12/26/2012

Tibu jõulupaanika

Viimased päevad on meie pere loomade rahuliku kulgemise segamini paisanud. Tibu sai jõulukingitusest paanikahoo, Släsh kuulutas jõulukuuse oma isiklikuks omandiks ja ainus, kes selles märulis kaine mõistuse säilitas oli labradoripoiss Ats.

Kogu jama algas inimese, ehk siis minu suurest valearvestusest. Inimmõistus nimelt ütles, et Tibu peab saama väärilise jõulukingituse ja soovitavalt mitu. Kõigepealt meisterdasin talle vanast kraapimispostist, suurest puidust taldrikust ja lambanahast vaatlusposti. Et asi ilusam välja näeks, riputasin külge hulga erinevaid mänguasju. Ise maru uhke, viisin selle monstrumi siis jõululaupäeva hommikul Tibu tuppa. Ülejäänud päeva istus Tibu diivani taga.

Kui olin tunde oodanud, otsustasin katsetada järgmise kingitusega - roosa suletuti mänguasjaga. Kuna Tibu oli jätkuvalt diivani taga peidus, proovisin tasahilju tema nina ees sellega vehkida. Katse tulemusena lõpetas Tibu ka söömise ning pani peale kaitse nr 2. Siinkohal selgituseks, et Tibul on kolmetasemeline kaitsesüsteem. Natukene hirmus - pöörab pea kõrvale ja vahib lakke. Väga hirmus- tõmbab "eesriide ette", st teeb ennast võimalikult väikseks ja paneb silmad kinni. No ja kaitse nr 3 on juba sisin. Siis on silmad suured ja mustad nagu pintsakunööbid.

Õhtuks ei olnud Tibu ikka veel diivani tagant liikunud. Tema lemmiktoit, mille olin talle kõrvale sokutanud, seisis puutumata ja mina olin juba väga murelik. Jõudsin nimelt inimmõistusega järeldusele, et ega üks tänavakass ometi ei karda jõulukingitusi, ju ta on ikka haigeks jäänud. Jätsin Tibu toa ukse lahti, et haige kass saaks vähemalt jõulumelust osa. Asi lõppes põgenemisega magamistoa pesukasti, kaitsega nr 3, kui ma tahtsin teda sealt kastist kätte saada ning tagasilangusega tänavakassi maailma. Selles maailmas on inimene roosade suletuttidega suur peletis, kes tassib kohale tundmatuid monstrumeid ning avab imeväel peidusahtleid.

Tänaseks olen Tibuga taas sõprust sobitamas. Jõuludeks kingitud vaatluspost on toast likvideeritud, roosa suletutt on alles, aga ka seda ei kannata Tibu silmaotsaski, nii kui kätte võtan on ta siuh diivani taga. Kolmas kingitus, hirmkallis pehme pesa, seisab kasutult diivani taga. Õnneks kulgeb sõpruse taastamine siiski kiiremini, kui kunagi nullist loomine. Samas vaatab Tibu mind kuidagi kahtlustavalt. Inimene ikka ei õpi kassi moodi mõtlema!

Släsh, kes on Tibust palju staazhikam kodukass (temal on tänavaelust möödas juba rohkem kui aasta) võttis jõulukingid stoilise rahuga vastu. Mitte tänutundega muidugi, sest kuninganna Släsh ei pea inimest siiski tänutunde vääriliseks. Seevastu jõulukuuse kuulutas ta kohe enda omaks, kallistas kõigi nelja käpaga ja pikutas mõnuga kuuse all. Släsh on aru saanud, et ega need inimesed tuhkagi maailmast ei mõika, kui just korralikult lahti ei seleta. Nii on tal vähemalt kümme erinevat kurri ja paarkümmend näud, lisaks veel mühatusi ja etteheitvaid mõminaid… Ühesõnaga Släsh on hull jutustaja ja tasapisi olen ma tema keelest hakanud aru saama. Aga Tibu talle ei meeldi. Kui on oma toas kuss, siis las ta olla. Igasugune Tibu kontaktiloomise katse on aga siiani lõppenud kurjakuulutava urinaga. Ühesõnaga Släsh selle jõulujamaga kuidagi leppis, sest inimeste veidrused on ju sõnulseletamatud…

Ainus meie pere loom, kes teadis täpselt, mida nüüd oodata ja kuidas tuleb käituda, oli labradoripoiss Ats. Nii kui kingitused kuuse alla pandi, istus ta nagu tubli laps ja ootas oma järge. Tal on muidugi üheksa aastat kogemusi ka seljataga. Meil on traditsioon, et Atsi kingitus pakitakse alati suurde karpi, korralikult paberit ümber ja puha. Nii ta siis istus ja ootas kuni hüüti välja tema nimi. Siis tuli võttis oma kingikarbi hellalt hambusse ja asus tegutsema. Kingituse avamine on Atsi jaoks alati see kõige põnevam osa.

Jah, kui tahad loomalt tänutunnet, võta koer. Nii ütles väga tabavalt Pesaleidja heahing Katrin. Kasside maailmas oled sa heal juhul vastuvõetav.

Nii me siin siis elame jõulupaanikas ja parima lootuses. Lugu Tibu jõulukingiga lõppes aga nii..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar