Minu raamat

Raamatu kirjutamine (vähemalt esimese raamatu kirjutamine) sarnaneb emakssaamisega (meeskirjanikel edasilugemine mittesoovitatav). Seepärast ma emadepäeval raamatust kirjutangi. Minu pärislaps tudib veel, me leppisime eile kokku, et olgu või emadepäev, tema lõpueksamitest muserdatud vaim peab pühapäeva hommikul magada saama ja mina võin pärisemaks hakata ka nii umbes kella ühe paiku.
Aga raamat vaatab mulle siin kõrval nõutult otsa ja minul on tüüpiline sünnitusjärgne depressioon. On nagu oma ja ei ole ka.

Algus oli väga ilus, mõtlen otsust kirja panna, mida me viie aasta jooksul koolitusgruppidega välja oleme mõelnud (viis aastat abielu, tundub lapse saamiseks piisavalt turvaline). Eriti tore oli vastata küsimusele "Kuidas läheb?". Ikka on uhke tunne öelda, et kirjutad raamatut. Hommikustest iiveldushoogudest (jälle see arvuti!), meeleolude kõikumistest(kes pagan peaks tahtma seda raamatut lugeda?) ei räägi tulevased emad just hea meelega. Ma hakkasin muuhulgas vihkama õigekeelsus sõnaraamatut. Raseduse teisel poolel jõuab kohale teadmine, et see lapsuke tuleb ka ilmale tuua ja otse loomulikult ei olnud mul õrna aimugi, mida ühe raamatu väljaandmine tähendab. Õnneks on tänapäeval professionaalne arstiabi käepärast. Hoolimata minu esialgsest plaanist valida loomulik sünnitus, sai peagi selgeks, et nii palju vaprust minus ei ole ja kirjastaja Tiina Ristimets oli õnneks valmis oma abi pakkuma. Sünnituse lähenedes selgub tõsiasi, et sa ei ole meditsiini seisukohalt sugugi maailmas ainuke, kes sünnitama hakkab ja hoolimata sinu järjekindlast nõudmisest saada sünnituse ärevas ootuses kogu tähelepanu, tegeleb kirjastus veel umbes saja sünnitajaga. Ilmne ebaõiglus subjektiivses plaanis, täiesti normaalne terve mõistusega inimese jaoks. Kirjanikuhakatised, kes oma esimest raamatut ilmutavad ei ole just eriti terve mõistusega.
Vahepeal mõõdetakse ja kaalutakse sind keeletoimetaja valvsa pilgu all ning siis selgub, et trükikoda tahab sinu lapsukese keisrilõikega ilmale tuua. Protesteerid ja oled valmis ise riske võtma, endal muidugi süda väriseb, sest professionaalid peaksid ju paremini teadma...

Nüüd lebab ta rahuliku eneseteadvusega siin minu kõrval. Sünnitusvalud on meelest läinud aga saabunud on uus tõdemus: mina ei saagi enam tema elu korraldada. Minu raamatul on nüüd oma elu, omad suhestumised, läbikukkumised ja avastamisrõõmud. Esimesest silmapilgust peale on ema rolliks tasapisi eemalduda: hoida ja toetada aga mitte klammerduda; huvituda aga mitte liiga palju suunata; armastada aga lasta kogeda ka maailma ebatäiust. Sünnitusjärgse depressiooni allikas on vastuolu ühelt poolt sügava isikliku seotuse, teisalt võõristava uudsuse vahel. Tegelikult ei ole ma oma raamatut kordagi kätte võtnud, vaatan kerge ärevusega eemalt ja ei oska temaga suurt midagi peale hakata.
Ühel katsel on emaksolemisega õnneks läinud (pärisemaks olemisega, ma mõtlen), ehk saan selle raamatuga ka kenasti hakkama.

Nimi on tal "Inimtüüpide maagiline maailm", kaalub 208 lehekülge, välimuse järgi on rohkem emasse. Isaga ongi segased lood. Ei teagi täpselt kas Fritz Riemann või Milne A.A.