küll (hipimehed, tangotantsijad tänavatel, naivistlikud skulptuurid, värvilised majad jms) aga ma tõesti ei saa aru, miks nad peavad kõikides nendes toredates poodides müüma nii nõmedat turistinänni. Kus on mulle lubatud kunst? Kes kurat tahab Maradona pildiga külmkapi magnetit! Muide, Maradona ei ole mulle tõesti mitte kunagi meeldinud. Teine turistimagnet, Che Guevara, on vähemalt ilus mees aga väga, väga paha. Katsun oma "pahade meeste" teemat kontrolli all hoida ja ei osta tema bareti-pildiga T-särki. Õnneks tapeti Che Guevara juba mõni aeg tagasi ära.
Kokkuvõttes ma ei kahetse mingil määral seda La Boca hommikut. Kolasin värviliste majade vahel, leidsin eriti vinge vana raudtee, istusin tänavakohvikus (kohe tuli minu juurde üks suur hall koer ja viskas mu jalgade juurde magama. See, et ma igal pool koeramagnet olen, sai ka siin kinnituse)ja pildistasin tänavatangot. Aga üle tunni ei olnud mul seal küll midagi teha. Võtsin takso, sõitsin linna ja ostsin täna õhtuseks pidulikuks tangoetenduseks kleidi.
Kell 15.00 algas minu esimene privaatne tangotund personaalse mehega:). Natuke olen enda üle uhke ka, sest oskan nüüd vähemalt teoreetiliselt nelja erinevat sammukombinatsiooni ja suudan terve tangoloo enam vähem kaasa kõndida. Midagi ma taipan sammude tehnikast ja tango-tundest aga tantsimisest on asi muidugi kaugel. Iga pagana mees ajab seal põrandal mingit oma asja, kui ühega saad enam-vähem juba pihta, siis uus mees ja uus jama.
Tango on nagu tantristlik seks, proovi jääda algusesse ja ära mitte soovigi kuskile jõuda. Mitte, et ma tantristlikust seksist midagi peaksin või teaksin, peale paari raamatu lehitsemise ja Stingi imetlemise, aga vähemalt filosoofia on sarnane. "Ära suhtu tangosse kui millessegi, mis peab kuhugi välja viima. Ära mõtle sellest kui vahendist, sest ta on ise enda eesmärk. Ära mõtle tulevikule, vaid jää olevikku!» Umbes seda rääkis mulle täna õpetaja Noelia. Eespool toodud katkend on tantra-guru Osho raamatust, ühe sõna vägivaldselt asendasin. Ei tea küll millise?:)

Mitte ainult tangost. 16.11.09

Mõistagi, räägin ma nüüd mõned päevad eelkõige tangost. Enese ohjeldamiseks alustan siiski hommikust. Äratus kell 6.00. Hommikusöögilauas suhtlen täiesti vabalt teenindavate noormeestega (minu hispaaniakeelsest sõnavarast moodustab 80% söömise teema), kuni kahtlaste küsimusteni (kas sa oled päris üksi Buenos Aireses...) Seejärel kaotan igasuguse keeleoskuse (ammu testitud nipp). Sellest nipist veel nii palju, et 80% juhtudest see töötab. Näiteks Aafrikas kasutasin tüütute neegerinimeste peletamiseks sulaselget eesti keelt. Manad samaaegselt näole mõistva ilme ja räägid. Enamus tüdineb varsti ära, aga mõned lähevad siiski tigedaks.
Võõra linnaga tutvumiseks on kõige parem viis jalgsimatk. Hommikul mul veel nii suuri plaane ei olnud, aga kokku kõndisin täna aega ja tempot arvestades umbes 30 kilomeetirt (mina, vana matkaja, selle numbriga väga ei eksi). Varahommikul alustasin San Telmost (kus ma elan) ja võtsin ette väidetavalt maailma laiema tänava Av 9. De Julio. Sulandusin tööle ruttavate valgekraede massi ja kõndisin vabadussambani välja. Kuna sõiduridade vahele jääb siiski ka haljasala, ei saa selle tänava laiusest eriti arugi. Põikasin sisse San Nicolas´i piirkonda ja tutuvusin ühes pargis tänavainimeste hommikuaskeldustega. Mulle meeldivad BA tänavainimesed. Olid puhtaks pestud riided riputanud metallaia orade otsa kuivama ja mehed ajasid purskkaevu juures habet. Naised käisid vahepeal "poes", tulid täidetud veepudelitega ja korjasid kenasti oma madratsid käru peale kokku.
Edasi astusin hoogsalt läbi Recoleta (otsisin Liis Kängsepa kiidetud raamatupoodi aga leidsin selle umbes kuus tundi hiljem hoopis teiselt poolt) ja pöörasin Retiro luksuslikku poodlemise piirkonda. Minu sõbranna Raili ei saaks iial Buenos Airesesse tulla, sest 90% müügiartiklitest moodustab nahk sajas erinevas variandis (kotid, kingad, mantlid, kasukad jne). Raili korraldaks tõenäoliselt Plaza de Mayo´l protestimarsi. Nii nagu seda teevad Las Madres (Mai väljaku Emad, kes on alates 1977 aastast valitsushoone ees korra nädalas protestimarsse korraldanud, oma hunta võimu ajal teadmata kadunud laste nimel). Siin, oma blogis, ma Argentina ajalool ei peatu aga vedanud neil eriti ei ole.
Casa Rosada (valitushoone) ja Catedral Metropolitana vaatasin üle aga veelgi võimsamad on kogemused juhuslikult tänavatel kolades leitud sammasmajadega. Argentiinas on kõik kuidagi suurem ja suursugusem, eriti arhitektuur.
Lõunaks sõin Santa Fe tänavakohvikus maailma kõige paremat ensaladat (ja maailma kõige suuremat). Ristikheina taolise salati, selleri,suurte avokaadotükkide, hiidkreveti sabade ja veel millegi hapuka natuke kartulit meenutava köögiviljaga. Hinnad ei ole siin odavad midagi. Või olen mina joonud/söönud valedes kohtades ja valesid asju. Näiteks väike õlu, mida tänasel palaval päeval ringikõmpides ohtralt kulus, maksab kohvikus 12-14 peesot. Võrdluseks, et Hispaanias rännates on õlleklaas 1,2 -2 eurot. Ma küll väga täpselt ei tea, mis on peeso ja krooni kurss aga 3-4 vahel see on, seega olen seni Argentiinas kulutanud kõige rohkem raha õlle peale.
Lõunasöögi ajal tekkis mul mõte minna trendikasse Palermo Soho piirkonda ja kohalik moeturg üle vaadata. Loomulikult jalgsi. Palermo on tõesti eriline paik, kui ma midagi siit linnast ostma peaksin, siis kindlasti sealt. Täiesti tavalised, pigem aguli hõnguga tänavad, on pikitud sisekujunduse auhinda väärtivate poodidega, kus juba üksnes kujundusdetaile vaadates läheb meel heaks. Kaup, mida müüakse, on kas kergelt kiiksuga või siis ultra-mega-trendi. Ma küll ei ole väga ladina ameerika moekunsti austaja ja ei viitsinud kauplustes sobrada aga üldmulje on vägev. Just see, et tavalised elumajad tavalises elamukvartalis on muudetud niivõrd efektseteks poodideks. Tänavate nimed lisavad fiilingut: Paraguay, Costa Rica, Nicaragua ja siis ootamatult Armenia...
Palermost oli mul plaan taksoga hotelli sõita aga ei õnnestunud mitte. Mesilase-takso (must-kollane) juht väitis, et tipptunnil on praktiliselt võimatu läbi kesklinna autoga liikuda ja jalgsi saab lihtsalt kiiremini. Tal oli tõenäoliselt õigus, nähes ise hiljem neid seisvaid, tossavaid automasse. Nii ma siis praktiliselt jooksin need seitse kilomeetrit tagasi hotelli, sest kell 19.00 algas seal minu esimene tangotund.
Tango on tants, mida saab õppida vaid meespartneriga. Enamus, et mitte öelda kogu tants seisnebki selles, kuidas astuda, hingata ja tunda ühena (kuna tantsu juhib mees, siis loe: nii nagu mees tahab). Tehniliselt on tango kõndimine, mida loomulikumalt ja vabamalt seda parem. Nii nagu üks minu õpetajatest, Cia, mulle ainiti rõhutas: "Sa lihtsalt kõnnid, nagu ei oleks elusees midagi muud teinudki, nii möödaminnes vahetad jalga, pöörad, kõnnid lihtsalt edasi". Oo jaa. Ma ei tea nüüd, kas meie maailma naised (edukad, iseseisvad, mehised) üldse kunagi tangoga hakkama saavadki. Vot oli siis naistel vaja võidelda endale välja meestega võrdne kohtlemine, hääletusõigus, karjäärivõimalus, palk jms. Nüüd me koperdame siin tantsupõrandal ja ei saa oma võrdõiguslikkusega mitte mömmigi tehtud. Minul kulus vähemalt esimene tund selleks, et üldse lubada kellelgi teisel oma elu juhtida. Olgugi, et ainult tantsupõrandal.
Kuna minu "hinna sees" tangotunnis ei sisaldu miskipärast personaalset meespartnerit (väga, väga suur möödalaskmine neil), otsustasin juba poole tunni pealt lisada paketti mõned individuaaltunnid. Nüüd on järgnevad päevad minu elu Buenos Aireses üks suur tango. Näiteks kolmapäeval on mul esimene individualtund kell 11.00, teine individuaaltund kell 16.00, seejärel kell 19.00 on grupitund ja kell 21.00 algab meie kohalik Milonga.
Et oma ärakäidud/tantsitud jalgadele veel viimane väljakutse esitada, läksin hilisõhtul linnapealt otsima ainsat Milongat, mis esmaspäeva õhtul saadaval. Nägin muuhulgas ära ka BA kuulsad prügisorteerijad(asi käib nii, et kogu prügi tõstetakse kilekottides tänavale, siis mingil õhtutunnil vajub mass getoelanikke sellele prügile peale ning kõik kotid kistakse lahti, et leida vähegi väärtuslikum mahamüüdav sodi. Nagu ma nägin, eraldavad nad kottidest paberi ja papi, metalli, plastpudelid jms mille saab kokkuostjatele maha müüa. Millised need tänavad peale kõikide prügikottide avamist ja läbituuseldamist välja näevad, võite ise aimata. See on ikka pagana võigas vaatetpilt ja mitte vähem võigas ei ole mõte, et keegi minu prügi sellisel moel läbi hekseldab ja seejärel tänavale laiali laotab). Sain ka esimese kogemuse, et BA ei olegi päris ohutu koht. Mingil tänavanurgal astus mulle ligi üks läikivate silmadega kutt ja küsis mis kell on. Proovisin ära oma nipi "ma ei räägi sinu keelt ega ühtegi teist keelt ka mitte.." aga vot sel korral ei läinud läbi. Kutt kõndis minuga kaasa, ehk pool sammu minust tagapool. Ühel hetkel võttiski ta mul seljakotirihmast kinni, sellisel ründaval moel, pisut mind tõugates. Olin juba ammu valmis loobuma oma seljakotist (kus muuhulgas oli sees fotokaamera), seetõttu ei olud ma ka eriti üllatunud. Pöörasin ümber. Ma nüüd ei tea, kas minu hirm oli asjatu või nägi ta kusagil lähenevat politseid või jäi talle miski muu ette. Igal juhul vaatasime umbes kolm sekundit tõtt ja siis ta ühmas midagi segast (mis kõlas nagu: kardad oma koti pärast või...). Keerasin otsa ringi ja läksin minema. Uskumatu, aga järgi ta mulle rohkem ei tulnud. Hetkel ma muidugi arvan, et tal ei olnudki väga kurje plaane, sest vaevalt nüüd narkouimas inimest ahvatleva doosiraha saamishimus miski tagasi võiks hoida.
Aga eile õhtul oli siis minu esimene Buenos Airese Milonga (tangopidu). Ruum nägi välja nagu maakultuurimaja saal. Mehed istusid ühes seinas laudade taga ja naised teisepool kenasti rivis. Muusika tuli lindilt (2-3 lugu ja paus). Mina tegelesin vaatlemisega. Igaks juhuks olin pannud jalga plätud, et kõik aru saaksid: olen rumal turist, mind ei ole võimalik tantsima kutsuda. Vestlesin ühe sakslasega ("ma nii imetlen punase veini pokaaliga üksikut naist tangot vaatmas"), kes on viimased pool aastat BAs elanud. Siis olin sunnitud vastama kohaliku perenaise küsimustele, miks ma ei tantsi (või mis vestlus see oli, suutsin talle öelda, et täna oli minu esimene tangotund ja lubasin, et homme tantsin), kes ei leppinud minu tangoabitusega ja tegi mulle sealsamas kohapeal selgeks kuidas tango käib. No ja lõpuks saabus valges ülikonnas (ausõna, ei liialda) Nikita Mihhalkov filmist "Julm romanss". Igaks juhuks põgenesin, sest olen olnud enamuse oma teadlikust elust "Julma romansi" Mihhalkovi armunud. Tango ja valge ülikond on isegi minu piirideta maailma jaoks liiga palju.
Aga täna sajab Buenos Aireses vihma...

15.11 Buenos Aires

Lahe! Istun Buenos Airese hotellis ja olen maailmaga ühenduses! Telefon töötab suurepäraselt ja kuigi minu läptop annab pidevalt viiteid "connection problem" on siiani sujunud.
Kuna Eestis on kell juba peaaegu viis varahommikul ja mina vist elan veel selles ajas, siis annan kiire ülevaate, mis vahepeal on toimunud ja lähen magama. Lendasin 14.11 Tallinnast Frankfurti ja ööbisin seal ühes toredas hotellis, mille nimi on Steigenberger. Pluss see, et lennujaamast tasuta transfeer max 10 minutit. Rohkem plusse ei ole, huvitav oli jälgida miili-klubi tegemisi, sest vähegi asjalikumad lennufirmad majutasid selles hotellis oma meeskondi. Kui meeldib vaadata hotelliaknast öist lennujaama elu, siis see võib ka pluss olla. Mina läksin lihtsalt magama.
Hommikul oli kõik hästi, kuni selle hetkeni, mil lennukis oma koha leidsin ja avastasin, et personaalset teleekraani eesistme seljatoe küljes ei ole. Väga, väga suur pettumus, sest ainus lohutus Lufthansa lennu eest oluliselt kõrgemat hinda maksta oli lootus, et võin 13 tunni jooksul vaadata neid filme, mida ise tahan. Tegelikult oli ju asi nii, et ma leidsin internetist lennu, millega Tallinnast Buenos Airesesse oleks saanud alla 10 000 krooni aga kui Margus Raha rääkis ühest teisest odavlennu firmast, mis läks sel ajal pankrotti, kui tema selle firma piletiga maailma nautis, keeldus minu tütar kindlalt ja lõplikult lubama oma emal lennata kahtlate/tundamatute lennukompaniidega ning mina pidin maksma peaaegu kahekordse summa.
Lend ise oli vaheldusrikas. Enamuse ajast istusin ma pingi külge aheldatult, põhjuseks turbolents ja korra sai ühes õhuaugus tunda pingi küljest kerkimise võlu. Mina küll enamuse ajast magasin.Igavusest.
Mõni aeg tagasi ma kirjutasin ühele inimesele, et naudin kohatut aega. Kohatu aeg on selline, et sina oled aga kohta ei ole. Minu jaoks on kohad alati seotud mingite mälestuste, kohustuste, unistuste ja tont teab veel millega. Sellepärast mulle kohatu aeg meeldibki, et see on absoluutselt tühi, on ainult potentsiaal. See kohatu aja teema tuleb mul alati päevakorda, kui lennukiga maanduma hakkan. Vaatasin lennuki aknast neid Buenos Airese miljonit tulukest ja olin kohe oma sõiduvees. Iga tuluke on keegi või miski, on võimalus aga mitte kohustus. No sellepärast ma rändamist nii väga armastangi, tõenäoliselt olen ma lihtsalt üks juuretu inimolend.
Aga Brasiilia ja Argentiina maastikud näevad kõrgelt vaadatuna välja nagu raskest siidist rätik, mis on vistud lauale. Kurruline, voogav, täiesti korrapäratu.
Lennujaamas võtsid mind vastu kolm meest. Esimese roll oli mind ülesse leida, teine juhatas auto juurde ja kolmas oli autojuht, kes mind hotelli tõi. Sain jälle ära öelda kõik hispaaniakeelsed sõnad, mida oskan.
Hotell vastab minu kõikidele nõudmistele: puidust keerdtrepid kolmandale korrusele (kus ma elan), kõrged ornamentidega laed, vanad kriuksuvad puitpõrandad, toas massiivne vana kummut ja see minu toa võrratu terrass ovaalse sepistatud äärisega... Joon siin oma veini ja kirjutan sumedas Buonos Airese öös oma esimesi muljeid Argentinast. Olen ärevalt rahul, üksi ja tuhandete kilomeetrite kaugusel...

12.11.09. Argentina, Aconcagua. 2päeva alguseni...

Need siin on minu esimesed read blogimise võlumaailmas. Jõudsin selleni täiesti ratsionaalsetel ja võib isegi öelda majanduslikel põhjustel. Kuna minu eesolevas sihtkohas on Eestiga sidepidamine erakordselt kallis ettevõtmine (110 krooni kõneminut)ja sms-i mõistliku hinna (5,25 kr) sain ma teada alles täna EMTga suheldes, otsisin sõprade ja perega suhtlemiseks alternatiivseid võimalusi. Ma ei ole sugugi kindel, kuidas minu internetiseeritusega järgneva kuu aja jooksul lood on, aga ma igal juhul üritan. Vahemikus 24.11-2.12 on kindel vaikus, sest läptop minu tipukotti ei mahu:)
Argentina...
seostub hetkel minu jaoks kahe asjaga: Aconcagua, Lõuna- Ameerika kõrgeim tipp ja tango. Esimene neist on peamine põhjus, miks ma plaanin 34 päeva oma elust selles riigis veeta. Sõidan Tallinnast ära 14.novembril ja olen enne teiste saabumist neli päeva Buenos Aireses, et teha sotid selgeks selle teise asjaga, nimelt tangoga. Vähe sellest, et Eesti on mägedest lage, jooksis liiva ka minu üritus võtta siin tango tunde (no, et vähemalt mingi aimdus saada). Esiteks on Eestis ainult kaks inimest (mõlemad sealjuures naised), kes argentiina tangot õpetavad. Nendest üks sõitis järgmisel päeval, kui temaga kontakti sain, Buenos Airesesse ja teine ei vastanud minu meilidele (arusaadav ka, sest milline naine tahaks teisele naisele tangot õpetada ja kuidas pagan see üldse välja peaks nägema). Seega ei ole mul tangost mingit aimdust va mõned kunagi nähtud sensuaalsed filmistseenid. Juhtus aga nii (nagu alati), et võimalused saabusid minu juurde ise. Otsisin BA-s hotelli, milles oleks eelmise sajandi alguse Argentiinat ja mõõdukalt kiikse minu maitsele. Pärast päevi surfamist internetis, sattusin Mansion Dandi Royal (kõlab ju uhkelt:)) kodukale ja armusin esimesest hetkest niivõrd, et plaaneeritud eelarve kaotas igasuguse tähenduse. Vaata: www.mansiondandiroyal.com. Tuba broneeritud, sain mõne aja pärast meilile kinnituse, kus muuhulgas oli märkus, et minu tuba sisaldab lisaks "royalile" ka igapävaseid tangokursusi. Lahe! Nii tuli tango minu juurde. Eile ostsin endale 100 krooni eest tangokingad.
Argentinaga on mõned segased lood ka. Näiteks rahvaarv. Vikipeedia väidab, et BAs elab kõigest 2,74 miljonit inimest (seega natuke rohkem kui Riias) ja Lonely Planet omakorda, et 13 miljonit. No ma ei tea. 2,74 miljonit inimest kõlab nagu Lõuna Ameerika väike küla (minu tütre sõnad). Elagu Vikipeedia!
Ja põnevusega ootan, kas minu mobiiltelefon siis ikkagi Argentinas töötab või mitte. Olulisemad eestlaste blogid väidavad, et mitte, aga EMT andis mulle täna lubaduse, et ühes võrgus saan teha mida tahan. Juhul, kui peaksin raha peale ikka väga vihaseks saama.
Ja lõpuks on Argentina väidetavalt selline tore riik, mille nimetust tohib eesti keeles kirjutada vastavalt soovile kas kahe ii-ga või ühe i-ga. Kui ma targemaks saan, siis otsustan ära, aga esialgu võtan vabalt valida.
Minu argentiina-allikatest on esikolmikus Liis Kängseppa raamat (mida ma küll ei ole raatsinud lõpuni lugeda, hoian 13 tunniks lennukis) ja tema blogi http://kangsepp.wordpress.com. Näiteks see San Telmo linnaosa, kus ma elada kavatsen saab temalt hävitava hinnangu aga minule jälle selline suursugune väikekodanlik stiil meeldib. Eks näis, kuidas lähedalt.
Alar Sikk helistas mulle eile ja kordas ekstra üle, et ma BA öösel väljas ei kolaks, getodesse oma jalga ei tõstaks ja üleüldse oma rahakotti ja ennast eriliselt tähelepanu all hoiaks. Raha mul peale seda royal-tuba nagunii ei ole aga huvitav kas selle telefonikõne ajendiks on tema kogemused minu udupäisusega.
Rohkem ma Buenos Airesest hetkel midagi ei tea.
Aconcaguaga seotud esimene tugev emotsioon on mul pärit YouTube videost. Viis itaallast on jõudnud läbi lumetormi 400m kaugusele tipust, kui üks mees kukkub kokku. Ülejäänud proovivad teda püsti upitada aga mees ei võta jalgu alla. Kui nad on teda umbes paar minutit tulemusteta toginud (kõike filmitakse, muide), seovad nad talle köie ümber ja hakkavad tippu lohistama. See mees suri 300m enne tippu. Pärast selle video vaatamist helisasin Sikule ja palusin kinnitust, et meie grupis ei ole ühtegi itaallast ning andsin karmi korralduse, et mind tuleb lohistada suunaga alla. Nüüd ta küsib iga kõne lõpus, et kui suur on hetkel minu hirmuprotsent. Ma ei karda Ancancoguat aga ma kardan rumalaid inimesi, sh vahel iseennast.
Hetkel on mul mäkke mineku seljakott pakitud, kaal 18 kg (enamuse ruumist võtab enada alla -60 magamiskott, mille ma pärast Aconcogua ilmateate lugemist Kalevilt laenasin)ja esimest korda on mul mäele minekuks kaasas ka kohver. Ilus, uus ja punane.
En Unión y Libertad!
/liidus ja vabaduses/, Argentina riigi ametlik moto