Tibu jõulupaanika

Viimased päevad on meie pere loomade rahuliku kulgemise segamini paisanud. Tibu sai jõulukingitusest paanikahoo, Släsh kuulutas jõulukuuse oma isiklikuks omandiks ja ainus, kes selles märulis kaine mõistuse säilitas oli labradoripoiss Ats.

Kogu jama algas inimese, ehk siis minu suurest valearvestusest. Inimmõistus nimelt ütles, et Tibu peab saama väärilise jõulukingituse ja soovitavalt mitu. Kõigepealt meisterdasin talle vanast kraapimispostist, suurest puidust taldrikust ja lambanahast vaatlusposti. Et asi ilusam välja näeks, riputasin külge hulga erinevaid mänguasju. Ise maru uhke, viisin selle monstrumi siis jõululaupäeva hommikul Tibu tuppa. Ülejäänud päeva istus Tibu diivani taga.

Kui olin tunde oodanud, otsustasin katsetada järgmise kingitusega - roosa suletuti mänguasjaga. Kuna Tibu oli jätkuvalt diivani taga peidus, proovisin tasahilju tema nina ees sellega vehkida. Katse tulemusena lõpetas Tibu ka söömise ning pani peale kaitse nr 2. Siinkohal selgituseks, et Tibul on kolmetasemeline kaitsesüsteem. Natukene hirmus - pöörab pea kõrvale ja vahib lakke. Väga hirmus- tõmbab "eesriide ette", st teeb ennast võimalikult väikseks ja paneb silmad kinni. No ja kaitse nr 3 on juba sisin. Siis on silmad suured ja mustad nagu pintsakunööbid.

Õhtuks ei olnud Tibu ikka veel diivani tagant liikunud. Tema lemmiktoit, mille olin talle kõrvale sokutanud, seisis puutumata ja mina olin juba väga murelik. Jõudsin nimelt inimmõistusega järeldusele, et ega üks tänavakass ometi ei karda jõulukingitusi, ju ta on ikka haigeks jäänud. Jätsin Tibu toa ukse lahti, et haige kass saaks vähemalt jõulumelust osa. Asi lõppes põgenemisega magamistoa pesukasti, kaitsega nr 3, kui ma tahtsin teda sealt kastist kätte saada ning tagasilangusega tänavakassi maailma. Selles maailmas on inimene roosade suletuttidega suur peletis, kes tassib kohale tundmatuid monstrumeid ning avab imeväel peidusahtleid.

Tänaseks olen Tibuga taas sõprust sobitamas. Jõuludeks kingitud vaatluspost on toast likvideeritud, roosa suletutt on alles, aga ka seda ei kannata Tibu silmaotsaski, nii kui kätte võtan on ta siuh diivani taga. Kolmas kingitus, hirmkallis pehme pesa, seisab kasutult diivani taga. Õnneks kulgeb sõpruse taastamine siiski kiiremini, kui kunagi nullist loomine. Samas vaatab Tibu mind kuidagi kahtlustavalt. Inimene ikka ei õpi kassi moodi mõtlema!

Släsh, kes on Tibust palju staazhikam kodukass (temal on tänavaelust möödas juba rohkem kui aasta) võttis jõulukingid stoilise rahuga vastu. Mitte tänutundega muidugi, sest kuninganna Släsh ei pea inimest siiski tänutunde vääriliseks. Seevastu jõulukuuse kuulutas ta kohe enda omaks, kallistas kõigi nelja käpaga ja pikutas mõnuga kuuse all. Släsh on aru saanud, et ega need inimesed tuhkagi maailmast ei mõika, kui just korralikult lahti ei seleta. Nii on tal vähemalt kümme erinevat kurri ja paarkümmend näud, lisaks veel mühatusi ja etteheitvaid mõminaid… Ühesõnaga Släsh on hull jutustaja ja tasapisi olen ma tema keelest hakanud aru saama. Aga Tibu talle ei meeldi. Kui on oma toas kuss, siis las ta olla. Igasugune Tibu kontaktiloomise katse on aga siiani lõppenud kurjakuulutava urinaga. Ühesõnaga Släsh selle jõulujamaga kuidagi leppis, sest inimeste veidrused on ju sõnulseletamatud…

Ainus meie pere loom, kes teadis täpselt, mida nüüd oodata ja kuidas tuleb käituda, oli labradoripoiss Ats. Nii kui kingitused kuuse alla pandi, istus ta nagu tubli laps ja ootas oma järge. Tal on muidugi üheksa aastat kogemusi ka seljataga. Meil on traditsioon, et Atsi kingitus pakitakse alati suurde karpi, korralikult paberit ümber ja puha. Nii ta siis istus ja ootas kuni hüüti välja tema nimi. Siis tuli võttis oma kingikarbi hellalt hambusse ja asus tegutsema. Kingituse avamine on Atsi jaoks alati see kõige põnevam osa.

Jah, kui tahad loomalt tänutunnet, võta koer. Nii ütles väga tabavalt Pesaleidja heahing Katrin. Kasside maailmas oled sa heal juhul vastuvõetav.

Nii me siin siis elame jõulupaanikas ja parima lootuses. Lugu Tibu jõulukingiga lõppes aga nii..

Saarepiigad kodus

Lugu on läbi või siis õigupoolest algab uus lugu. Hoopis õnnelikum, kui see kurb üleskutse Saarepiigade päästmiseks. Kiisud on täna kõik oma uutes kodudes.

Üleeile, ehk siis teisipäeval, läks Saarepiiga nr 806, töönimega Tibu 2 tervis Tallinna Loomade Hoiupaiga hinnangul nii hulluks, et sain e-maili: viige see kass siit ära. No ma siis viisin. Esimese hooga Tallinna Loomade Kiirabisse, kus Tibu nr 2 paigutati statsionaari ja alustati esmaste raviprotseduuridega. Kiisu pidas ennast kogu autosõidu vältel suurepäraselt üleval. Seevastu arsti juures näitas oma tõelist puuma hinge. Nii kui dr Kairi Lüüs (kelle ma tunnistan oma "kopsaka" kogemuse baasil Eesti parimaks kassitohtriks) väikese musta printsessi puurist välja võttis käis klõps ära ja järgmisel hetkel oli Saarepiiga nagu lendkass keset akent, kõik neli jalga laiali. Sellele järgnes sisin, hammustamine ja veel viis trikki kolme sekundi jooksul. Ma tõesti imestan kuidas see toimus, aga järgmise kolme sekundi jooksul oli Saarepiiga dr Karini kindlas haardes ja kuna meil oli siiski vaja ta läbi vaadata, kutsusin kohale assistendi ja Saarepiiga sai kerge uinutava süsti. Edasi oli meil laual väike taltsas puumatüdruk. Selgus, et vereanalüüs on üldjoontes korras, kassil on vedelikupuudus ja alatoitumine ning ta sai korraliku vitamiiniannuse tilguti abil ning lisaks muidugi ka ravi, sest silmad viitasid tugevale herpese viirusele ning kiisu nina oli täiesti nohune. Järgmisel päeval oli dr Kairi temaga juba sõbraks saanud. Põhimõtteliselt lasi Tibu nr 2 endaga kõike teha. Pisut hirmunult ta muidugi reageeris, aga puuma temas oli aru saanud, et mõned inimesed teavad, mis kassile parim on. Eile st kolmapäeval kell 16.00 oli Tibu nr 2 valmis koju minema. PÄRIS OMA KOJU! Liisu ja Lauri tulid talle järgi ja õhtul sain rõõmustava sõnumi: "Kiisu jõudis juba süüa krõbinaid ning tuli puurist välja tuba avastama :)Tahtsin teada anda, et toitumise muret VIST ei ole, aga enne õhtut ei hõiska :)" Liisu ja Lauri on kaks noort inimest, kellele ma väikese puumatüdruku heal meelel armastada ja hoida andsin. Mõneti on nendel kõige raskem, sest Tibu nr 2 on tõeline metskass. Aga usun siiralt dr Kairi ja kõikide kassiinimeste väidet, et igast kassist, ka kõige metsikumast, saab kodukass, kui anda talle piisavalt aega ja hästi palju armastust. Niisiis on minu Tibu pisut metsikuma õega kõik hästi, ta kosub ja vajadusel on dr Kairi valmis arstiabi osutama. Lauri oli küll täna pisut mures, sest Tibu nr ei taha nendega suhelda. No selleks on ikka veel mõnda aega ja hulga kannatust vaja,

Eile, st kolmapäeva hommikul, läksin Hoiupaigast ära tooma Saarepiigat nr 801. Tema on minu Tibu emme. Mäletate, viimastel andmetel kuulutati ta tiineks ja tema oli see, kellel oli hädakutsungi hetkel jäänud elada vaid kaks päeva. Tallinna Loomade Varjupaigast öeldi, et ta on haige ja metsik. Mind ootas ees suhteliselt selge ja rahuliku vaatega kassiproua. Tal läks autosõidul süda küll pisut pahaks, aga päris oksendama ikka ei hakanud. Ju uhkus ei lubanud. Panin selle oma inimmõistusega tiinuse arvele, et noh, rasedatel ikka ju natuke iiveldab. Suur oli minu üllatus, kui Saarepiiga nr 801 ei avaldanud arstlikule läbivaatusele mingit vastupanu. Vereanalüüsile lisaks huvitas meid tema tiinus. Kassiproua oli lahkelt nõus oma kõhu taevapoole pöörama, kõhukarvadest loobuma ja kui siis geeliga andur hakkas kõhtu masseerima, tuli kohe ka nurr ja sõtkumine. Ühesõnaga, lugu lõppes nii, et väidetavalt täiesti metsik Saarepiiga on tegelikult üliarmas ja rahulik kiisu, kes läbivaatuse lõpus juba pai nuias. Lisaks selgus, et tiine ta siiski ei ole. Vähemalt 95% tõenäosusega. Prouale kohaselt lihtsalt pisut kopsakam, mis iseenesest on tänavakassi puhul ainult hea.  Saarepiiga nr 801 sai samuti tilgutiga ühe turgutava vitamiinilaksu ja sõitis õhtul kella kuue paiku pr Olga juurde, kus teda ootas ees ühe kassi unistuste kodu: oma suure diivani ja vähemalt kolme pehme kassivoodiga privaatne tuba, neil kassisõpra, kaks koerasõpra ja terve toatäis põnevaid ronimispuid, peidupaiku ja mänguasju. Teate, minu tuju läks kohe nii heaks, kui ma Olgat nägin. Ta on üks kõige rõõmsameelsem inimene, keda ma tean. Rääkis oma kasside ja koertega vaheldumisi eesti, vene ja soome keeles, kinnitas mitu korda üle, et Saarepiiga on tema juurde väga oodatud ning kogu tema olemusest kiirgas lihtsalt tingimusteta armastust. Täna sain Olga käest sms-i:" Kiisu tuli kohe puurist välja ja läks voodi alla. Minu juurde veel ei tule. Kuivtoitu ta eriti hästi ei söönud ja vett jõi natukene. Konservid talle meeldivad ja tualetti oskab kasutada:) Usun, et kõik läheb väga hästi. Andsin praegu hapukoort tabletiga." Nüüd tuleb meil Saarepiigale ikkagi PÄRIS KODU leida, sest Olga armastavat hinge ei tohi kurjasti kasutada. Saarepiiga nr 801 on õnnelikult hoiukodus ja jätkab kodu otsinguid.

Saarepiigale nr 808 tuli eile kell 15.00 Tallinna Loomade Hoiupaika järgi Ruth, kellel on kassiabi.ee lehel blogi http://paabu1.blogspot.com/ Tema kodus on juba hoiul imekaunis Trixibelle, kes samuti oma kodu ootab. Kus on, sinna antakse juurde. Ikka head. Ainuke mitte must, vaid hoopis triibuline Saarepiiga pälvis abikutsungis kohe Ruthi tähelepanu. Nii see juba kord on, et tunned ära. Rääkisin just Ruthiga Saarepiigast. Ta sööb, käib ilusti liivakastis, aga puutuda ennast ei luba, ainult kähiseb. Seega ei tea ka Ruth, kas Saarepiiga nr 808 on siis ikka tiine. Ruth ütles, et nii kõhna kiisukest ei ole ta veel kunagi enne näinud. Kuidas sellel Saarepiigal kohanemine läheb, saab peagi lugeda Ruthi blogist. Mina luban, et panen kirja tema neli päeva, mil mul oli au seda kiisut lähemalt tundma õppida. Ka Ruth saab Saarepiigale pakkuda vaid ajutist hoiukodu. Päris kodu on veel kusagil ootamas...

On nagu on. Kiiudel on katus pea kohal ja hooliv hing kõrval. See on kõige tähtsam. Edasi tuleb pikk kohanemisperiood. Hoian teid ikka Saarepiigade tegemistega kursis.

Saarepiigade viimased uudised

Täna kell 14.30 sain Tallinna Loomade Hoiukodust kätte Saarepiiga nr 806, kes läks otsejoones Tallinna Loomade Kiirabisse dr Kairi Lüüsi hoole alla. Kiisul tehti vereanalüüs ja esmane läbivaatus. Hommik on õhtust targem, aga midagi hullu ei paistnud. Silmad ja nina on vesised, kassil on vedelikupuudus ja tema kaal oli täiskasvanud kassi kohta tagasihoidlik 2,4 kg. Kiisu on tilgutite all turgutust saamas ning saab vitamiinisüste ja ravi. See oli minu esimene lähikontakt temaga ja mind tõeliselt üllatas, kui rahulikult ta ennast autosõidul üleval pidas. Vaatas on suurte ümmarguste silmadega ainiti mulle otsa, ise vurruotsani süsimust. Puurist paistsid ainult need kaks silma. Temal on uus kodu olemas. Liisu ja Lauri juba ootavad Saarepiigat nr 806 ja kiisu saab oma päriskodu. Heal juhul juhtub see homme pärastlõunal.

Tallinna Loomade Hoiukodu kiituseks pean ütlema, et kuidagi olid nad Saarepiigale kiibi ära pannud ja kiisu sai kaasa kupongi, millega uus omanik saab tulevikus ära teha kompleksvaktsiini ja steriliseerimise täiesti tasuta. Proua, kes Saarepiiga mulle üle andis, oli tõesti igati hooliv. Ma väga loodan, et ka homme on nii tore päev!

Teine süsimust Saarepiiga teeb sama teekonna läbi homme hommikul. Lähen talle järele kell 10.00. Tema tervis pole Lara sõnul ka suurem asi, lisaks on tal tiinusekahtlus. Päris täpselt siiski keegi ei tea. Olin põhimõtteliselt valmis ka tema täna kaasa võtma, aga minu jaoks oli valmis pandud ainult see üks. Nii oli ka varem kokku lepitud st pidin kõik kolm kassi kätte saama kolmapäeval. Saarepiiga nr 801 läheb peale arsti juures käimist hoiukoju Olga hoole alla. Olga on üliarmas inimene, kes kogu südamest kõigile kolmele kiisule kõik need päevad kaasa tundud. Ta helistas mulle juba eile, et tuba on kiisu jaoks valmis ja tema ootab väga. Saarepiigal nr 801 on terendamas ka päris oma kodu Saaremaal. Esialgu aga ravime kassi terveks ja teeme need tiinuse asjad selgeks. Saaremaal on teda ootamas Liina, kes on küll natuke murelik võimaliku kassipere juurdekasvu pärast. Näis, äkki Saarepiiga ei olegi tiine. Igal juhul on Saarepiiga nr 801 kuni aasta lõpuni Olga juures sotsialiseerimisel.

Kolmas Saarepiiga, ehk siis ilmselgelt tiine triibik nr 808, läheb otse Loomade Hoiukodust homme kell 15.00 Märjamaale Ruthi juurde. Ruth saab siiski pakkuda vaid hoiukodu, tema juures on juba üks abivajaja. Kirjutan sellest peagi pikemalt. Eks me hakkame siis kõik koos nuputama, mis kiisust edasi saab. Saarepiiga nr 808 oli minu sõber juba tänaval. Tema oli neist ainus, kes oli nõus peost toitu sööma. Lõi küll korra käpaga, et ma aru saaksin: "Ma ei ole mingi sülekass, et mind peost toidad! Ma olen tänavakass ja palun pane see toit nüüd maha." Aga ta ei karda inimesi ja temaga sõbraks saamine saab olema vast lihtsam. Sellest kassist ma kirjutan peagi ühe pikema loo. Ehk aitab mõnel heal inimesel ära tunda, et just see kiisu on tema jaoks. Ruth oli nõus Saarepiigale homme ise järgi tulema. Minu käest saab ta kaasa XXL puuri, et ikka kassiemme koos tulevaste poegadega ära mahuks.

Niisiis on Saarepiigade seis hetkel pigem hea. Kiisude elu on habras ja keegi ei tea, mida toob homne päev. Kõik, mida me teha saame, on hoolimine. Ja Saarepiigad teavad, et hoolivaid hingi on neil tuhandeid. Just täpselt nii palju on nende blogilugu loetud ja Facebookis jagatud. Kiisud on teile tänulikud.

Lõpuks pisut minu Tibust ka. Tema tuli üleeile puurist välja, hõivas oma toa ja eriti armas koht on diivanitagune. Just päevasel ajal. Meil on selline tore mäng, et viskan toidukrubilad maha ja siis tuleb diivani alt üks väga pikk must käpp ja korjab need kiiresti kokku. Kui käpake liiga lühikeseks jääb (no ma teen ikka nii, et jääks), siis tuleb varsti järgi üks süsimust nina. See on meie lemmikmäng. Aga õhtul on Tibu julgem. Magab roosa padja peal või ajab taga sulehiirt. Ikka nii, et neli käppa taevapoole ja vahepeal kukerpalli ka. Pai tegemisega veel lood head ei ole, võpatab ja tõmbub eemale. Ma liiga palju ei sunni, küll see pai varsti ka vabatahtlikult tuleb.

Sügav kummardus kõikide toetajate ees

Paradoksaalne, et just tänavale jäetud kassid on tõestanud inimliku headuse olemasolu siin maailmas. Minu abipalve, päästa Saarpiigad Tallinna Loomade Hoiupaiga määratud saatusest, on tänaseks saanud palju toetajaid.

Rääkisin hommikul Tallinna Loomade Hoiupaiga töötajaga ja ta lubas, et kasse hoitakse kuni kolmapäevani. Mind nende juurde ikkagi ei lasta. Leppisime kokku, et võimaluse korral teevad nad täna kõigile kolmele kassile ära vaktsineerimise. Marutaudi vaktsiini on nad saanud juba saabumisel. Samuti tehakse kõigile kolmele ära steriliseerimine. Seda siis kolmapäeval. Peale seda lähen ma kassidele järele ja heal juhul saan kõik kolm toimetada kohe heade inimeste juurde. Paraku teeb mind murelikuks fakt, et üks kolmest kiisust on minu pilgu läbi viimast otsa tiine. Sellest ei teadnud hoiupaiga töötajad midagi, kuigi olen neile korduvalt seda viidanud. Oh, ma ei teagi tegelikult, kuidas nendega seal toimetatakse ja kas üldse toimetatakse.

Igal juhul jätkan ma neile kiisudele uue kodu otsimist ja hoian pöialt kõigile kolmele. Tundub, et kaks neist on potentsiaalse abi leidnud.

Ma teen sügava kummarduse kõikidele kassiabi organisatsioonidele, kes oma andmebaasides minu üleskutset levitavad. Samuti vabandan siiralt ja südamest, kui minu blogipostitus heitis mingil moel halba varju Kassiabile. Tegelikult on nad mind väga palju aidanud. Et nad sellele kassipojale kohe järgi ei tulnud, on igati mõistetav. Nii ei saa ka mina võtta enda juurde rohkem kasse, kui need kaks, kes siin juba on. Aidata saab vaid täie vastutuse ja kaine mõistusega.

Kõige suurem probleem on ikkagi tavainimese teadmatus, mida teha, kui leiad tänavalt õnnetu kassi. Jah, ma oleksin pidanud selle kassipojaga kohe arsti juurde sõitma, oleksin pidanud ta enda juurde võtma ja tegema kõik, et tema elu päästa. Oleksin ehk saanud midagi paremat teha ka nende Saarepiigade heaks. Mina, rumal, arvasin, et teen heateo, kui saadan nad Tallinna Loomade Varjupaika. Täna olen ma oluliselt targem kui kaks nädalat tagasi ja plaanin seda teadmist levitada nii palju kui võimalik.

Minu Tibu otsustas eile puurist välja tulla ja diivani alla ronida. Öösel tuuseldas toas ringi, aga päevavalguses näole ei anna. Sööb nagu põrguline:)

Päästke Saarepiigad!

Kolm Maarjamäelt leitud tänavakassi ootavad Tallinna Loomade Hoiupaigas oma saatust. Paraku jäävad nad ellu vaid juhul, kui maailmas leidub inimene, kes kassi endale võtab, kas siis hoiukoju või päriseks. Neil on jäänud koduotsinguks vaid loetud päevad. Selline on tänavakasside tegelik saatus. 

Lugu sai alguse kaks nädalat tagasi reede hommikul. Sõitsin Maarjamäelt autoga tööle. Paju ja Saare tänava ristil istusid kaks kiisut. Üks päris tilluke hall triibik poriloigus, teine must paar meetrit eemal. Peatasin auto ja sellest hetkest sai alguse minu kassisaaga.

Kassipoeg oli viletsas seisus, silmad täiesti kinni mädanenud, näu enam välja ei tulnud, ainult piiks. Puudutuse peale reageeris ta usaldavalt, nühkis ennast minu käe vastu, proovis näuguda. Helistasin esimese hooga Kassiabisse. Paraku vabatahtlike toel ülesehitatud organisatsioon ei saa nii kiiresti reageerida. Selgus, et ainus kiire võimalus on Tallinna Loomade Hoiupaik. Organiseerisin kodust kohale kassikoti, kuhu kiisu rõõmuga sisse ronis. Paraku selgus, et lisaks väga hullus seisus silmadele oli kiisupojal ka köha ja nohu, aevastusi tuli kohe vahetpidamata. Tallinna Loomade Hoiupaigast tuldi talle umbes tunni aja pärast järele. Helistasin omakorda umbes tunni pärast, et küsida, kas saan midagi kassipoja heaks teha. Mulle öeldi, et kiisu oli nii halvas seisus, et ta pandi magama.

Neli Saarepiigat

Nutud kassipoja pärast nutetud, läksin vaatama, mis sai mustast kiisust, kes tõenäoliselt viimases hädas selle väikese kassipoja inimestelt abi saamiseks sinna ristmikule tõi. Nii ma nad sealt keset Maarjamäed Saare tänav 3 mahajäetud lagunenud maja juurest avastasin – kolm süsimusta noort kassi, üks vana must isane ja üks valge-hallikirju emane, kes vähemalt vaatluse järgi tundus viimase otsa peal tiine. Oli reede õhtu ja Loomade Hoiupaigast keegi neid püüdma ei tulnud. Minu nädalavahetus möödus söögikaussidega Maarjamäel kõndides ja hirmuga ilmateadet vaadates. Ilm ähvardas lumega, aga kassijumalad olid sel hetkel armulised. Nädalavahetusega sain kahega neist söögilaua taga jutule. Puutuda nad ennast ei lasknud aga päris minema ka ei jooksnud. Ülejäänud hoidsid eemale ja sööma tulid vaid pimeduse varjus. Veetsin suurema osa nädalavahetusest nende juures. Kasside elu jälgides sai tasapisi selgeks ka kiisude minevik. Paar möödasõitjat peatasid auto ja rääkisid, mida teavad. Naabri käest sai infot hangitud. Ükspäev tulid kaks tüdrukut kassipoegi otsima ja üks proua käis kassidele süüa toomas. Selgus, et lagunenud majas elas kuni viimase ajani vanamemm, kes neid kasse juba aastaid söötis. Paar kuud tagasi müüdi aga maja maha ja proua kolis välja. Nii need kassid jäid.

Kaks musta on eelmise aasta pojad, ütles naaber. Väikseid kassipoegi oli kokku kolm, kaks võeti ükspäev kaasa. Loodan, et neil on nüüd tore kodu. Üks jäi maha ja tänavaelu osutus tema jaoks liiga karmiks. Paraku teda mul päästa ei õnnestunud. Ülejäänud kolme kassi osas on minu info napp. Tean, et üks nendest on süsimust emane, üks hallilaiguline tiine emane ja kolmas Saare Kunn, ehk vanem isane kass, keda paraku enam elavate kirjas ei ole.

Tallinna Loomade Hoiupaiga kassipüüdja tuli esmaspäeval. Esimesel päeval ei õnnestunud ühtegi neist kätte saada. Olin selleks ajaks juba väga mures, sest ilmad läksid külmaks, sadas vihma ja lörtsi. Must kassitüdruk, kes selle rääbaka kassipojaga ristmikul seisis, kössitas kogu nädalavahetuse tee ääres põõsa all lehehunnikus. Teised liikusid ringi, käisid oma kassikäike või pugesid vahepeal maja vundamendi all peitu. Aga see üks kiisu ei liikunud kusagile, oli seal südaööl ja leidsin ta sealt ka igal hommikul. Teisipäeval sai mul villand. Hankisin puuri, panin söögi sinna sisse ja nii ma põõsakassi kätte saingi. Kassipüüdja tuli talle õhtupoolikul järgi, aga minu sisetunne ütles: ära anna seda kiisut ära. Ja õigesti tegin, täna teda kindlasti enam elavate hulgas ei oleks.

Tibu lugu

Tibu oli alguses pelgalt töönimi. Niisiis tõin Tibu enda koju üleeelmisel teisipäeval. Õhtul sõitsime juba arsti juurde. Tibu sai ussirohu, turjale parasiiditõrje ja tunnistati muidu terveks ja tubliks kassiks. Mingi sülekass ta muidugi ei olnud, aga agressiivne ka mitte. Kössitas puurinurgas ja lubas arstil ennast ka puurist välja võtta, katsuda, paitada. Autos tuli esimene arglik näu, arsti juures pai peale esimene nurr. Meie kooselu algas rõõmsalt. Ülejärgmisel päeval jäi Tibu haigeks. Hommikul lihtsalt ei söönud ega joonud enam ja vajus ära. Loomade Kiirabis kahtlustati, et ussirohi võis tekitada toksikoosi. Tibu oli kolm päeva tilgutite all. Kolmandal päeval öeldi, et kui homme sööma ja jooma ei hakka, siis ei ole midagi teha. Mäletan, et läksin sel õhtul Tibu puuri juurde. Ta vaatas mind suurte silmadega puuri nurgast ja siis me rääkisime ühe tõsise jutu. Hommikul lakkus Tibu paar keeletäit hapukoort. Õhtul peale tilgutikuuri võttis esimest korda ampsu tuunikalakonservist. Kogu habras usaldus, mis tal inimeste suhtes ka oli, sai nende tilgutite, süstide ja muude valusate protseduuridega suure põntsu. Mul oli taas sisisev ja hirmunud kassitüdruk, aga vähemalt terve. Tänaseks on haigusest möödas nädal. Tibu sööb minu süles, lubab endale pai teha, nurrub, mängib ja suhtub stoilise rahuga kuninganna Slashi rünnakutesse. Ah jaa, minu kodus elab juba mõnda aega tänavakass Slash. Meie kõikide suur rõõmurull, karakteriga iludus. Tema ei olnud Tibu tulekust sugugi vaimustunud, aga lepib tasapisi. Eriti, kui saab Tibu puuri ümber võimumänge mängida ja aegajalt puuri sisse kiigata. Nende omavaheline suhtlus on lugu omaette. Ükspäev ma sellest ka kirjutan.

Päästke Saarepiigad!

Nüüd aga hetkel kõige suurem mure. Saare tänava kassikoloonia neli kassi läksid Tallinna Loomade Hoiupaika. Nendest on täna alles kolm. Ühel kiisul on jäänud elada paar päeva, kahel mõni päev enam. Selgus tõsiasi, millest mul varem aimugi ei olnud. Kui hoiupaika satuvad täiskasvanud tänavakassid, on nende elulootus praktiliselt olematu. Peale kümnepäevast garantiini jäetakse ellu vaid need, kes inimestega leplikud. Tean oma kogemusest Tibuga, et usaldus inimese suhtes on neil kõigil kõvasti kannatada saanud. Põhjendatult. Olen rääkinud hoiukodudega, loomaarstidega ja hoiupaiga inimestega. Neid kolme kassi ei sotsialiseeri seal keegi ja lihtsalt oma tarkusest nad inimsõbralikuks ei muutu. Siit tuleb minu abipalve: kui maailmas leidub mõni hea inimene või hoiukodu, kes on valmis Saarepiigadest kasvõi ühe päästma, siis kassijumalad on teile tänulikud. Oma Tibu kogemusest võin öelda, et Saarepiigadel on head geenid ja suur süda, aga nad on 100% tänavakassid.

Hoiukodu või päris oma kodu ootavad:

Umbes aastane süsimust kassineiu, minu Tibu õde. Tallinna Hoiupaiga kood 806 T-4. Temal on jäänud elada veel neli päeva. Loe lisa

Umbes 3-4 aastane kassiemand, tõenäoliselt minu Tibu emme. Tallinna Hoiupaiga kood 801 T-4. Temal on jäänud elada veel kaks päeva. Loe lisa

Umbes 3-4 aastane viimase otsa peal tiine kassiemme, Tallinna Hoiupaiga kood 808 T-4. Saarepiigadest kõige inimsõbralikum. Temal on jäänud elada veel neli päeva. Loe lisa






Kõikide kasside esmased ravikulud sh vaktsineerimine saavad minu poolt tasutud. Samuti saab iga kiisu kaasa suure koti kassitoitu. Võin anda ka oma suure kassipuuri (XXL), sest Tibul seda enam vaja ei ole. Tibust saab tubli kodukass.
Helistage mulle 5025548 või kirjutage aira@treeningud.ee

Kazbek 2012. Olgu siis ametlikult registreeritud, et 17.09.2012 kell 13.45 jõudsid Kazbeki tippu Krisli Melesk, Tarmo Tagamets, Taimar Köiv, Bruno Lauri, Raul Kasper ja Alar Sikk.

Kazbeki tipp sünnipäevaks! Täna saabusid mulle õnnitlused otse Kazbekilt. Siku ja minu grupp jõudis kell 13.45 kohaliku aja järgi Kazbeki tippu. Ma ei tea küll mitmes grupp see meil Alariga koos juba tehtud sai, aga mitte kunagi ei ole minu sünnipäevaõnnitlused saabunud nii kõrgelt! Siin siis nende sms: Tipp tehtud! Kell 13.45 jõudsid tippu järjekorras: Krisli, Raul, Taimar, Tarmo, Bruno ja Alar. Mika peavalu tõttu ei startinud, Jaan tuli tagasi platoo lõpuosast. Startisime kell 4.30, 15 tundi kulus edasi-tagasi, 9h 15 min kulus tippu jõudmiseks. Kõik on üliväsinud ja väga rahul. Täname mäejumalaid! Täpsemad uudised juba homme.

INDIA november 2011

Praht, linn ja surm

Pealkiri on laenatud Fassbinderi näidendilt, mille lavastas NO99-s Veiko Õunpuu ja mille kohta hiljuti „Sirbis“ kirjutati: „Öelda „meeldiv” Õunpuu lavastuse kohta on sama amüsantselt absurdne kui nimetada tuunikalakonservi tundlikuks.“ Just sellise mõtte tekitas minus India. Ja ometi on just see lavastus minu viimaste aastate suurim teatrielamus.

31.10.2011
India on hullult lahe! Delhi lennujaama esisel tühermaal hingame esimesed sõõmud apetiitset sudu, imetleme Kuu moodi Päikest (osade hinnangul oligi tegemist Kuuga, mis küll arvestades valgusintensiivust suht ebaloogiline aga ega Indias palju loogilisi asju ei ole ka) ning mina saan esimese müstilise kogemuse: lambist jalutab meie juurde minu labradoripoisi Atsi sõber Juku, liputab saba ja tõmbab ennast meie kohvrite kõrvale kerra. Meie „ five minutes“ buss annab sissejuhatuseks pool tunnikest ootamise harjutust. Tere, India!

Väga mõistlik on saabuda Delhisse öisest lennust mõõdukalt uimasena. Üleminekuks on meelte mahakeeramine parim. Läbi varahommikuse linna vurades tundub kõik päris normaalne. Sealhulgas meie hotelli otsus paigutada mehed paarikaupa ühte voodisse. Õnneks olen ma grupile saatnud eelnevalt pika hoiatava kirja teemal: „kõik asjad ei suju nii nagu tahame ja kindlasti tuleb palju ootamist“. Grupp teenib välja minu sügava respekti, kui hoolimata paaritunnisest argumenteerimisest, ülekonditsioneeritud ootamisest, korduvatest lubadustest asi korda teha (mis kontrolli tulemusena osutusid alusetuks) ning lõpuks osadesse tubadesse paigutatud kõikehõlmavatest lisamadratsitest säilib absoluutne tolerants ning rõõmus meel. Elagu, India!

Peagi hakkan ma kiruma Eesti koolihariduse auklikust. Kaheksakümnendatel müüdi meil küll india seepi ja näidati kinos india kaheseerialisi filme (tundub, et ma olin ühte hindusse tol ajal isegi armunud) aga NSVL-i sõber Indira Gandhi ei organiseerinud ajalootundidesse mitte kübetki India päratult rikast ajalugu. Hoolimata perspektiivikama majanduskasvuga riigi staatusest ja hindude invasioonist rahvusvahelistesse konsultatsioonifirmade tippu, ei ole olukord tänaseks paranenud. Uurisin tütrelt. Ka tema ajalootunnid vaikisid selle maailma rahvastiku arvult teisel kohal (erinevatel andmetel 1,1-1,3 miljardit) püsiva riigi ajaloost, mis ulatub aastasse 3500 e.m.a. Arutame ühes hingematvalt ilusas palees ringi jalutades tõsiasja üle, et selle ehitamise ajal oskasime meie siin Maarjamaal heal juhul onni püsti panna.

Aga Delhis käime ära India väravate juures (kohalik Vabaduse Sammas), Indira Gandhi muuseumis (kus eksponeeritakse muuhulgas väikese Indira mänguasju ja verist sari, milles ta 1984 aastal mõrvati) ja Mathama Gandhi mälestuseks süüdatud igavese tule juures. Kui ma Eestis viimati ajaloomuuseumis käisin, valitses seal hunnitu vaikus. Seevastu Indias liigume kuulekalt lõpmatus rivis, et vaadata fotodelt ilusa Indira elulugu. Programmi järgi külastame Delhis Aasia suurimat, 400 aasta vanust, India mošeed Jama Masjid´i, möödume moguli keisri Shah Jahan’i punasest liivakivist kindlusest - võimsast Red Fort´ist ning vaatame üle 12. sajandist pärit Qutab Minar’i templikompleksi.

Ühel hetkel lähevad need keisrid, kuningad ja maharadžad nii sassi, et ärge oodake minult ülevaadet India ajaloost. Teadagi, puudulik kooliharidus! Kahel kogemusel tahaksin ma Delhile mõeldes siiski pikemalt peatuda.

Gurudwara Bangla Sahib- sikhide pühamu. Sikhidest ja sikhismist saab lennult minu uus kirg. Osaliselt seetõttu, et sihid on lahedad tegelased. Esiteks ei lõika nad oma juukseid (ega ka habet) vaid põimivad need kenasti oma värviliste turbanite alla ning venitavad habeme kõrvade juurde kokku. Kuuldavasti on Indias sikhide teenindamiseks spetsiaalsed juuksuritöökojad, kus muuhulgas põimitakse, koolutatakse, lokitakse ja sätitakse habemeid. Teiseks on sihid väga mehelikud ja reeglina ilusad. No ei ole üllatus, et sealjuures ka pahad (naiste maailmas paha mees=ilus mees☺) – just sihist ihukaitsjad mõrvasid muuhulgas Indira Gandhi. Ühel õigel sikhil on alati randme ümber metallist massiivne võru ja vööl pistoda. Kolmandaks saan sikhide pühamus India ühe eredama emotsiooni. Kuldsete kuplitega säravvalge templi põrand on terves ulatuses kaetud hullult pehme ja paksu vaibaga. Ruumi keskel on midagi altari laadset, kus sikhi pühamehed meditatiivselt leelotades laulavad ette sikhide püha raamatut. Istun maha ja toetan selja vastu sammast. Viirukite lõhn, pehme vaip, sugestiivne meloodia – üldiselt kaon ma seal templis ära. Teised käivad sikhide supiköögis suppi segamas ja leiba küpsetamas aga sellest ei tea ma paraku midagi.

Teine ere kogemus: kui Delhis tekib mingi nurgake vaba tänavapinda, ehitab keegi sinna endale kodu. Kodu tähendab mingit sümboolset eraldatust (eriti popid on ohutussaarekesed, ringteede keskel olevad haljasalad aga kõlbavad ka valgusfooride alused), paari madratsit, mingit priimuse moodi asjandust ja vaiba funktsooni täitvat riideräbalat. Eriti armas on vaadata kuidas väike tüdruk hullumeelse ristmiku tillukesel ohutussaarel hoolikalt madratsit klopib, väike hindu armastusega sitsiriide tükki valgusfoori tugijala ümber sätib või värvilistes sarides naised suvalise haljasala veerel süüa teevad. Tänaval hulkudes koperdan ma pidevalt nende kodudele otsa, olen sunnitud maas roomavatest imikutest üle astuma ja harjun tasapisi igas võimalikus kohas urineerivate meestega. Muide, oma „kodusid“ kannavad nad vapralt kaasas. Hiljem Agra-Delhi rongis moodustavad suurema osa pagasist need samad kokkurullitud võidunud madratsid.
Ja veel. Ka kõige räpasema kerjusnaise varbaküüned on lakitud.

Väljavõte reisiprogrammist: „Roosa Linnana tuntud Jaipur asutati 1727. aastal ühe Kachhawaha klanni suurima juhi, astronoom King Sawai Jai Singh´i poolt. Kogu linna roosaks värvimise põhjuseks oli soov jätta muljet, justkui oleks moguli linnade, sealhulgas Jaipuri, hooned ehitatud punasest liivakivist. 1876. aastal linna külastanud Wales´i printsi auks värviti aga kogu linn taas üle – roosa on ka külalislahkuse värv.“

Jaipur on tõesti roosa! Kes ei ole nõus oma maja roosaks värvima, peab linnavalitsusele tasuma kopsaka trahvi. Kuna hindud on mõistlikud, siis ongi kõik majad roosad. Sissejuhatuseks lähme peale õhtusööki linnapeale kondama. Mina hakkan tasapisi muldtänavate, kaootilise liikluse (suunatule asemel kasutatakse möödasõidul signaali, valgusfoorid on soovitusliku iseloomuga ja sõiduridasid on täpselt nii palju kui mahub) ning maas roomavate imikutega harjuma. Marge ja Avo leiavad ööklubi ja smuugeldavad meie grupi sinna kohe ka sisse. Eestlased panevad peo käima. Tantsimise vahepeal tegelen india noorte vaatlemisega. Huvitav millise kosjakuulutusega pannakse mehele need suitsetavad nabapluusidega neiud? „ Otsitakse väärilist meest haritud, heade elukommetega, süütule tütarlapsele?“. Sellised kosjakuulutused täidavad tõepoolest kohalike ajalehtede veerge. Indias on väärilise kaasa leidmine vanemate ülesanne ja privileeg. Ööklubis on õlle ostmine elamus omaette. Kõigepealt küsid letist oma joogi. Siis lähed ühe luugi juurde ja maksad raha. Saad mingi lipiku ja selle alusel kolmanda mehe käest õlle kätte. Hilisööl sõidame rikšadega hotelli tagasi. Rekord: üheksa eestlast rikšas! Mina proovin lõpetuseks rikša juhtimise ära. Ei saa lõpuni sotti, kus pidur asub.

Jaipuris imetleme maharadžade naiste jaoks ehitatud Tuultepaleed (spetsiaalselt ehitatud selleks, et kuningliku pere naised saaksid marmorpitsiga kaetud akende varjust jälgida tänaval toimuvat jäädes ise nähtamatuks). Edasi sõidame elevantidega Amber Fort´i, kõrgel mäe otsas asuvasse kindlusesse. Minu lemmikkoht maailmas – Alhambra kindlus Hispaanias- saab endale väärilise vanema venna. Eksin taaskord kindluses uidates ära ning saan veeta tunnikese 30-kraadise kõrvetava päikese all inimesi vaadeldes.

Jaipur on tõeliselt armas. Roosa, nunnu, India mõistes puhas ja suht loogiline linn. Ühtlasi saame tuttavaks maharajade kultuuriga. Nende kuninglikud järeltulijad on siiani elu ja tervise juures, ajavad äri IT valdkonnas ja oma paleedesse ehitatud hotellides ning näevad välja nagu siniverelised paabulinnud. Meie kõigi lemmikuks saab veidi hiljem kohatud mogulite impeeriumi valitseja Akbar (võimul 1556-1605), kelle pojapoeg lasi ehitada Daj Mahali. Akbali valitsemisajast on tehtud film „Jodhaa Akbar“, mida me hiljem Agras ennastunustavalt mööda poode taga ajasime. Mõni õnnelik selle ka leidis. Minul on moslemitest valitsejatest nüüd oma ettekujutus: ilusate heleroheliste silmadega õilsad ja õiglased mehed. Vot selline on lugude mõju!

Jaipuris külastame ka maailma suurimat kivist ja marmorist ehitatud Jantar Mantar´i kuninglikku observatooriumit, mis on ehitatud Maharaja Jai Sawai Singh´i poolt 18. sajandil. Siin on näha 17 suurt instrumenti, millest enamus on ikka veel töökorras. Kuumusest pisut uimastena istume nõutult mitte kuskile viivate treppide ja ägedate aga arusaamatute tagurpidi kuplitega ehitiste müüridel või teeme fotosid oma tähtkuju kuubi juures, mille kohta giid on just öelnud, et see on seletamiseks liiga keeruline. Igal juhul näeme ära maailma kõige suurema päikesekella.

Abha Neri – Bharatpur
Pärast hommikusööki ja hotellist välja registreerimist asume teele Bharatpuri. 190 km läbimiseks kulub 6 tundi. Teel, 95 km enne Bharatpuri, põikame läbi väikesest Abha Neri külakesest.
Abha Neri on küll varemetes, kuid sellegipoolest on küla tuntud hämmastavate “baoris´te” ehk trepp-kaevude poolest – pärismaalaste leiutatud süsteem vihmavee kogumiseks. Imetlusväärseim kaevudest on Chand Baori – see kolossaalne, India üks suurimaid ja sügavamaid kaevusid, kaunistatud nikerdustega asub Harshat Mata templi ees.

Uhkete nikerduste ja huvitava arhitektuuriga Harshat Mata tempel on rajatud 10. sajandil rõõmu ja õnne jumalanna Harshat Mata auks. Uskumuste kohaselt olevat jumalanna olnud alati lõbus, nakatades oma rõõmsa meelega ka terve küla elanikke. Saavad kinnitust kuuldused, et kamasutra stseenid on jäädvustatud templi kiviplaatidele ja inspireerivad jätkuvalt hindude elufilosoofiat. On nii.

Kohaliku farmi külastus on reisi üks erilisemaid hetki. Lahke pererahvas jagab meiega infot ja tutvustab oma elamist. Selgub, et novembri alguses valmistutakse just külviks, Indias on lehmad vabakasvatusel ning üsna tigedad ja väetiste hind rabab tootejuhi Miku jalust. Nad hakkavad Avoga nuputama, kuidas Indiast väetist Eestisse tuua.

Bharatpur – Fatehpur Sikri - Agra
Peale varast hommikusööki sõidame Bharatpuri lindude kaitsealale. Kaitsealal liiklemiseks kasutame velorikšasid. Karge hommik ja kosutav osoonilaks timmib pildi taas paika.
Lindude fotojahile järgneb paaritunnine puhkus meie maharadzade paleest ümberehitatud luksusliku hotelli spa´s ja basseini ääres.
Seejärel algab sõit Agra suunas Teel külastame UNESCO Maailmapärandi nimekirja kuuluvat Fatehpur Sikri endist võimsat linna (tõlkes Võidulinn). Fatehpur Sikri rajas 16. sajandil mogulite imperaator Suur Akbar tähistamaks kauaoodatud poja sündi. Pealinnana sai Võidulinn toimida vaid 15 aastat. Siis avastati, et ümbruskonnas pole linna tegevuse tagamiseks piisavalt vett ja kogu see uhkus jäeti lihtsalt maha. Täna on kindlus täielikult säilinud aga pisut õõvastav oma mahajäetuses.

Agras on Taj Mahal. Eks meist mitmel on selle India sümboli suhtes väike eelarvamus. Et kas ikka on sellist tähelepanu väärt. Ehitis ise on seda tõesti. Samas on Taj müügiobjekt, mis tähendab sadu meetreid ootamist väravas, tunde jalutamist lõputuna looklevas rivis paleed ümbritseval marmorväljakutel ja kohustuslikku fotoseanssi nagu turistile kohane. Oleme sattunud siseturismi kõrgajale ning absoluutse enamuse külastajatest moodustavad kaunites sarides hindu naised saatjatega. India meestele meeldib muide valgete naistega koos pilti teha. Nagu meie seltskonnast mitu prouat konstateerisid: ei mäletagi, millal ma viimati nii populaarne olin. Mis jättis pisut vastuolulise tunde? Taj Mahal on tegelikult kahe armastaja viimane puhkepaik, hauakamber, kus peaks valitsema igavene rahu. Paraku seda rahu seal ei ole. Politsei lakkamatu vile ja liikumist suunava kisa saatel teeme tiiru ümber kivist kirstude. Vaevalt šahh Jahan oma armastatud naisele Mumtaz Mahalile sellist rahupaika soovis. Lohutab vaid teadmine, et tegelikult on nende mõlema säilmed sügaval maa all ning turistidele eksponeeritakse pelgalt mulaaži. Palee ehitati 12 aastaga ning selleks kulutatud raha tekitas pöördumatu tüli Jahani ja tema poja vahel, mis viis isa vangistamiseni. Kes oleks võinud arvata, et lõppkokkuvõttes oli tegemist aegade parima investeeringuga kinnisvarasse. Vastuolude tõttu perekonnas jäi ehitamata must palee, mis pidi peegelpildina kerkima teisele poole Yamuna jõge ja saama Jahani enda hauakambriks. Võib vaid kujutleda seda suursugust vaatepilti kui üle jõe küütleksid üksteise poole valge ja must marmorist ime.

Agrast sõidavad osad meist Delhisse rongiga. Esiteks selleks, et värvikaid elamusi saada, teiseks on pikad „kiirteel“ kulgevad bussisõidud meid ära tüüdanud ja kuue tunni asemel kolmega Delihisse jõudmine tundub ahvatlev. India raudtee on 100% riigi ettevõtte ja suurim tööandja riigis. India rongiliiklust saadavad reisilehekülgedel legendid katusel sõitmisest ja kitsedest rongivagunis. Miskit selle rongiliiklusega seal lahti on, sest meie kohalik giid keeldub meid rongile lubamast hoolimata kuid kestnud läbirääkimistest. Lõpuks luban ma ise pileteid ostma minna ja nii need meile justkui võluväel ka kohale saabuvad. Kui jätta välja fakt, et kohanumbrid on kirjutatud piletile hariliku pliiatsiga ja neid kohti on peaaegu võimatu leida või kui leiame, siis pikutab seal keegi juba ees, on vagun täiesti normaalne. Neile, kes on sõitnud platskaardiga Tallinn-Moskva rongis, ei paku kohalik rong mingeid ekstreemsusi. Lahe on vaadata kohalikke rongis ja külasid rongiaknast. India on täielikult mattumas prügi alla. Loodus lihtsalt ei suuda sellega enam toime tulla ja siinkohal ei ole süüdi prügivedajad ega India rahvas vaid pakenditootjad ja tarbimisühiskond. Selgeks saab ka põhjus, miks on rongiõnnetustes hukkunute arv Indias märkimisväärselt suur. Igas jaamas näeme rööbastel sebivaid inimesi, sealhulgas hordide viisi lapsi ja hulgaliselt roomavaid jalutuid. Asja mõte võiks olla näiteks rongi akendest väljakukkunud väärtusliku leidmine, sest pelgalt prügi nad ometi ju kokku ei korja. Seda on raudtee ääres niigi piisavalt.

Delhis jääme ilma lubatud india pulmast.
Õnneks ei ole me ilma jäänud india tantsuetendusest, muusikast, nukuteatrist, maitseelamusest ja lubatud kõhuhädadest.