Päästke Saarepiigad!

Kolm Maarjamäelt leitud tänavakassi ootavad Tallinna Loomade Hoiupaigas oma saatust. Paraku jäävad nad ellu vaid juhul, kui maailmas leidub inimene, kes kassi endale võtab, kas siis hoiukoju või päriseks. Neil on jäänud koduotsinguks vaid loetud päevad. Selline on tänavakasside tegelik saatus. 

Lugu sai alguse kaks nädalat tagasi reede hommikul. Sõitsin Maarjamäelt autoga tööle. Paju ja Saare tänava ristil istusid kaks kiisut. Üks päris tilluke hall triibik poriloigus, teine must paar meetrit eemal. Peatasin auto ja sellest hetkest sai alguse minu kassisaaga.

Kassipoeg oli viletsas seisus, silmad täiesti kinni mädanenud, näu enam välja ei tulnud, ainult piiks. Puudutuse peale reageeris ta usaldavalt, nühkis ennast minu käe vastu, proovis näuguda. Helistasin esimese hooga Kassiabisse. Paraku vabatahtlike toel ülesehitatud organisatsioon ei saa nii kiiresti reageerida. Selgus, et ainus kiire võimalus on Tallinna Loomade Hoiupaik. Organiseerisin kodust kohale kassikoti, kuhu kiisu rõõmuga sisse ronis. Paraku selgus, et lisaks väga hullus seisus silmadele oli kiisupojal ka köha ja nohu, aevastusi tuli kohe vahetpidamata. Tallinna Loomade Hoiupaigast tuldi talle umbes tunni aja pärast järele. Helistasin omakorda umbes tunni pärast, et küsida, kas saan midagi kassipoja heaks teha. Mulle öeldi, et kiisu oli nii halvas seisus, et ta pandi magama.

Neli Saarepiigat

Nutud kassipoja pärast nutetud, läksin vaatama, mis sai mustast kiisust, kes tõenäoliselt viimases hädas selle väikese kassipoja inimestelt abi saamiseks sinna ristmikule tõi. Nii ma nad sealt keset Maarjamäed Saare tänav 3 mahajäetud lagunenud maja juurest avastasin – kolm süsimusta noort kassi, üks vana must isane ja üks valge-hallikirju emane, kes vähemalt vaatluse järgi tundus viimase otsa peal tiine. Oli reede õhtu ja Loomade Hoiupaigast keegi neid püüdma ei tulnud. Minu nädalavahetus möödus söögikaussidega Maarjamäel kõndides ja hirmuga ilmateadet vaadates. Ilm ähvardas lumega, aga kassijumalad olid sel hetkel armulised. Nädalavahetusega sain kahega neist söögilaua taga jutule. Puutuda nad ennast ei lasknud aga päris minema ka ei jooksnud. Ülejäänud hoidsid eemale ja sööma tulid vaid pimeduse varjus. Veetsin suurema osa nädalavahetusest nende juures. Kasside elu jälgides sai tasapisi selgeks ka kiisude minevik. Paar möödasõitjat peatasid auto ja rääkisid, mida teavad. Naabri käest sai infot hangitud. Ükspäev tulid kaks tüdrukut kassipoegi otsima ja üks proua käis kassidele süüa toomas. Selgus, et lagunenud majas elas kuni viimase ajani vanamemm, kes neid kasse juba aastaid söötis. Paar kuud tagasi müüdi aga maja maha ja proua kolis välja. Nii need kassid jäid.

Kaks musta on eelmise aasta pojad, ütles naaber. Väikseid kassipoegi oli kokku kolm, kaks võeti ükspäev kaasa. Loodan, et neil on nüüd tore kodu. Üks jäi maha ja tänavaelu osutus tema jaoks liiga karmiks. Paraku teda mul päästa ei õnnestunud. Ülejäänud kolme kassi osas on minu info napp. Tean, et üks nendest on süsimust emane, üks hallilaiguline tiine emane ja kolmas Saare Kunn, ehk vanem isane kass, keda paraku enam elavate kirjas ei ole.

Tallinna Loomade Hoiupaiga kassipüüdja tuli esmaspäeval. Esimesel päeval ei õnnestunud ühtegi neist kätte saada. Olin selleks ajaks juba väga mures, sest ilmad läksid külmaks, sadas vihma ja lörtsi. Must kassitüdruk, kes selle rääbaka kassipojaga ristmikul seisis, kössitas kogu nädalavahetuse tee ääres põõsa all lehehunnikus. Teised liikusid ringi, käisid oma kassikäike või pugesid vahepeal maja vundamendi all peitu. Aga see üks kiisu ei liikunud kusagile, oli seal südaööl ja leidsin ta sealt ka igal hommikul. Teisipäeval sai mul villand. Hankisin puuri, panin söögi sinna sisse ja nii ma põõsakassi kätte saingi. Kassipüüdja tuli talle õhtupoolikul järgi, aga minu sisetunne ütles: ära anna seda kiisut ära. Ja õigesti tegin, täna teda kindlasti enam elavate hulgas ei oleks.

Tibu lugu

Tibu oli alguses pelgalt töönimi. Niisiis tõin Tibu enda koju üleeelmisel teisipäeval. Õhtul sõitsime juba arsti juurde. Tibu sai ussirohu, turjale parasiiditõrje ja tunnistati muidu terveks ja tubliks kassiks. Mingi sülekass ta muidugi ei olnud, aga agressiivne ka mitte. Kössitas puurinurgas ja lubas arstil ennast ka puurist välja võtta, katsuda, paitada. Autos tuli esimene arglik näu, arsti juures pai peale esimene nurr. Meie kooselu algas rõõmsalt. Ülejärgmisel päeval jäi Tibu haigeks. Hommikul lihtsalt ei söönud ega joonud enam ja vajus ära. Loomade Kiirabis kahtlustati, et ussirohi võis tekitada toksikoosi. Tibu oli kolm päeva tilgutite all. Kolmandal päeval öeldi, et kui homme sööma ja jooma ei hakka, siis ei ole midagi teha. Mäletan, et läksin sel õhtul Tibu puuri juurde. Ta vaatas mind suurte silmadega puuri nurgast ja siis me rääkisime ühe tõsise jutu. Hommikul lakkus Tibu paar keeletäit hapukoort. Õhtul peale tilgutikuuri võttis esimest korda ampsu tuunikalakonservist. Kogu habras usaldus, mis tal inimeste suhtes ka oli, sai nende tilgutite, süstide ja muude valusate protseduuridega suure põntsu. Mul oli taas sisisev ja hirmunud kassitüdruk, aga vähemalt terve. Tänaseks on haigusest möödas nädal. Tibu sööb minu süles, lubab endale pai teha, nurrub, mängib ja suhtub stoilise rahuga kuninganna Slashi rünnakutesse. Ah jaa, minu kodus elab juba mõnda aega tänavakass Slash. Meie kõikide suur rõõmurull, karakteriga iludus. Tema ei olnud Tibu tulekust sugugi vaimustunud, aga lepib tasapisi. Eriti, kui saab Tibu puuri ümber võimumänge mängida ja aegajalt puuri sisse kiigata. Nende omavaheline suhtlus on lugu omaette. Ükspäev ma sellest ka kirjutan.

Päästke Saarepiigad!

Nüüd aga hetkel kõige suurem mure. Saare tänava kassikoloonia neli kassi läksid Tallinna Loomade Hoiupaika. Nendest on täna alles kolm. Ühel kiisul on jäänud elada paar päeva, kahel mõni päev enam. Selgus tõsiasi, millest mul varem aimugi ei olnud. Kui hoiupaika satuvad täiskasvanud tänavakassid, on nende elulootus praktiliselt olematu. Peale kümnepäevast garantiini jäetakse ellu vaid need, kes inimestega leplikud. Tean oma kogemusest Tibuga, et usaldus inimese suhtes on neil kõigil kõvasti kannatada saanud. Põhjendatult. Olen rääkinud hoiukodudega, loomaarstidega ja hoiupaiga inimestega. Neid kolme kassi ei sotsialiseeri seal keegi ja lihtsalt oma tarkusest nad inimsõbralikuks ei muutu. Siit tuleb minu abipalve: kui maailmas leidub mõni hea inimene või hoiukodu, kes on valmis Saarepiigadest kasvõi ühe päästma, siis kassijumalad on teile tänulikud. Oma Tibu kogemusest võin öelda, et Saarepiigadel on head geenid ja suur süda, aga nad on 100% tänavakassid.

Hoiukodu või päris oma kodu ootavad:

Umbes aastane süsimust kassineiu, minu Tibu õde. Tallinna Hoiupaiga kood 806 T-4. Temal on jäänud elada veel neli päeva. Loe lisa

Umbes 3-4 aastane kassiemand, tõenäoliselt minu Tibu emme. Tallinna Hoiupaiga kood 801 T-4. Temal on jäänud elada veel kaks päeva. Loe lisa

Umbes 3-4 aastane viimase otsa peal tiine kassiemme, Tallinna Hoiupaiga kood 808 T-4. Saarepiigadest kõige inimsõbralikum. Temal on jäänud elada veel neli päeva. Loe lisa






Kõikide kasside esmased ravikulud sh vaktsineerimine saavad minu poolt tasutud. Samuti saab iga kiisu kaasa suure koti kassitoitu. Võin anda ka oma suure kassipuuri (XXL), sest Tibul seda enam vaja ei ole. Tibust saab tubli kodukass.
Helistage mulle 5025548 või kirjutage aira@treeningud.ee