Tulin teatrist, inimliha maitse suus...

Praht, linn ja surm.
NO77
lavastaja Veiko Õunpuu.
Rainer Werner Fassbinderi näidendi ainetel.

Läksin vaatama Fassbinderi pärast. Mulle meeldivad ju kõik pahad poisid maailmas... Kuigi olen endale viimaste kuude jooksul kümneid kordi lubanud, et enam NO teatrisse ei lähe. Mitte selle pärast, et halvad kogemused. Oh ei, ma olen lihtsalt kõik lavastused ära näinud. Aga eile oli esietendus...

Algas paljutõotavalt. Tühi lava ja tagaseinal film androloogilisest läbivaatusest.Et nüüd läheb freudistlikuks analüüsiks? (huvitav, miks mul meestearsti läbivaatus Freudiga seostub? Mingi lapsepõlvetrauma? Ah-haa!)Muide, esmaspäevast alates on kinos Sõprus Fassbinderi filmide nädal. Kui mitte muu, siis "Maria Brauni abilelu" sobib vaatamiseks igale maitsele. Maitseid oli ka selles lavastuses.

Esimene maitse: KÕVAKS KUIVANUD ROSIN. Mulle rosinad eriti ei maitse aga kui peab, neelan alla küll. Meeldis mäng sõnaga. Terve elulugu mahtus ühte repliiki (kõvaks kuivanud rosin) ja sellest omakorda sai alguse sinu oma lugu. Terve elulugu. Kolm prostituuti ootamas kliente. Igal mehel omad ajendid, omad nõudmised naist saada. Iga naine, kui prostituut. Rosinal on prahi maitse. Muud huvitavat ei juhtunud, kui ühemõttelised küsimused ja paaritumistegevused välja jätta. Huvitav, miks lapsevanemad ei uuri enne teatrikülastust lavastuse ainestikku? Või oli see nendele 9-10 aastastele seal saalis mõeldudki õppetunnina, kuidas asjad elus tegelikult käivad ja mis emme-issi magamistoas öösiti teevad. Kui teevad. Ah õigus, emmed-issid jagavad ju armastust aga see siin laval on lihtsat kepp.Huvitav oleks kuulda, kuidas need lapsevanemad peale etendust autoga koju sõites oma võsukestega teatrielamusi jagasid.

Minul on viimasel ajal tunne, et No-trupp on lavastajatest üle, olgu see Õunpuu, keegi viies või kuues, verbaalse ja visuaalse sümboliga mängus on ühesugune käekiri. Tõenöoliselt valitakse lavastajaid selle järgi, mis trupile sobib. Või Ojasoo-Semper tandemile. Et nüüd valet muljet ei jääks. Ma ei ole pelgalt ajaviiteks kõiki No teatri lavastusi vaatamas käinud. Mulle meeldib.

Mirtel Pohla teeb Roma B rollis hea osatäitmise, ühe parima. Ta on kahvatu ja väriseb nii tõetruult, et mul tekib tahtmine tema palavikku mõõta. Köhib ka nii hästi, et äkki ongi haige? Mul hakkab külm ja see on hea märk, sümbolid töötavad. Ah jaa, Rasmus Kaljujärv tuleb alasti lavale.

Üldiselt see suurlinna võõrandumise, inimeste loomastumise ja räige üksinduse teema ei puuduta mind eriti. Ju on eluteater ise piisavalt kogemusi pakkunud. Hoopis huvitavamad on armastuse erivormid. Masohhistlik armastus; armastus, kui enesetõestus; ettenähtud armastus; armastus, kui väljapääs. Meelde jäi prostituut Roma B vastus oma kupeldaja (keda ta loomulikult armastas) küsimusele mille eest Rikas Juut Romale nii suure summa raha maksis. "Armastuse eest," vastab Roma. Mulle kuratlikult meeldib see vastus.

Uus maitse: SAVINE MULD. Viimasel aastal olen tundnud kolm korda mulla maitset . "Sada aastat üksildust", seal üks tüdruk sõi mulda, kui närvi läks ja mõned nädalad tagasi "Lohejooksja", seal sõi ka keegi mulda, enam ei mäleta miks. Paar päeva peale seda nägin unes, et söön ise ka mulda. Maitsel ei olnud viga midagi, mõtlesin veel, et näe, polegi nii hull aga siis sain aru, et tegelikult maitset ei olegi. See täielik maitse puudumine on jälgim, kui mis iganes maitse. Nüüd siis neljas kord. Armastuse teema asendub küsimusega: mida me siin maailmas tegelikult teeme. Roma B-st saab Rikka Juudi armuke (või naine?), tema kupeldajast armastatu mõistab, et on tegelikult homoseksuaalne (Fassbinderi lugu, kuigi ta jõudis vähemalt kaks korda naissoost isikuga abielus olla ja muuhulgas süüdistati teda homofoobias). Roma isa Härra Üllar (Sergo Vares) paneb jalga punased võrksukad, seob paelaga ette musta tuka ja laulab eurolaulu "Rändajad", Risto Kübar (tal on selles lavastuses üllatavalt palju riideid seljas) saadab teda tuubal. Lõpuks süüdatakse laval tulering (elav tuli paberitükke täis laval on see, mille eest lavastajat võiks hoiatada: ära kisu publikut lummusest lahti!). Ere mälestus on homoerootiline seksistseen õllepudeliga. Priimägi võiks snitti võtta! Et mida me siin maailmas tegelikult teeme? Ostame endale kõike, mida vähegi välja mõelda oskame, nagu Roma B. ütleb. Savine muld.

Uus maitse: PRAETUD INIMLIHA. Prahti ei ole enam, Rasmus Kaljujärv (mis iganes rollis ta sel hetkel oli) tõmbab bensiinimootori käima ja pühib prahi puhuriga lavalt minema. Lakke vinnatakse tapetud siga (huvitav, kas nad ostavad iga etenduse jaoks uue sea?). Seast on kahju. Kõigepealt tuleb lavale Marie-Antoinette (Inga Salurand) ja laulab rõvedalt kiljuva häälega. Sõnadest ei saa kahjuks aru. Siis tulevad ülejäänud, ka homostunud Franz B. oma armastatuga. Franz pekstakse surnuks. Sea siseelunditega. Sealjuures valatakse lavale pool ämbrit verd. Ja lõpuks lõikab Jaak Prints sea küljest korraliku lihakäntsaka ning lavale tuuakse elektripliidil praepann. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kogenud nii suurt jälkustunnet. Mõtlesin, et kui keegi peaks seda liha sööma, hakkan ma oksele. Saalis levib praeliha lõhn. Rasmus Kaljujärv räägib, kuidas ta käis kinos "Avatari" vaatamas.

Miks minna teatrisse kogema kolme mitte just kõige meeldivamat maitset? Selleks, et saada teada, kuidas need asjad tegelikult maitsevad. Me õgime nii mulda kui praetud inimliha pahaaimamatult iga päev, ega teagi, mis maitse neil tegelikult on.
Fassbinder ei ütle: mis te lollid sööte. Ta annab Sulle võimaluse maitsta.
Soovitan proovida!

sõprusest

Et siis blogi on selline koht, kuhu võiks olulised mõtted kirja panna? Nagu päevik või nii? Teatavasti pidid inimesed kõige rohkem valetama just päevikut kirjutades, nii et...
Mõtlesin kirjutada ühe loo sõprusest.

Lugu sõprusest.

Mul on olnud au ja rõõm kuuluda viimaste aastate jooksul mitmesse sõpruskonda. Camino-sõbrad, keda seovad ühised kogemused Camino de Santiagol. Mäesõbrad, kellega ühes köies kõnnitud, töösõbrad...Sõpruskonnad tekivad ja kaovad. Tekkimise protsess on rõõmus, kõik on tuhinat täis ja üksteisest huvitatud. Vahetatakse aktiivselt elusid, väärtusi, südameid. Sõpruskonnast kujunevad omakorda minikooslused, keegi lahkub, keegi tuleb juurde...Ja siis ühel päeval hakkab sõpruskond hajuma. Ühel hetkel ei ole üksteisega enam millestki rääkida, ükski aeg kohtumiseks ei ole enam päris hea ja tuleviku teemadel jäetakse igaks juhuks kõik otsad lahtiseks. See protsess on sama paratamatu ja valus nagu iga suhte lõpp. Ühelt poolt tead, et nii see ju võibki minna, teisalt ei suuda uskuda, et see ka meiega juhtub. Õnnelikus lahkuminekus jäävad kõik osapooled mäletama. Mõtled taas mõnele sündmusele või seigale ja tuju läheb heaks. Lahkumises ei ole liiga palju kurbust, et mitte jõuda mäletada.

Miks sõpruskonnad lagunevad? Sinul endal on midagi viga ja täiesti põhjendatult jäetakse sind mängust välja? Mine istu oma liivakastis ja mängi naabrikoeraga keksu kui tahad!
Või on teistel midagi viga? Teised huvid, teised sõpruskonnad, teised rännakud...Ühtäkki ilmub sõpruskonda inimene, kelle suhtes ei ole te enam ühel meelel. Mingi aeg püüad olla aga tasapisi hakkab see väsitama. Kuigi vanad sõbrad on kallid, ei ole nende vanade sõprade uued sõbrad minu sõbrad.Sõpruskond muudab värvi, elu läheb edasi.

Miks sõpruskonnad siiski lagunevad? Aga miks perekonnad lagunevad? Kasvatakse lahku, leitakse uued väljakutsed, ühesõnaga ületamatud erimeelsused.Tuumad poolduvad vahel ja moodustavad uusi perekondi. Sõpruskondi. Sõpruskonna lagunemise protsess on niisama õõvastav, kui abielulahutuse algfaas. Siis, kui miski juba käärib aga keegi ei saa toimuvale päris täpselt pihta. Istume ühes ruumis, kõik nagu tahaksid koos olla aga ei tule enam välja. Esimisena tabavad seda need, kelle ümber sõpruskond on koondunud, uuemad tulijad on veel liiga hoos, liiga sinisilmsed. Sõpruskond on surnud siis, kui peab üksteise vastu viisakas olema.

Arutasime täna Kristiga sõbraks olemise asja. Me mõlemad jõudsime sõnani usaldus ja mõtteni, et sõprade vahel toimub alati täisväärtuslik kaubavahetus, jagatakse mõtteid, tundeid, kogemusi. Kui mul ühel hetkel ei ole enam midagi jagada või ei ole mõnda aega ühtegi väärtuslikku andi, muutub sõprus lihtsalt läbikäimiseks. Lisan juurde veel kaks mõõdet. Esimene neist on aeg. Minu elus on inimesi, kes sealt läbi vuhisedes on jätnud oma väärtusliku jälje aga minu elu igavikus on see vaid põgus viiv, komeedilend. Sõber saab sõbraks ajapikku.
Teine oluline tunnus: sõbra juurde lähen ma kurtma oma kõige suuremat muret, ma julgen tema juures nutta ja luban tal ennast lohutada.
Kui palju on minul sõpru? Üks.Kaks. Ja see vähene on seda kallim.