9/21/2010

Tipp tehtud!

Täna kell 12.30 jõudsid 7 eestlast Alar Siku juhtimisel taas Kazbeki tippu kõrgusel 5047m. Grupi sooritus sel korral 100%. Need 7 vaprat on: Reeda Tuula, Siret Samarüütel, Ardi Vister, Tiit Mägi, Tiit Orlovski, Peep Kala ja Alar Sikk. Minu erilised õnnesoovid lähevad Peebule, kes on raudselt juba sada tippu välja teeninud! Aconcagua jäi meil ühiselt tegemata aga just tänu Peebule tundsin ma ennast, hoolimata sandist enesetundest, sealsetes rasketes oludes turvaliselt. Peebu teine tipuüritus katkes dramaatiliste sündmuste tõttu Cho Oyul. Nüüd see tipp siis lõpuks tuli!

Muidugi rõõmustame me koos ühiste sõpradega Tiit Mägi esimese tipu üle. Täna õhtul tõstetakse Sinu auks kümnetes kodudes võidupitsi!

No ja mis esiletõstmine see nüüd olgu! Tegelikult on kõige vingem tegija hoopis Alar Sikk, kes võrdsustas minuga Kazbeki tipuseisu 2:2.

Tiidu sms: "Start 4.30, tipp tehtud kõigi poolt 12.30 ja Meteos 17.30. Kõik on õhtul, sest tagasitee osutus varisevate kivide vahel ekstreemkeksuks."

9/20/2010

Homme minnakse tipukatsele

Meteoexploration.com näitab homseks poolpilves aga ilma lumesajuta ilma. Öösel võib veel kergelt lund kribada aga hommikuks peaks ilm olema minekuks igati ok . Ainus, mis võib juhtuda, et tekib nn "moloko" ehk siis piimjas udu, sest ilm on üldiselt soe. Ilma tuulefaktorita -4. Tuult aga praktiliselt ei ole. Selle va udu tõttu katkes ka minu esimene tipuüritus Kazbekil kõrgusel 4300m. Õnneks sai järgmisel päeval tipp tehtud.

Kolmapäeval, ehk siis algselt planeeritud varupäeval, näitavad kõik ilmateated päikest.

Grupi tervis ja enesetunne on suurepärased nagu Peebu blogist võib lugeda. Tiit aga saatis mulle järgmise sõnumi: "Hommikul ei olnud meest, kes peavalu ei kurtnud aga proovitõusmine läks edukalt ja kõigi enesetunne on super. Täna käisid üleval 7 grusiini. Seega värske mäeinfo olemas. Homme strardib vist 4 gruppi. Seega homme tipupäev ja ka ilm on meid toetamas."

Täna tegid nad väikese matka 4000 meetri peale. Homme algab tõus umbes kell pool neli öösel. Heal juhul on tipp keskpäevaks tehtud. Kuna üleval levi ei ole, siis esimesi sõnumeid võib oodata nii 3-4 paiku päeval.
Pange siis varahommikul juba pöidlad pihku.

9/19/2010

Grupp on õnnelikult Meteos

Tiidult saabunud sõnum: "Eilne tõus 1200m ja 6 tundi, täna 700m ja 4 tundi. Tähtsam aga see, et kõik kohal. Meteostantsija olemas ja isegi korda tehtud."

Tema lisakommentaar: "Eile surisesid jalad taldadest kuni kellakottideni. Tänasest on aga õlad läbi, sest seljakotti tuli esialgsele veel lisada esimesse laagrisse hobuse poolt veetud toidukraam. Miks ma küll naisega Aafrikasse päikese alla ei läinud..."

Edasi Meteostantsija poole

Hommikul saabus Tiidult järgmine sõnum: " Esimene päev meie vastu armuline polnud. Kazbeki kanalisatsioonitoru panek sundis kotid selga juba oru põhjas. Ja prognoosidega nagu alati: teel saime nautida äikest,vihma, lund ja võrratut tähistaevast."

Mina muudkui nuputan, et milline prognoos lubas neile ilma kottideta ronimist:)

Ilmateade on vahepeal muutunud. Jätkuvalt hoiab head ilma esmaspäeva õhtust kuni kolmapäeva lõunani. Kuna esimene tipukatse on planeeritud just teisipäevale, siis see sobib. Kolmapäeva õhtupoolikul lubab kerget lund ja neljapäeval tõstab tuult. Seejärel pöörab ilma täiesti ära.

Täna tõuseb grupp baaslaagrisse 3800m peale. Sealt tehakse ülehomme ka esimene tipukatse. Hetkel peaksid nad ületama esimest liustikku. Ees on veidi ohtlikum lõhedega etapp ning siis veel lühike aga järsk tõus Meteosse, mis olenevalt vormist ja meeleolust võib olla esimene tõsisem pingutus.

9/18/2010

Grupp on vahelaagris 3000m peal

Vahetud muljed Peebu blogis: http://www.peepkala.blogspot.com/

Grupp alustas täna hommikul tõusu

Kazbeki jalamil on palav. Mägedes on palavus vahel hullem, kui lumetorm. Täna seisab neil ees umbes kuus tundi ronimist. Valdavalt kulgeb tee alpiaasade vahel ja tõusud on üsna lauged. Ka seljakoti raskus ei rõhu, sest telgid ja muu raskema grupivarustuse viib 3000m kõrgusele hobune.

Tiidu sõnumid sündmuskohalt: "Päike on udus ja kohe asume teele. On see hea või halb, ei tea aga hetkel pääseme sellest lõputust külalislahkusest ja gruusia köögist. Samas ei kahtle hetkekski, et üleval seda taga hakkan igatsema."

Mäeküljelt saabus just veel üks sõnum: "Tempo tapab. Kiiruseks 500m tunnis. Ma ei oska nii aeglaselt jalutada."

9/17/2010

Sõnumid Gruusiast

Varahommikul saabus Tiidult järgmine sõnum: "Pimedas ja kaugelt jätab Tbilisi väga hea mulje. Kuid oh mis rõõmu, mida valgemaks seda kaunimaks pilt muutub. Esimene kõrgus 2395m võetud, küll bussiga. Kuid päiksetõusus Kazbek lummab oma ilus ja ahvatluses. Kohe leiame omale pesad ja peletame 18 tunnise reisiväsimuse kontidest."

Ja umbes 5 minutit tagasi saabus uus sõnum:"Päike lõõskab ja palav. Täna esimene selge päev siin. Poolakate pundist, kellest 5/8 tegi hommikul tipu, toodi 1 helikopteriga haiglasse. Tipp näitab end täies hiilguses ja ülbuses."

Aira kommentaar: Kazbeki tuleb kenasti paluda, siis ta leebub:) Ilmateade näitab 21.-22.09 jätkuvalt ideaalset ilma. Seega on hetkel kõik hästi!

9/16/2010

Kazbek algas nii..


Tiit nr 1 teeb viimaseid kontrollvaatlusi


Siret kaalub kotti


Ardi on tulemusega rahul


Tiit nr2 pilgus on otsusekindlus


ja nii nad traditsioonilise pitsi viina ja kiluleivaga teele saadeti...


Kogu Kazbeki kamp peale tavapäraseid sekeldusi Tallinna Lennujaamas: Sikk, Reeda, 2x Tiit, Siret, Ardi ja esirivistuses Peep (keda taheti vägisi lennukist maha jätta).

Tbilisis maandub lennuk 17.09 kell 3.50 ja tõusu Kazbeki suunas on plaanis alustada 18.09 varahommikul. Ilmaprognoosid on suurepärased ja tipuprognoosid kalduvad 21.-22.09 kanti. Hoiame pöialt!

9/14/2010

Kazbeki üritab taas grupp eestlasi

Minu ja Siku kolmas Kazbeki mäegrupp asub teele 16.09 traditsiooniliselt Seiklusjuttudest, pidulik ärasaatmine kell 12.00. 6 vaprat ja Sikk üritavad tippu jõuda 21. või 22.09. Lähinädalatel saate nende tegemistest ülevaate sellelt leheküljelt. Hoiame pöialt!

Siin ekspeditsiooni programm:

16.09 1. päev: kogunemine Seiklusjuttudes kell 12.00, väljalend kell 14.40, Tbilisis kell 3.50

17.09 2. päev: Tbilisi-Kazbegi küla, öine bussisõit, tutvumine Gruusia veiniga (NB! Varahommikul ei ole tervislik bussiaknast välja vaadata, sest ületame 2600m Jvari mäekuru kitsal kruusateel) Varahommikul saabume Kazbegi külla, kus meid ootab üle-mõistuse armas inimene proua Lela ja üle-mõistuse maitsev hommikusöök. Peale uinakut ostame kokku mäkke minekuks vajaliku toiduvaru, hangime hobuse, kes meie telgid poolele teele viib, kohtume meie teise giidi Leriga, peame plaane, harjutame sõlmi (väga oluline oskus) ja muidugi joome veini ja tsatsat (kohalik viin, mis maitseb nagu grappa). Lela annab meile 3x päevas süüa ja see on imehea, ausõna. Ööbime Gruusia kodus (3-6 sed toad).

18.09 3. päev: Kazbegi-vahelaager (3000 m) Ööbime kusagil teel telkides. Kus täpselt, seda otsustab juba ilm, meie enesetunne ja eelkõige giid Leri. Meie raskema varustuse viib umbes 3000m peale hobune.

19.09 4. päev: vahelaager-Meteostantsija (3800m) naudime vaateid lumistele mäetippudele, ületame esimese liustiku, näeme esimest lõhet ja muidugi ronime ikka ülespoole. Kindel on, et Meteostantsijas (vana mahajäetud sõjaväehoone) ööbime ruumis sees (kahekordsed lavatsid või põrand) ning süüa teeme endale ise.

20.-21.09 5.-6. Päev Meteostatsija. Aklimatiseerume. See, mis nende kahe päeva jooksul juhtub, on ettearvamatu. Teeme matka 4000m kõrgusel asuvasse kabelisse (kohale toimetatud helikopteriga) ja vajadusel saadame osad inimesed üheks päevaks alla, et mäehaigus kallale ei tuleks. Olenevalt ilmaoludest võib 21.09 teha esimese tipukatse.

22.09 7. päev: Kazbek'i esimene või teine tipukatse.
Varahommikul hakkame tõusma mäetippu. Esimeseks katsumuseks on platoo ületamine, selleks ajaks on mõistlik lõhedega toimetama õppida, sest neist ei saa kuidagi ümber. Üle saab. Edasi läheb tõus järsemaks ja alla tuleb panna kassid. Tõusul on oluline abivahend kirka. Kõrgusekartjatel ei ole enam mõistlik ringi vahtida. Viimane tõus enne tippu on ca 60 kraadise nurgaga jäänõlv. Olenevalt ilmaoludest läheb vaja rohkemal või vähemal määral tehnilise alpinismi algteadmisi. Tõusul oleme mitmekordselt turvatud ja kui ise lollusi ei tee, siis midagi ka ei juhtu. Ainult jõud võib otsa saada. Aga tipp on seda väärt. Kogu Kaukasuse peaahelik nagu peopeal, hea ilmaga näed Euroopa kõrgemat tippu Elbrust ja teisel pool lõpmatut tasandikku. Võimas, võimas. Kui teeme tipuürituse Meteostantsijast, kulub edasi-tagasi 12-15 tundi.

23.09 8.päev: «Meteostantsija-Kazbegi küla. Laskumist ja viimaseid võimsaid vaateid nautides jõuame tagasi „rohelisse tsooni”, pikutame vahepeal alpiaasadel ja kirume raskeid seljaotte. Aga pealelõunal oleme kohe kindlasti uuesti Lela hoole all ning sööme kõhud üle hulga aja meeletult täis, joome ohtralt veni ja jagame muljeid.

24.09 9.päev: Tbilisi. Kosutus väävlibasseinides. Õhtune linnatutvustus, parimad söögikohad. Meie hotell on Tiblisi südames, võrratute vaadetega vanalinnale ja ümbritsevatele mägedele. Hinna sees on ööbimine kahestes tubades, soovi korral saab individualiseerida.

25.09 10. päev: Start hotellist kell 13.00, lend 16.20, Tallinnas kell 22.50.

9/01/2010

Minu laps läks kodust minema

Kõlab nagu mingi jama aga tegelikult on asjade loomulik kulg. Noor perekond Tammemäe-Tommingas üürisid endale kadedakstegevalt laheda stuudio-korteri. Eile õhtul jagasime kõik noad-kahvlid ära (taldrikutega tekkis väike draama) ja täna olen ma oma maja absoluutne ainuvalitseja. Ats muidugi jäi, aga tema on üldiselt kõigega nõus. Ainult nõudepesu osas ei ole temast suurt abi.

Nii. Mõtlesin just, et lapse lahkumisel kodust on ikka lahkumineku mekk juures. Mingid väikesed asjad teevad kurvaks. Näiteks pöörasin autoga õuele ja teine autokoht oli lihtsalt tühi. Varem tähendas see, et tütar ei olnud veel koju jõudnud. Nüüd on tähendus muutunud. Aga see on ikkagi positiivne kurbus.

Rohkem on toredaid asju. Näiteks hakkan ma nüüd tõenäoliselt väga tervislikult toituma. Ainult puuviljadest. Keegi ei lamise esimesel korrusel minu pärastlõunase siesta ajal. Võin südamerahuga igal hetkel sejakoti pakkida ja rändama minna...Seda ma suure tõenäoususega varsti ka teen. Esialgu Kazbekile ja pikemas perspektiivis tuleb maailmas üks pikem ring.
Mulle on täiesti selge, miks ma tahan just nüüd:
1. oma pikad juuksed maha lõigata;
2. tätoveeringu teha;
3. maja maha müüa ja metsa elama kolida;
4. umbeks aastaks Eestist ära sõita...

Tüüpiline reaktsioon lahkuminekule:) Kuna ma vähemalt ennast tunnen suurepäraselt (ja tunnen ennast suurepäraselt), siis esimese hooga (st täna-homme) ma neid asju ei tee. Rõõmustan hoopis koos tütrega tema esimese "päris oma kodu" üle.

Aga poisipeaga võite mind näha nii umbes nädala pärast:) Või ka mitte...

8/01/2010

Veel meie pere tipphetki



Küll poolteist kuud hiljem (see tähendab, et olen ilmselt ületöötanud) aga ikkagi vaja tähelepanuväärne sündmus ülestähendada: minu tütar Anna lõpetas kuldses säras gümnaasiumi ja tänaseks on temast saanud EKA üliõpilane. Peaaegu, sest nupulevajutus valiku kinnitamiseks on minu teada tegemata. Lõpuks juhtus nii, et kõik kolm eriala, kuhu ta sisseastumiskatsed tegi, talle ka võimaluse andsid ja lõplik valik on vist lähipäevade küsimus. Anna on jätkuvalt tubli tütar ja mina imestan ikka, kuidas mul muude tegemiste kõrvalt on õnnestunud selline laps üleskasvatada. Või nagu Anna ütleb: minu väärtus emana seisneb eelkõige selles, et ma EI OLE üritanud teda eriti kasvatada:)





Lisaks Annale tegi selle lõpetamise kadalipu samavõrd esinduslikult läbi minu "laenulaps" Tanel(selgituseks: Anna poisssõber, kes viimased poolteist aastat samuti meie pere liige) ning tänaseks on ka temast saanud EKA üliõpilane. Läbis peaaegu võimatu missioonina tundunud graafilise disaini konkursi. No ja on arvata, et peagi lendavad need kaks noort inimest minu pesast ääretute võimaluste maale.



Aga gümnaasiumi lõpetamine on ikka paras katsumus. Kõigepealt oled sa 12 aastat pingutanud ja parimal juhul saad medali (mis muide ei ole kullast, tegin hambatesti). Sellel medalil ei ole mingit tähtsust riigieksamite kontekstis, ehk uuesti tuleb tõestada oma väärtust riigile ja haridussüsteemile. Eksamid on arvestataval määral õnneasi, kellel peab närv vastu, kellel mitte. Anna näiteks oli kaks kuud veendunud, et kukkus kirjandis läbi. Lõpuks sai 92 punkti. Kujutlege nüüd seda närvipinget, mida üks noor inimene peab taluma oodates päästvat või hukatuslikku sms-i. Siis selgub, et ka riigieksamitel ei ole olulist tähtsust, sest nii Anna kui Taneli valitud erialadel tuli sooritada sisseastumiskatsed. Taneli graafilise disaini erialal ei lugenud tema väga kõrged riigieksamite tulemused lõpptulemuses kohe mitte midagi, Anna ikka mõned kasulikud punktid sai. No ja jälle paar nädalat ootamist. Hull suvi oli. Seda enam on nüüd põhjust rõõmustada!

6/11/2010

Minu tipud kodumaal

Samal ajal kui teised Kazbekiga rinda pistsid, sain mina ka ühe väikese tipuga hakkama. Täna omistati mulle ametlikult psühholoogia magistrikraad. Ma ise ka imestan ikka selle üle.

Mina ja minu tütar Anna rõõmustamas

6/10/2010

Hüvasti, Kazbek. Kohtume sügisel uuesti.

Täna öösel saabus sms:
"Kahjuks ei õnnestunud meil ka 4 ööl tippu tõusta, kuna ilmaolud seda ei võimalda. Seekord saime vaid platooni, ehk ca 4400m. Oleme Meteos olnud 6 päeva, mis jääb Leri sõnul tema rekordile alla päevaga. Täna ootasime tõusu 2.30 kuni 4.30 kuid ikka ei saanud minna.Alustame laskumisega esimesel võimalusel. Kahju."

Sellel korral jäi tipp tegemata. Loodan, et elamusi (6 päeva baaslaagris) ja kogemusi (liustikud, lõhed ja lumetormid) siiski jätkus. Õnneks on Kazbek nii lähedal ja mõõdukate kuludega seotud mägi, et sügisel võib ju tagasi minna. Plaanime Alariga uue grupi teha septembris. Mina siin Eestis olen viimaste päevade jooksul igatsenud isegi Meteostantsija järele, Kazbekist, Lelast ja teistest toredatest asjadest rääkimata.

Tegelikult on Krislil, Maril, Raulil ja Taimol põhjust enda üle uhkust tunda. Nad tegid kõik, mis võimalik ja pidasid vastu kõige raskemale katsumusele mägedes - lihtsalt ootamisele. Nüüd sai aeg otsa ja selle vastu lihtsalt ei saa.

6/09/2010

Homme viimane võimalus

Täna hommikune sms vastuseks minu ahastavale palvele, et ärge veel loobuge:)

"Ei, ma pole loobumisest midagi rääkinud. Ootame endiselt akent ja öösel lähme jälle välja. Meil nüüd 4 päeva Meteos täis. Saime siin kaerahelbeid söögiks, rõõm suur. Moraal on kõigil kõrge ja tahtmine suur."

Ja natukese aja pärast:
"Parandus, täna Meteos juba 5. päev, homme 6-s. Kui tippu jõuame, siis jääme 7ndaks ka veel:) Lund sajab nagu jõuluajal. Kõik, kes saabuvad Meteosse, lähevad tagasi. Meid vaadatakse juba veits imelikult:)"

Vähemalt loogika neil veel töötab (täna 5. homme 6. ja ülehomme 7.päev...)

Vahepeal helistas alt külast Alar. Ütles, et ajaviiteks. Minu arust ei ole nad 24h maganud, vähemalt Priit väidetavalt ei ole. Alati kui nad mulle helistavad, siis algab jutt sellega, et teeme kaminasse tule...Mingil põhjusel see tuli neil kaminast ikka vahepeal ära kustub. Ei tea küll miks:)

Aga õhtupoolikul tuli ülevalt Meteost järgmine sõnum:
"Siin on tuulevaikus, imetleme Kazbeki tippu üle pika aja. Soe on, eks näis kuidas see homset mõjutab."

Vaatasin ilmateadet ja tõesti mingi väike lootus homme hommikul on olemas. Võimalus lõppeb pärastlõunal tugevama lumesajuga. Järelikult on hea startida hiljemalt kell kolm öösel ja üritada tippu enne keskpäeva. Nad on kõik tugevad ja kiired ronijad, ehk jõuavad. Info ilmaprognoosi kohta on neile edastatud ja nüüd ei jää muud üle kui kõiki Kazbeki mäevaime paluda, et nad võimaluse annaks.

Priit ja Indrek saatsid sms-i, et lähevad homme Tbilisisse. Ma soovitan neil lõunani ära oodata. Isegi kui teised üleval homme tipu teevad arvan ma, et tulevad ka samal päeval otse alla külla välja. Kui muidugi mingi jõud veel alles. Kui tippu teha ei õnnestu, siis on kindel allatulek.

Raulilt tuli just minu ilmateatele järgmine vastus:
"Ok, olimegi valmis umbes kolme ajal minema, eks siis homme paistab."

Selleks korraks siis side lõpp.

6/08/2010

Tipuüritus katkes täna kõrgusel 4500m

Kuigi ilmateade andis hommikuks lootust ning ka Meteos kohapeal oli öösel ilm üritamiseks sobiv, sattus grupp üleval platool paksu udusse ning sealt ei ole võimalik paraku halva nähtavusega edasi minna. Esiteks puuduvad igasugused orientiirid ning teiseks on selles piirkonnas rajalt eksimine eluohtlik. Seega võttis giid Leri vastu otsuse ning pöörduti tipukatselt tagasi baaslaagrisse.

Täpselt samast kohast katkes 2009 juunis ka minu esimene tipukatse. Tol korral pöördusid enamus grupist alla külla ja järgmisel päeval jõudsimegi tippu vaid mina Alar ja Meelis. Mäletan elu lõpuni seda väsimust ja pettumust, kui istusime jääkülmas Meteos ja üldine meelsus oli loobumine. Lõpuks ütles ka Alar, et mis temagi siis homme üksi üritab. Oi kui raske oli seda otsust teha, kui all ootas soe tuba ja Lela hõrgutav söök. Aga minu tipukirg jäi tol korral peale.

Eks umbes nii läks neil ka täna. Nagu suured alpinistid räägivad: mäkke ei minda tippu tegema vaid ikka protsessi nautima. Võimalik, et neil on õigus. Mina seda protsessi usku ei ole aga ilmaolude vastu ei saa paraku ühegi jõuga.

Siin hommikul saabunud sms:

"Täna jõudsime 4500m platooni. Leri katkestas edasiliikumise, sest tiheda udu tõttu oli nähtavus null.Täna lähevad Indrek ja Priit alla, teistega üritame kolmapäeval või neljapäeval uuesti, oleneb ilmast."

Õhtul saabus veel üks sms:
"Taimo, Raul, Mari ja Krisli ootavad akent, et veelkord tippu rünnata.Praegu lumetorm nii et taeval ja maal pole vahet, seega täna öösel ilmselt ei saa. Viimane võimalus on 10ndal."

Indrek ja Priit on õnnelikult all. Alar leidis nad pärast pisikest paanikat kohalikust õllekast üles. Rääkisin just Indrekuga. Tänase tipuürituse tegi eriti raskeks värskelt sadanud lumi. Nagu Indrek rääkis, vajus ta pidevalt läbi Leri jälgede ja see võtab ikka hullult energiat.

Ilm näitab mõningast paranemist kolmapäeva öösel vastu neljapäeva aga kuivõrd ja kas sellest tipuürituseks piisab ei ole paraku hetkel kindel. Usume Kazbeki lahkusesse ja ehk annab ta võimaluse.

6/07/2010

Tipp jääb täna ilmaolude tõttu ära

Varahommikul saabusid mulle kolm sms-i:
"Täna tipuüritust ei toimunud. Kell 3 oli täielikult pilves ja kuna ka kell 4 ei olnud parem, siis täna ei üritanudki. Homme uus katse. Leri ütles, et siis lähme."

"Aira, võid õhtul saata homse kohta viimase ennustuse. Kõik oleme valmis tippu üritama."

"Tänane tipuüritus jäi halva ilma tõttu ära. Lumetorm oli liiga tugev ja külm. Kõik on paistes ja väsinud, kuna magada ei õnnestu, üldiselt ok. Homme üritame kui vähegi võimalik."

Ilmaennustus Kazbekil: Minu andmetel on hetkel ilma sajuta aga tuuline hommik. Lund hakkab uuesti sadama lõunast. Homme öösel tuul nõrgeneb (20km/h), näitab vähest lumesadu 1-2cm. Sama ilm püsib ka varahommikul. Pärastlõunal lumesadu tiheneb aga tuul ei tõuse. Ööl teisipäeval vastu kolmapäeva vaibub tuul täiesti (5km/h) ja öösel ning hommikul on ka lumesadu tagasihoidlik. Pärastlõunal lubatakse jälle rohkem lund. Öösel 9 vastu 10.juunit on selge ilm, mis peaks püsima hommikuni. Tuul on nõrk ning ka päeval on lumesadu võrreldes eelmiste päevadega tagasihoidlik. Külma on järgnevatel päevadel tipus 13-17 kraadi. Seega on ilmaennustuse järgi kõige parem päev tipu tegemiseks 10. juuni aga see on grupi jaoks ka tagumine aeg. Kuna tuul on tänasega võrreldes nõrgem ka homme, ülehomme, siis arvan, et nad peaksid vähemalt esimese katse ära tegema. Viimaseks katseks jääb siis aega kuni 10. juunini.

Hoiame pöialt!

6/06/2010

Homme tipp?

"Tuulised tervitused päikeselisest Meteostantijast. Peale äikeselist õhtut ja ööd on täna taas normaalne ilm. Eile välkus ja müristas kõikjal all ümberringi õhtul u 7-st poole hommikuni. Meie siin saime natuke rahet ja tuult (rahemazhaasi). Hommikul oli Leril pohmakas. Meie kõik olime korralikud (nagu alati). Täna sai kabeliring tehtud. Kõik tunnevad ennast kenasti. Tõbiseid ja virisejaid ei ole. Homme loodame üritada tippu...kui ilm lubab."
Siin see 4000m peal olev kabel.

Kui hommikul minekuks läheb, juhtub see nii umbes kolme-nelja paiku öösel. Esimesed paar tundi on veidi järsem minek aga ei midagi hullu. Päikesetõusuks jõutakse lõhede piirkonda ja edasi kulgeb minek juba köies. 3-4 tundi on ühtlane rahulik tõus. Edasi minnakse mööda sadulat ja seal on veidi ohtlikumad st suuremad lõhed. Esimesel korral kukkusin mina kaks korda lõhesse aga köies ei ole eriti hull sealt lõhest välja ronida. Kui hästi läheb, siis 12-14 vahel jõutakse tippu. Paar viimast tundi on rasked. Viimane 150m tõusu on umbes 60 kraadise nurgaga jäänõlv, millel turnimine võib pisut rohkem aega võtta. Minu esimesel tipul läks vaja julgestusköit ja tõusime zhumaaridega. Teisel korral oli lumi tugevaks toeks ning läksime kribinal-krabinal kassidega ülesse ilma mingi julgestuseta. Homne ilm on nii ja naa, kui ilmateade peab, siis mõõdukalt tuuline ja lumine. Ülehomme tundub võimalus parem olevat aga eks homne minek selgub ikka öösel. Leri käib ja vaatab ilma üle ning kui võimalik, siis on äratus. Juuakse teed, süüakse veidi ja karges pimeduses hakatakse ronima.
Loodame homsest tipuuudiseid!

6/05/2010

Meteostantsijas

"14.30 saabusime Meteostantijasse. Kõik on terved. Eile tõi hobune grupivarustuse peaaegu 2800m laagrini. Lõpuosas pidime natuke ka ise tassima, vajusime kohati vööni lumme. Alar saatis meid ja läks täna hommikul tagasi alla külla. Homme lähme üles kabeli juurde, tippu üritame ilmselt 7.06."

vahelaagrist üles

Kazbekil kõik hästi. Eile tehti ära esimene tõus ja ööbiti telkides umbes 3000m peal. Hommikul asus grupp täies koosseisus järgmisele tõusule. Alar pöördus nüüd alla tagasi. Helistasin just talle ja sain infot, et vahelaagris lund ei olnud aga eesolev liustik paistis olevat korraliku lumekihi all. Täna ületatakse esimene liustik (pilt eelmisest korrast)

ning õhtupoolikul jõutakse baaslaagrisse Meteostantsijasse (3800m). Midagi keerulist täna ees ei ole va mõned turnimised lõhede serval (see pilt on tehtud eelmise grupiga septembris 2009). Mina ja giid Leri libisesime tol korral jäänõlval turnides ühte sellisesse sisse. Muidu polnud hullu midagi aga lõhe põhjas oli vesi. Saabaste kuivatamine Meteos ei ole just lihtne ülesanne.

Homme on grupil plaanis aklimatimatk kabeli juurde (4000m). See kabel on omaette vaatamisväärsus. Selline tilluke plekist putka, mis on kohale toimetatud helikopteriga.
Levi on nüüdseks kustunud. Lootust grupi kohta teateid saada on taas Meteos, kus ühes kohas (I ja II korruse vahel akna all) on lootust sõnumeid saata ja saada.
Tippu üritavad nad teha esmaspäeval või teisipäeval otse Meteostantsijast (tõusu ca 1200m.)
Aga siin siis baaslaager Meteostantsija, kuhu grupp täna jõuab.

6/03/2010

Õhtud Kazbeki lähistel

"Nii,nüüd on nii, et plikad panid Leriga jehhat, meestel tekkis tüli ja Priit pani mäkke, Alar jõkke ning mina, Indrek ja Raul istume kinni kuna üritasime küla suurimat siga maha tappa. Üldiselt on kõik ok."

Sellised sõnumid tulevad siis homme tõusu alustavatelt meestelt:)

Kell pool üheksa saabus mulle ka hommikune foto koos sõnumiga: "Vaade täna hommikul öömaja ukselt. Matk jätkub homme kell 10, kui ..."
Siin see hommikune vaade siis on:


Mägi paistab väga roheline ja üsna lumevaene. Igal juhul sõbralik ja minule tundub, et võtab need lõbusad eestlased vastu ehk...
Homme näeme, kuuleme.

Sõnumid Kazbegi külast

"Saabusime Kazbeki kl 5.30. Sõime,jõime, magasime kella üheni. Ilm on ilus, Lela trepilt imetleme tippu. Varsti lähme shoppama. Georgi oli bussijuht, mitte abigiid, Leri tuleb siia homme, siis kl 10 ajal hakkamegi liikuma."

"Ärkasime, vaade mäele on ilus ja suurejooneline. Siia jõudes sõime ja kärakas käis edasi. Ilm praegu ilus. Lähme poodi varustust täiendama."

Ilmaprognoos võimalikeks tipupäevadeks hetkel:
Days 3-6 Weather Summary: A heavy fall of snow, heaviest during Tue morning Temperatures will be below freezing (max -4°C on Sun afternoon, min -11°C on Tue night) Winds decreasing (strong winds from the SSW on Mon morning, light winds from the WSW by Wed morning).

Tundub siiski, et tippu annab teha nii pühapäeval (mis on ebatõenäoline, sest laupäeval jõutakse alles Meteostantsija baaslaagrisse) kui ka esmaspäeval, teisipäeval. Esmaspäeval on tuul veidi tugevam aga öösel ja hommikupüoolikul lund ei saja. Teisipäeval sajab lund aga tuult praktiliselt ei ole. Oleneb, kui tugev see lumesadu tegelikult on. Hetkel on üleval suhteliselt soe ja lund ei ole mõnda aega sadanud, seega on viimane tipueelne tõus jäänõlval, mis eeldab mõningast tehnilist ronimist. Kui lund sajab maha piisavalt, siis peaks ka seda viimast järsku tõusu olema lihtsam teha. Aga tont seda täpselt teab, minu kaks Kazbeki tippu on raskusastmelt erinenud nagu öö ja päev.

Ja kaheks järgnevaks tõusupäevaks näitab täiesti selget ilma ja sooja kõrguseni 4000m 15-10C. Ilus tõus seisab neil ees!

Uus grupp startis eile Kazbekile

Alar Siku järjekordne Kazbeki (5047m) grupp asus eile Tallinnast teele. Minu jaoks oli see teine kord mäegruppi kokku panna. Sel korral ma ise kaasa ei läinud ja ka Alari minek oli meil vahepeal suure küsimärgi all. Eelmise mäega kohtumine ei mõjunud talle teatavasti just positiivselt. Nüüd on aga keerulised arutelud lõppenud ja Alar on juba Kazbegi külas. Tõsi, mäele ta sel korral giidiks ei lähe, turvab ja organiseerib mäe jalamil:)



Eile kell 13.45 saadeti Seiklusjuttudest traditsioonilise kiluleiva ja pitsi viinaga teele kuus Kazbeki tippu pürgijat. Pildil Alar Sikk, Raul, Indrek, Mari, Priit, Krisli ja Taimo. Mina olen Priidu ja Taimoga teinud Kili tipu ja Krisli ning Rauliga üritanud Aconcaguat. Indrekuga olen koos rännanud Camino de Santiagol. Seega minu usk, et nad Kazbeki tipu ära teevad on väga kõva! Esimene tagasilöök tabas meid aga Tallinna Lennujaamas. Selgus, et AirBaltic on vahepeal otsustanud hakata räigelt inimesi petma ning kehtestanud terve hulga lisamakse sh pagasimaksu. Meie piletite peal oli ilmselgelt märge, et hinna sisse kuulub 20kg pagasit aga see ei huvitanud lennukompaniid absoluutselt. Nõutav lisamaks grupi peale 3000 krooni võttis tummaks. Tegin hiljem täiendavad võrdlused pileti hinna, piletitel oleva info jms osas ning must-valgelt on kirjas, et meie piletitel on esiteks 20kg pagasit, mis hetkel ostetavatel piletitel on märgitud 0kg ning teiseks on piletil oleva hinna ja arvel oleval hinnal vahe, mis näitaks nagu pagasi eest tasutud lisamaksu. Aga AB sellest muidugi ei hoolinud ja nüüd tuleb siis Tarbijakaitse case:)Suvel ei olegi suurt muud teha, kui alatute lennukompaniidega vaielda...
Aga vähemalt ei olnud nad pankrotti läinud (veel...) ning kuus rändurit+Alar asusid Tbilisi poole teele (Tallinn-Riia-Tbilisi). Kohaliku aja järgi kell üks maandusid nad äikesetormis Tbilisi lennuväljal.

Järgnevalt kaks sms:
"Kell 1 saabusime vihmasesse Tbilisisse, viimased 10 minutit raputas lennukis korralikult. Leri ja Georgi olid vastas.Rahad vahetatud, kõik korras.Hakkame liikuma Kazbeki suunas."
ja 2 tundi hiljem...
"Maandusime 3h eest pärast mitmendat katset äikesepilve all Tbilisis. Sõidame Kazbeki, kärakas käib."

Rohkem pole neist kippu ega kõppu. Loogiline on, et umbes seitsme paiku hommikul jõutakse Kazbegi külla. Lela, armas gruusia proua, võtab eestlasi alati vastu rikkaliku hommikusöögiga ning peale seda on umbes kuus tundi uneaega.

Kokkuvõttes siis Kazbeki rännaku algus:
Tallinnast lennatakse Riiga ja sealt edasi Tbilisisse. Tbilisis on vastas kohalik giid Leri (sel korral ka abigiid, kes asendab Alarit mäel). Väikese bussiga sõidetakse kõigepealt läbi söögi/joogipoest (Tbilisis on poed lahti 24h) ja edasi Kazbeki suunas. Kuigi vahemaa on veidi üle 200 kilomeetri, kulub selle tee läbimiseks umbes 4 tundi, sest Gruusia vana sõjatee on kohati kitsas ja kulgeb muuhulgas üle 2400m kuru. Talvel ja varakevadel on see tee vahel nädalid läbimatu, mis tähendab, et Kazbegi küla on tsivilisatsioonist ära lõigatud. Umbes seitsme paiku hommikul, ehk siis päikesetõusuks jõutakse Kazbegi külla, kus aeg seisab umbes 80ndate piirimail. Eestlasi võtab vastu Lela, kelle gruusia toidud on lihtsalt suurepärased. Päikesetõusul avaneb Lela trepilt täies ilus ja uhkuses Kazbeki mägi. Esimene vaade tipule on suursugune ja mõneti hirmutav (tundub uskumatu, et sinna tippu on võimalik kunagi jõuda). Kazbek ongi seetõttu minu lemmikmägi, et temaga on võimalik kontakti hoida, ta näitab ennast meeleldi ja on sealjuures nii pagana ilus.
Esimene päev Kazbegi külas kulub puhkusele ja mäeasjade ajamisele. Kuidas meie alpinistidel läheb, kuuleb ehk üsna varsti...

Siin aga Kazbek oma täies hiilguses:

5/09/2010

Minu raamat



Raamatu kirjutamine (vähemalt esimese raamatu kirjutamine) sarnaneb emakssaamisega (meeskirjanikel edasilugemine mittesoovitatav). Seepärast ma emadepäeval raamatust kirjutangi. Minu pärislaps tudib veel, me leppisime eile kokku, et olgu või emadepäev, tema lõpueksamitest muserdatud vaim peab pühapäeva hommikul magada saama ja mina võin pärisemaks hakata ka nii umbes kella ühe paiku.
Aga raamat vaatab mulle siin kõrval nõutult otsa ja minul on tüüpiline sünnitusjärgne depressioon. On nagu oma ja ei ole ka.

Algus oli väga ilus, mõtlen otsust kirja panna, mida me viie aasta jooksul koolitusgruppidega välja oleme mõelnud (viis aastat abielu, tundub lapse saamiseks piisavalt turvaline). Eriti tore oli vastata küsimusele "Kuidas läheb?". Ikka on uhke tunne öelda, et kirjutad raamatut. Hommikustest iiveldushoogudest (jälle see arvuti!), meeleolude kõikumistest(kes pagan peaks tahtma seda raamatut lugeda?) ei räägi tulevased emad just hea meelega. Ma hakkasin muuhulgas vihkama õigekeelsus sõnaraamatut. Raseduse teisel poolel jõuab kohale teadmine, et see lapsuke tuleb ka ilmale tuua ja otse loomulikult ei olnud mul õrna aimugi, mida ühe raamatu väljaandmine tähendab. Õnneks on tänapäeval professionaalne arstiabi käepärast. Hoolimata minu esialgsest plaanist valida loomulik sünnitus, sai peagi selgeks, et nii palju vaprust minus ei ole ja kirjastaja Tiina Ristimets oli õnneks valmis oma abi pakkuma. Sünnituse lähenedes selgub tõsiasi, et sa ei ole meditsiini seisukohalt sugugi maailmas ainuke, kes sünnitama hakkab ja hoolimata sinu järjekindlast nõudmisest saada sünnituse ärevas ootuses kogu tähelepanu, tegeleb kirjastus veel umbes saja sünnitajaga. Ilmne ebaõiglus subjektiivses plaanis, täiesti normaalne terve mõistusega inimese jaoks. Kirjanikuhakatised, kes oma esimest raamatut ilmutavad ei ole just eriti terve mõistusega.
Vahepeal mõõdetakse ja kaalutakse sind keeletoimetaja valvsa pilgu all ning siis selgub, et trükikoda tahab sinu lapsukese keisrilõikega ilmale tuua. Protesteerid ja oled valmis ise riske võtma, endal muidugi süda väriseb, sest professionaalid peaksid ju paremini teadma...

Nüüd lebab ta rahuliku eneseteadvusega siin minu kõrval. Sünnitusvalud on meelest läinud aga saabunud on uus tõdemus: mina ei saagi enam tema elu korraldada. Minu raamatul on nüüd oma elu, omad suhestumised, läbikukkumised ja avastamisrõõmud. Esimesest silmapilgust peale on ema rolliks tasapisi eemalduda: hoida ja toetada aga mitte klammerduda; huvituda aga mitte liiga palju suunata; armastada aga lasta kogeda ka maailma ebatäiust. Sünnitusjärgse depressiooni allikas on vastuolu ühelt poolt sügava isikliku seotuse, teisalt võõristava uudsuse vahel. Tegelikult ei ole ma oma raamatut kordagi kätte võtnud, vaatan kerge ärevusega eemalt ja ei oska temaga suurt midagi peale hakata.
Ühel katsel on emaksolemisega õnneks läinud (pärisemaks olemisega, ma mõtlen), ehk saan selle raamatuga ka kenasti hakkama.

Nimi on tal "Inimtüüpide maagiline maailm", kaalub 208 lehekülge, välimuse järgi on rohkem emasse. Isaga ongi segased lood. Ei teagi täpselt kas Fritz Riemann või Milne A.A.

2/13/2010

Tulin teatrist, inimliha maitse suus...

Praht, linn ja surm.
NO77
lavastaja Veiko Õunpuu.
Rainer Werner Fassbinderi näidendi ainetel.


Läksin vaatama Fassbinderi pärast. Mulle meeldivad ju kõik pahad poisid maailmas... Kuigi olen endale viimaste kuude jooksul kümneid kordi lubanud, et enam NO teatrisse ei lähe. Mitte selle pärast, et halvad kogemused. Oh ei, ma olen lihtsalt kõik lavastused ära näinud. Aga eile oli esietendus...

Algas paljutõotavalt. Tühi lava ja tagaseinal film androloogilisest läbivaatusest.Et nüüd läheb freudistlikuks analüüsiks? (huvitav, miks mul meestearsti läbivaatus Freudiga seostub? Mingi lapsepõlvetrauma? Ah-haa!)Muide, esmaspäevast alates on kinos Sõprus Fassbinderi filmide nädal. Kui mitte muu, siis "Maria Brauni abilelu" sobib vaatamiseks igale maitsele. Maitseid oli ka selles lavastuses.

Esimene maitse: KÕVAKS KUIVANUD ROSIN. Mulle rosinad eriti ei maitse aga kui peab, neelan alla küll. Meeldis mäng sõnaga. Terve elulugu mahtus ühte repliiki (kõvaks kuivanud rosin) ja sellest omakorda sai alguse sinu oma lugu. Terve elulugu. Kolm prostituuti ootamas kliente. Igal mehel omad ajendid, omad nõudmised naist saada. Iga naine, kui prostituut. Rosinal on prahi maitse. Muud huvitavat ei juhtunud, kui ühemõttelised küsimused ja paaritumistegevused välja jätta. Huvitav, miks lapsevanemad ei uuri enne teatrikülastust lavastuse ainestikku? Või oli see nendele 9-10 aastastele seal saalis mõeldudki õppetunnina, kuidas asjad elus tegelikult käivad ja mis emme-issi magamistoas öösiti teevad. Kui teevad. Ah õigus, emmed-issid jagavad ju armastust aga see siin laval on lihtsat kepp.Huvitav oleks kuulda, kuidas need lapsevanemad peale etendust autoga koju sõites oma võsukestega teatrielamusi jagasid.

Minul on viimasel ajal tunne, et No-trupp on lavastajatest üle, olgu see Õunpuu, keegi viies või kuues, verbaalse ja visuaalse sümboliga mängus on ühesugune käekiri. Tõenöoliselt valitakse lavastajaid selle järgi, mis trupile sobib. Või Ojasoo-Semper tandemile. Et nüüd valet muljet ei jääks. Ma ei ole pelgalt ajaviiteks kõiki No teatri lavastusi vaatamas käinud. Mulle meeldib.

Mirtel Pohla teeb Roma B rollis hea osatäitmise, ühe parima. Ta on kahvatu ja väriseb nii tõetruult, et mul tekib tahtmine tema palavikku mõõta. Köhib ka nii hästi, et äkki ongi haige? Mul hakkab külm ja see on hea märk, sümbolid töötavad. Ah jaa, Rasmus Kaljujärv tuleb alasti lavale.

Üldiselt see suurlinna võõrandumise, inimeste loomastumise ja räige üksinduse teema ei puuduta mind eriti. Ju on eluteater ise piisavalt kogemusi pakkunud. Hoopis huvitavamad on armastuse erivormid. Masohhistlik armastus; armastus, kui enesetõestus; ettenähtud armastus; armastus, kui väljapääs. Meelde jäi prostituut Roma B vastus oma kupeldaja (keda ta loomulikult armastas) küsimusele mille eest Rikas Juut Romale nii suure summa raha maksis. "Armastuse eest," vastab Roma. Mulle kuratlikult meeldib see vastus.

Uus maitse: SAVINE MULD. Viimasel aastal olen tundnud kolm korda mulla maitset . "Sada aastat üksildust", seal üks tüdruk sõi mulda, kui närvi läks ja mõned nädalad tagasi "Lohejooksja", seal sõi ka keegi mulda, enam ei mäleta miks. Paar päeva peale seda nägin unes, et söön ise ka mulda. Maitsel ei olnud viga midagi, mõtlesin veel, et näe, polegi nii hull aga siis sain aru, et tegelikult maitset ei olegi. See täielik maitse puudumine on jälgim, kui mis iganes maitse. Nüüd siis neljas kord. Armastuse teema asendub küsimusega: mida me siin maailmas tegelikult teeme. Roma B-st saab Rikka Juudi armuke (või naine?), tema kupeldajast armastatu mõistab, et on tegelikult homoseksuaalne (Fassbinderi lugu, kuigi ta jõudis vähemalt kaks korda naissoost isikuga abielus olla ja muuhulgas süüdistati teda homofoobias). Roma isa Härra Üllar (Sergo Vares) paneb jalga punased võrksukad, seob paelaga ette musta tuka ja laulab eurolaulu "Rändajad", Risto Kübar (tal on selles lavastuses üllatavalt palju riideid seljas) saadab teda tuubal. Lõpuks süüdatakse laval tulering (elav tuli paberitükke täis laval on see, mille eest lavastajat võiks hoiatada: ära kisu publikut lummusest lahti!). Ere mälestus on homoerootiline seksistseen õllepudeliga. Priimägi võiks snitti võtta! Et mida me siin maailmas tegelikult teeme? Ostame endale kõike, mida vähegi välja mõelda oskame, nagu Roma B. ütleb. Savine muld.

Uus maitse: PRAETUD INIMLIHA. Prahti ei ole enam, Rasmus Kaljujärv (mis iganes rollis ta sel hetkel oli) tõmbab bensiinimootori käima ja pühib prahi puhuriga lavalt minema. Lakke vinnatakse tapetud siga (huvitav, kas nad ostavad iga etenduse jaoks uue sea?). Seast on kahju. Kõigepealt tuleb lavale Marie-Antoinette (Inga Salurand) ja laulab rõvedalt kiljuva häälega. Sõnadest ei saa kahjuks aru. Siis tulevad ülejäänud, ka homostunud Franz B. oma armastatuga. Franz pekstakse surnuks. Sea siseelunditega. Sealjuures valatakse lavale pool ämbrit verd. Ja lõpuks lõikab Jaak Prints sea küljest korraliku lihakäntsaka ning lavale tuuakse elektripliidil praepann. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kogenud nii suurt jälkustunnet. Mõtlesin, et kui keegi peaks seda liha sööma, hakkan ma oksele. Saalis levib praeliha lõhn. Rasmus Kaljujärv räägib, kuidas ta käis kinos "Avatari" vaatamas.

Miks minna teatrisse kogema kolme mitte just kõige meeldivamat maitset? Selleks, et saada teada, kuidas need asjad tegelikult maitsevad. Me õgime nii mulda kui praetud inimliha pahaaimamatult iga päev, ega teagi, mis maitse neil tegelikult on.
Fassbinder ei ütle: mis te lollid sööte. Ta annab Sulle võimaluse maitsta.
Soovitan proovida!

2/05/2010

sõprusest

Et siis blogi on selline koht, kuhu võiks olulised mõtted kirja panna? Nagu päevik või nii? Teatavasti pidid inimesed kõige rohkem valetama just päevikut kirjutades, nii et...
Mõtlesin kirjutada ühe loo sõprusest.

Lugu sõprusest.

Mul on olnud au ja rõõm kuuluda viimaste aastate jooksul mitmesse sõpruskonda. Camino-sõbrad, keda seovad ühised kogemused Camino de Santiagol. Mäesõbrad, kellega ühes köies kõnnitud, töösõbrad...Sõpruskonnad tekivad ja kaovad. Tekkimise protsess on rõõmus, kõik on tuhinat täis ja üksteisest huvitatud. Vahetatakse aktiivselt elusid, väärtusi, südameid. Sõpruskonnast kujunevad omakorda minikooslused, keegi lahkub, keegi tuleb juurde...Ja siis ühel päeval hakkab sõpruskond hajuma. Ühel hetkel ei ole üksteisega enam millestki rääkida, ükski aeg kohtumiseks ei ole enam päris hea ja tuleviku teemadel jäetakse igaks juhuks kõik otsad lahtiseks. See protsess on sama paratamatu ja valus nagu iga suhte lõpp. Ühelt poolt tead, et nii see ju võibki minna, teisalt ei suuda uskuda, et see ka meiega juhtub. Õnnelikus lahkuminekus jäävad kõik osapooled mäletama. Mõtled taas mõnele sündmusele või seigale ja tuju läheb heaks. Lahkumises ei ole liiga palju kurbust, et mitte jõuda mäletada.

Miks sõpruskonnad lagunevad? Sinul endal on midagi viga ja täiesti põhjendatult jäetakse sind mängust välja? Mine istu oma liivakastis ja mängi naabrikoeraga keksu kui tahad!
Või on teistel midagi viga? Teised huvid, teised sõpruskonnad, teised rännakud...Ühtäkki ilmub sõpruskonda inimene, kelle suhtes ei ole te enam ühel meelel. Mingi aeg püüad olla aga tasapisi hakkab see väsitama. Kuigi vanad sõbrad on kallid, ei ole nende vanade sõprade uued sõbrad minu sõbrad.Sõpruskond muudab värvi, elu läheb edasi.

Miks sõpruskonnad siiski lagunevad? Aga miks perekonnad lagunevad? Kasvatakse lahku, leitakse uued väljakutsed, ühesõnaga ületamatud erimeelsused.Tuumad poolduvad vahel ja moodustavad uusi perekondi. Sõpruskondi. Sõpruskonna lagunemise protsess on niisama õõvastav, kui abielulahutuse algfaas. Siis, kui miski juba käärib aga keegi ei saa toimuvale päris täpselt pihta. Istume ühes ruumis, kõik nagu tahaksid koos olla aga ei tule enam välja. Esimisena tabavad seda need, kelle ümber sõpruskond on koondunud, uuemad tulijad on veel liiga hoos, liiga sinisilmsed. Sõpruskond on surnud siis, kui peab üksteise vastu viisakas olema.

Arutasime täna Kristiga sõbraks olemise asja. Me mõlemad jõudsime sõnani usaldus ja mõtteni, et sõprade vahel toimub alati täisväärtuslik kaubavahetus, jagatakse mõtteid, tundeid, kogemusi. Kui mul ühel hetkel ei ole enam midagi jagada või ei ole mõnda aega ühtegi väärtuslikku andi, muutub sõprus lihtsalt läbikäimiseks. Lisan juurde veel kaks mõõdet. Esimene neist on aeg. Minu elus on inimesi, kes sealt läbi vuhisedes on jätnud oma väärtusliku jälje aga minu elu igavikus on see vaid põgus viiv, komeedilend. Sõber saab sõbraks ajapikku.
Teine oluline tunnus: sõbra juurde lähen ma kurtma oma kõige suuremat muret, ma julgen tema juures nutta ja luban tal ennast lohutada.
Kui palju on minul sõpru? Üks.Kaks. Ja see vähene on seda kallim.

1/01/2010

Soovid uueks aastaks minule ja sõpradele!

Jalutasin täna öösel mööda Pirita teed linnast koju Maarjamäele. Sadas paksu lund. Ühel hetkel ei olnud minu ees enam ühtegi jälge. Ainult puutumatu valge lumi. Ma soovin meile uueks aastaks seda "esimese jälje õigust", selliseid teid, kus varem nagu polekski keegi käinud.

Lumi oli tuhkkerge, nagu sädelev tolm. Iga sammuga lendles see minu teelt. Nagu ei sumpakski ma poole sääreni lumes. Soovin, et uuel aastal lendleksid meie teelt sama õhkkergelt kõik takistused, et oleks niisama kerge astuda ka siis, kui jama on peaaegu põlvini.

Ma jalutasin koju mööda Pirita tee promenaadi. Ühel pool lainete rahulik loksumine ja teisel pool Lasnamäelt kostev ilutulestik (huvitav, miks nad õige aja maha magasid). Nagu kahe maailma vahel, ühel pool rahu ja stabiilsus, teisel pool risk ja action. Ma soovin meile uueks aastaks oskust kõndida sellel piiril kahe maailma vahel ja oskust kuulata mõlemat.

Ja lõpuks soovin ma, et uus aasta tuleks täpselt samasugune nagu oli möödunu. Sest kõik oli nii kuradi täiuslik. No on, ausõna!