Saarepiigad kodus

Lugu on läbi või siis õigupoolest algab uus lugu. Hoopis õnnelikum, kui see kurb üleskutse Saarepiigade päästmiseks. Kiisud on täna kõik oma uutes kodudes.

Üleeile, ehk siis teisipäeval, läks Saarepiiga nr 806, töönimega Tibu 2 tervis Tallinna Loomade Hoiupaiga hinnangul nii hulluks, et sain e-maili: viige see kass siit ära. No ma siis viisin. Esimese hooga Tallinna Loomade Kiirabisse, kus Tibu nr 2 paigutati statsionaari ja alustati esmaste raviprotseduuridega. Kiisu pidas ennast kogu autosõidu vältel suurepäraselt üleval. Seevastu arsti juures näitas oma tõelist puuma hinge. Nii kui dr Kairi Lüüs (kelle ma tunnistan oma "kopsaka" kogemuse baasil Eesti parimaks kassitohtriks) väikese musta printsessi puurist välja võttis käis klõps ära ja järgmisel hetkel oli Saarepiiga nagu lendkass keset akent, kõik neli jalga laiali. Sellele järgnes sisin, hammustamine ja veel viis trikki kolme sekundi jooksul. Ma tõesti imestan kuidas see toimus, aga järgmise kolme sekundi jooksul oli Saarepiiga dr Karini kindlas haardes ja kuna meil oli siiski vaja ta läbi vaadata, kutsusin kohale assistendi ja Saarepiiga sai kerge uinutava süsti. Edasi oli meil laual väike taltsas puumatüdruk. Selgus, et vereanalüüs on üldjoontes korras, kassil on vedelikupuudus ja alatoitumine ning ta sai korraliku vitamiiniannuse tilguti abil ning lisaks muidugi ka ravi, sest silmad viitasid tugevale herpese viirusele ning kiisu nina oli täiesti nohune. Järgmisel päeval oli dr Kairi temaga juba sõbraks saanud. Põhimõtteliselt lasi Tibu nr 2 endaga kõike teha. Pisut hirmunult ta muidugi reageeris, aga puuma temas oli aru saanud, et mõned inimesed teavad, mis kassile parim on. Eile st kolmapäeval kell 16.00 oli Tibu nr 2 valmis koju minema. PÄRIS OMA KOJU! Liisu ja Lauri tulid talle järgi ja õhtul sain rõõmustava sõnumi: "Kiisu jõudis juba süüa krõbinaid ning tuli puurist välja tuba avastama :)Tahtsin teada anda, et toitumise muret VIST ei ole, aga enne õhtut ei hõiska :)" Liisu ja Lauri on kaks noort inimest, kellele ma väikese puumatüdruku heal meelel armastada ja hoida andsin. Mõneti on nendel kõige raskem, sest Tibu nr 2 on tõeline metskass. Aga usun siiralt dr Kairi ja kõikide kassiinimeste väidet, et igast kassist, ka kõige metsikumast, saab kodukass, kui anda talle piisavalt aega ja hästi palju armastust. Niisiis on minu Tibu pisut metsikuma õega kõik hästi, ta kosub ja vajadusel on dr Kairi valmis arstiabi osutama. Lauri oli küll täna pisut mures, sest Tibu nr ei taha nendega suhelda. No selleks on ikka veel mõnda aega ja hulga kannatust vaja,

Eile, st kolmapäeva hommikul, läksin Hoiupaigast ära tooma Saarepiigat nr 801. Tema on minu Tibu emme. Mäletate, viimastel andmetel kuulutati ta tiineks ja tema oli see, kellel oli hädakutsungi hetkel jäänud elada vaid kaks päeva. Tallinna Loomade Varjupaigast öeldi, et ta on haige ja metsik. Mind ootas ees suhteliselt selge ja rahuliku vaatega kassiproua. Tal läks autosõidul süda küll pisut pahaks, aga päris oksendama ikka ei hakanud. Ju uhkus ei lubanud. Panin selle oma inimmõistusega tiinuse arvele, et noh, rasedatel ikka ju natuke iiveldab. Suur oli minu üllatus, kui Saarepiiga nr 801 ei avaldanud arstlikule läbivaatusele mingit vastupanu. Vereanalüüsile lisaks huvitas meid tema tiinus. Kassiproua oli lahkelt nõus oma kõhu taevapoole pöörama, kõhukarvadest loobuma ja kui siis geeliga andur hakkas kõhtu masseerima, tuli kohe ka nurr ja sõtkumine. Ühesõnaga, lugu lõppes nii, et väidetavalt täiesti metsik Saarepiiga on tegelikult üliarmas ja rahulik kiisu, kes läbivaatuse lõpus juba pai nuias. Lisaks selgus, et tiine ta siiski ei ole. Vähemalt 95% tõenäosusega. Prouale kohaselt lihtsalt pisut kopsakam, mis iseenesest on tänavakassi puhul ainult hea.  Saarepiiga nr 801 sai samuti tilgutiga ühe turgutava vitamiinilaksu ja sõitis õhtul kella kuue paiku pr Olga juurde, kus teda ootas ees ühe kassi unistuste kodu: oma suure diivani ja vähemalt kolme pehme kassivoodiga privaatne tuba, neil kassisõpra, kaks koerasõpra ja terve toatäis põnevaid ronimispuid, peidupaiku ja mänguasju. Teate, minu tuju läks kohe nii heaks, kui ma Olgat nägin. Ta on üks kõige rõõmsameelsem inimene, keda ma tean. Rääkis oma kasside ja koertega vaheldumisi eesti, vene ja soome keeles, kinnitas mitu korda üle, et Saarepiiga on tema juurde väga oodatud ning kogu tema olemusest kiirgas lihtsalt tingimusteta armastust. Täna sain Olga käest sms-i:" Kiisu tuli kohe puurist välja ja läks voodi alla. Minu juurde veel ei tule. Kuivtoitu ta eriti hästi ei söönud ja vett jõi natukene. Konservid talle meeldivad ja tualetti oskab kasutada:) Usun, et kõik läheb väga hästi. Andsin praegu hapukoort tabletiga." Nüüd tuleb meil Saarepiigale ikkagi PÄRIS KODU leida, sest Olga armastavat hinge ei tohi kurjasti kasutada. Saarepiiga nr 801 on õnnelikult hoiukodus ja jätkab kodu otsinguid.

Saarepiigale nr 808 tuli eile kell 15.00 Tallinna Loomade Hoiupaika järgi Ruth, kellel on kassiabi.ee lehel blogi http://paabu1.blogspot.com/ Tema kodus on juba hoiul imekaunis Trixibelle, kes samuti oma kodu ootab. Kus on, sinna antakse juurde. Ikka head. Ainuke mitte must, vaid hoopis triibuline Saarepiiga pälvis abikutsungis kohe Ruthi tähelepanu. Nii see juba kord on, et tunned ära. Rääkisin just Ruthiga Saarepiigast. Ta sööb, käib ilusti liivakastis, aga puutuda ennast ei luba, ainult kähiseb. Seega ei tea ka Ruth, kas Saarepiiga nr 808 on siis ikka tiine. Ruth ütles, et nii kõhna kiisukest ei ole ta veel kunagi enne näinud. Kuidas sellel Saarepiigal kohanemine läheb, saab peagi lugeda Ruthi blogist. Mina luban, et panen kirja tema neli päeva, mil mul oli au seda kiisut lähemalt tundma õppida. Ka Ruth saab Saarepiigale pakkuda vaid ajutist hoiukodu. Päris kodu on veel kusagil ootamas...

On nagu on. Kiiudel on katus pea kohal ja hooliv hing kõrval. See on kõige tähtsam. Edasi tuleb pikk kohanemisperiood. Hoian teid ikka Saarepiigade tegemistega kursis.