Uus grupp startis eile Kazbekile

Alar Siku järjekordne Kazbeki (5047m) grupp asus eile Tallinnast teele. Minu jaoks oli see teine kord mäegruppi kokku panna. Sel korral ma ise kaasa ei läinud ja ka Alari minek oli meil vahepeal suure küsimärgi all. Eelmise mäega kohtumine ei mõjunud talle teatavasti just positiivselt. Nüüd on aga keerulised arutelud lõppenud ja Alar on juba Kazbegi külas. Tõsi, mäele ta sel korral giidiks ei lähe, turvab ja organiseerib mäe jalamil:)



Eile kell 13.45 saadeti Seiklusjuttudest traditsioonilise kiluleiva ja pitsi viinaga teele kuus Kazbeki tippu pürgijat. Pildil Alar Sikk, Raul, Indrek, Mari, Priit, Krisli ja Taimo. Mina olen Priidu ja Taimoga teinud Kili tipu ja Krisli ning Rauliga üritanud Aconcaguat. Indrekuga olen koos rännanud Camino de Santiagol. Seega minu usk, et nad Kazbeki tipu ära teevad on väga kõva! Esimene tagasilöök tabas meid aga Tallinna Lennujaamas. Selgus, et AirBaltic on vahepeal otsustanud hakata räigelt inimesi petma ning kehtestanud terve hulga lisamakse sh pagasimaksu. Meie piletite peal oli ilmselgelt märge, et hinna sisse kuulub 20kg pagasit aga see ei huvitanud lennukompaniid absoluutselt. Nõutav lisamaks grupi peale 3000 krooni võttis tummaks. Tegin hiljem täiendavad võrdlused pileti hinna, piletitel oleva info jms osas ning must-valgelt on kirjas, et meie piletitel on esiteks 20kg pagasit, mis hetkel ostetavatel piletitel on märgitud 0kg ning teiseks on piletil oleva hinna ja arvel oleval hinnal vahe, mis näitaks nagu pagasi eest tasutud lisamaksu. Aga AB sellest muidugi ei hoolinud ja nüüd tuleb siis Tarbijakaitse case:)Suvel ei olegi suurt muud teha, kui alatute lennukompaniidega vaielda...
Aga vähemalt ei olnud nad pankrotti läinud (veel...) ning kuus rändurit+Alar asusid Tbilisi poole teele (Tallinn-Riia-Tbilisi). Kohaliku aja järgi kell üks maandusid nad äikesetormis Tbilisi lennuväljal.

Järgnevalt kaks sms:
"Kell 1 saabusime vihmasesse Tbilisisse, viimased 10 minutit raputas lennukis korralikult. Leri ja Georgi olid vastas.Rahad vahetatud, kõik korras.Hakkame liikuma Kazbeki suunas."
ja 2 tundi hiljem...
"Maandusime 3h eest pärast mitmendat katset äikesepilve all Tbilisis. Sõidame Kazbeki, kärakas käib."

Rohkem pole neist kippu ega kõppu. Loogiline on, et umbes seitsme paiku hommikul jõutakse Kazbegi külla. Lela, armas gruusia proua, võtab eestlasi alati vastu rikkaliku hommikusöögiga ning peale seda on umbes kuus tundi uneaega.

Kokkuvõttes siis Kazbeki rännaku algus:
Tallinnast lennatakse Riiga ja sealt edasi Tbilisisse. Tbilisis on vastas kohalik giid Leri (sel korral ka abigiid, kes asendab Alarit mäel). Väikese bussiga sõidetakse kõigepealt läbi söögi/joogipoest (Tbilisis on poed lahti 24h) ja edasi Kazbeki suunas. Kuigi vahemaa on veidi üle 200 kilomeetri, kulub selle tee läbimiseks umbes 4 tundi, sest Gruusia vana sõjatee on kohati kitsas ja kulgeb muuhulgas üle 2400m kuru. Talvel ja varakevadel on see tee vahel nädalid läbimatu, mis tähendab, et Kazbegi küla on tsivilisatsioonist ära lõigatud. Umbes seitsme paiku hommikul, ehk siis päikesetõusuks jõutakse Kazbegi külla, kus aeg seisab umbes 80ndate piirimail. Eestlasi võtab vastu Lela, kelle gruusia toidud on lihtsalt suurepärased. Päikesetõusul avaneb Lela trepilt täies ilus ja uhkuses Kazbeki mägi. Esimene vaade tipule on suursugune ja mõneti hirmutav (tundub uskumatu, et sinna tippu on võimalik kunagi jõuda). Kazbek ongi seetõttu minu lemmikmägi, et temaga on võimalik kontakti hoida, ta näitab ennast meeleldi ja on sealjuures nii pagana ilus.
Esimene päev Kazbegi külas kulub puhkusele ja mäeasjade ajamisele. Kuidas meie alpinistidel läheb, kuuleb ehk üsna varsti...

Siin aga Kazbek oma täies hiilguses: