Peale eilset blogimist laksin arsti juurde, kes mootis jarjekordselt valja koik super naitajad va pulss aga joudsime koos jareldusele, et ju ma siis olengi selline kuumavereline:). Maega tuleb sobraks saada ja nii ma siis votsin tana oma kaks turvameest, Peebu (kes muide kirjutab siin korval oma blogi) ja Alari ning tegin plaanivalise matka suunaga Canada vahelaager. Sellelt samalt teelt olin eile tagasi poordunud. Tana laks koik ideaalselt, tegin oma tempot ja jalutasin rahulikult 4700m korgusele.
Tana on juhtunud kaks head asja: lounaks saime pizzat ja kohe lahen pesema. Nimelt on Plaza de Mulase laagris elu vahepeal edasi lainud. Meie passime oma grupiga veel tana siin, homme asume teele Canada suunas sh mina. Nuud ma toesti ei tea, millal jalle kirjutada saan ja kas siis on tipp tehtud voi tuleb minul voi ka ilma tottu koigil loobuda. Seega: hoidke poialt. Mina olen natuke Aconcagual lahemal:)
11/27/2009
11/26/2009
Vihane Aconcagua
Kui te arvate, et meil on siin internet ja seega lust ja lillepidu, siis eksite rangalt. Jah, uhest telgist on voimalik hirmkallis blogimine aga muud asjad on vahem toredad. Naiteks on meil juba kolmandat paeva tuul umbes 40m/sek. Aconcagua on hullult vihane kogu maailma peale. Siit Plaza de Mulase baaslaagist (4300m) on naha noelteravad mustad tipusakid, mis ei ole mitte lumega kaetud vaid sona otses mottes jaised. Minu lemmik on kohalik peldik, kus auk moodustab enamuse plastikputkast ja kukitamiseks tuleb ukse kulge kinnitatud koiest kinni hoida. Arvake ara kui monus on seda teha hapnikuvaeguses kopsudega:( Esimesel ohtul kohale joudes ei olnud meil telke ja seega oobimisime koik koos suures soogitelgis. Tana oosel oli meil Krisliga oma telk, mis ahvardas kull oosel mitu korda minema lennata. Tana hommikul uritasime tousta grupivarustusega jargmisesse vahelaagrisse Canada (4900m) aga minul tuli poolelt teelt tagasi poorduda. Esiteks on minu pulss juba mitmendat paeva liiga korge (stabiilselt 120) ja tousul muutus lisaks sellele ka ebauhtlaseks. Seega on minu jaoks hetkel tipp rohkem, kui kahtlane. Poole tunni parast lahen arsti juurde ja siis selgub, kas uritan homme uuesti voi kobin oma asjadega alla tagasi. Aga muud olulised naitajad on mul tugevalt ule keskmise ( me oleme siin pidevalt arsti jarelvalve all), mingi vaga oluline saturatsioon on 85 ( see on hapniku sisaldus veres) ja vererohk ilus 130/80. Kopsud on kontrollitud, sudameloogid kenad ainult, et magi ei taha mind vist sel korral. Vastavalt toimuvale olen ma taas internetiuhenduses kolme paeva parast nii uhel kui teisel juhul. Tunnistan ausalt, et kui poleks grupis Peepu, oleksin ma juba ammu alla kolinud.
Aga oleme selles tormis roninud uhe raskema etapi Confluentsiast Plaza de Mulasesse ja siin ma nuud olen. Edasi peaksid tulema kolm vahelaagrit: Canada, Nido ja Kolera. Tipp voiks heal juhul saabuda seitsme paeva parast. Olge tublid ja arge minu parast muretsege. Olen koige ettevaatlikum inimene maailmas ja oskan vaga tapselt oma tervist ja jouvarusid kontrollida:)
11/21/2009
Aconcagua hakkab juba paistma
Hommikul kumne paiku lahkusime Mendozast Aconcagua suunas. Esimesed maed hakkasid paistma umbes poole tunni parast. Andide maeahelik on voimas oma noelteravate valgete tippudega. Kuningat ennast ei ole me veel nainud, peidab end nurga taga. Hetkel peatume Penitenteses (2600m), veel viimast ood hotellis, siit umbes kolveerand tunnise soidu kaugesel on Aconcgua rahvuspargi varavad, kust meid homme louna paiku ametlikult teele saadetakse. Ametlikult tahendab seda, et tuleb jalle pass seljakotist valja otsida. Meie suuremad kotid laksid juba tund aega tagasi muuladele ja uuesti naeme oma pohivarustust kolme paeva parast Plaza de Mulas'ses. Kiire ulevaade, mis lahipaevil toimuma hakkab. Homme kell kumme soidame bussiga pargi varavasse ja alustame umbes kolmetunnist matka esimesse vahelaagrisse- Confluencia' sse (3600m). Meie telgid, toit, maeriided jms liiguvad homme hommikul muuladel otse Plaza de Mula' sse, seega oli tana suhteliselt keeruline valida kolmeks paevaks vajalikke riideid ja muud vajaminevat. Confluenciast teeme me jargmisel paeval aklimatsioonimatka umbes 4000m korgusele ja teisipaeva varahommikul alustame oma koige pikemat ja vaidetavalt ka uhte raskemat matka Plaza de Mulas' esse. Kokku tuleb sel paeval kaia umbes 12 tundi ning lisaks tuleb teha veel paris lopus uks tosisem tous. Seega lopetame teisipaeva ohtul umbes 4300m korgusel ja sellele jargnevad moned puhkepaevad. Toenaoliselt saan siis mingil moel maailmaga jalle uhenduses olla.
Ilm on kahtlane, jargnevateks paevadeks lubab vihma. Eelmised paevad on uleval kovasti lund sadanud, vaidetavalt on varske lumi ule polve.
Koik on terved ja makkeminekuks valmis.
Side lopp:)
Ilm on kahtlane, jargnevateks paevadeks lubab vihma. Eelmised paevad on uleval kovasti lund sadanud, vaidetavalt on varske lumi ule polve.
Koik on terved ja makkeminekuks valmis.
Side lopp:)
Mendoza 21.11.09
Neljapäeval kohtusin bussijaamas ülejäänud eestlastega ja algas minu rännuku mäeetapp. Istusime õhtul Buenos Airesest bussi peale ja hommikuks olime rohkem kui tuhande kilomeerti kaugusel Mendozas. Ma teadsin juba varem, et Argentina bussid on klass omaette aga selllist taset ei osanud isegi minu rikutud aju välja genereerida. II korrusel nahast suured tugitoolid, mis käisid praktiliselt horisontaalasendisse, pakuti neljakäigulist õhtusööki koos veiniga ning aknas praktiliselt 390 kraadine vaade. Mina olin küll ainuke, kes seda luksust täiega nautis, sest ülejäänud eestlased läksid paari minutiga unemaale ja sinna nad jäidki.
Argentina on hämmastavalt tühi maa. Tundide viisi ei näinud ma bussiaknast ühtegi tulukest, ainult trööstitu pampa sadu ja sadu kilomeetreid. Mendozasse jõudmisest andsid märku viinamarjaistandused, mis mingil hetkel selle tühjuse täitsid. Mendoza on Argentina olulisem veinipiirkond ja vast selle järgi tuntud kogu maailmas. No ja muidugi on siin ka Aconcagua. Meie kasutasime esimese osa Mendozast juba eile täiega ära, st jõime poole ööni (teie aja järgi varahommikuni) head veini. Teise osaga hakkame tegelema umbes tunni pärast, kui võtame suuna Aconcaguale, esialgu bussiga umbes 2400m kõrgusele, et sealt homme liikuda edasi pragiväravasse ja edasi ainult jalgade abil ning suunaga ülesse.
Eile lisandus meie gruppi veel kaks inimest, seega asume tippu üritama kümnekesi. Peale minu on grupis veel üks naine, Krisli.
Millal te minust jälle kuulete ei oska aimata. Alari väitel on esimene teoreetiline võimalus teha tippu 2.12 aga tõenäolisemalt jääb tipp siiski vahemikku 4-6. detsember. Kelle jaoks muidugi...
Argentina on hämmastavalt tühi maa. Tundide viisi ei näinud ma bussiaknast ühtegi tulukest, ainult trööstitu pampa sadu ja sadu kilomeetreid. Mendozasse jõudmisest andsid märku viinamarjaistandused, mis mingil hetkel selle tühjuse täitsid. Mendoza on Argentina olulisem veinipiirkond ja vast selle järgi tuntud kogu maailmas. No ja muidugi on siin ka Aconcagua. Meie kasutasime esimese osa Mendozast juba eile täiega ära, st jõime poole ööni (teie aja järgi varahommikuni) head veini. Teise osaga hakkame tegelema umbes tunni pärast, kui võtame suuna Aconcaguale, esialgu bussiga umbes 2400m kõrgusele, et sealt homme liikuda edasi pragiväravasse ja edasi ainult jalgade abil ning suunaga ülesse.
Eile lisandus meie gruppi veel kaks inimest, seega asume tippu üritama kümnekesi. Peale minu on grupis veel üks naine, Krisli.
Millal te minust jälle kuulete ei oska aimata. Alari väitel on esimene teoreetiline võimalus teha tippu 2.12 aga tõenäolisemalt jääb tipp siiski vahemikku 4-6. detsember. Kelle jaoks muidugi...
11/19/2009
Kas ma võiksin elada Buenos Aireses? 19.11.09
Täna hommikul, umbes poole tunni pärast saabuvad Alar Sikk ja teised eestlased ning õhtul kell kaheksa väljub meie ööbuss Mendozasse. Tango on läbi ja ees ootab Aconcagua!
Buenos Aires on nagu segu Hispaaniast ja Aafrikast (kusjuures ma ei ole näinud siin ühtegi neegerrahva esindajat, hämmastav!). Vahel tänavakohvikutes õlut juues unustasin ma täiesti ära, et olen tegelikult ühel teisel kontinendil, nii koduselt hispaanialik oli linnapilt, inimesed, meeleolu... Teisalt sõitsin ühel õhtul tangoetenduselt taksoga hotelli peale prügisorteerimise aktsiooni lõppu. Tänavad olid kaetud ühtlase prügikihiga, mida tuul ülesse keerutas. Kohati olid majaderivis akendeta tondilossid või hoopis pimedad räämas hoovid. Tänaval kükitavad kambakesi prügisorteerijate sõbrad või valvesorteerijad...Kõik see kokku oli väga Aafrika suurlinna moodi.
Kas ma võiksin elada Buenos Aireses? Mul ei ole selle vastu midagi, tunnen selles linnas ennast väga hästi. Aga ma tean ju, et lähen kuu aja pärast koju tagasi ja seetõttu ei ole minu hinnang adekvaatne. Mulle meeldib see tervitamiseks musitamise komme ja see, et taksojuhid saadavad möödasõites õhusuudlusi. Mulle meeldib kõndida kitsal kivitänaval ja kuulda äkitselt tangomuusikat. Mulle meeldib BA hoomamatus, see, et võid igas suunas kõndida lõpmatult kaua ja ikkagi ei ole veel kusagile jõudnud. Mulle meeldis Carlos Gardeli tangoetendusel minu kõrval istunud argentiina vanaproua, tema väljapeetud liigutused, elegantne stiil, nõudlik viisakus teenindava personali suhtes. Mulle meeldivad argentiina mehed, kelle jaoks on naine lill, keda tuleb imetleda aga mitte ilmtingimata murda ja vaasi toppida.
Täna sõidan ma küll Buenos Airesest minema aga ma tulen tagasi. Üsna varsti.
Buenos Aires on nagu segu Hispaaniast ja Aafrikast (kusjuures ma ei ole näinud siin ühtegi neegerrahva esindajat, hämmastav!). Vahel tänavakohvikutes õlut juues unustasin ma täiesti ära, et olen tegelikult ühel teisel kontinendil, nii koduselt hispaanialik oli linnapilt, inimesed, meeleolu... Teisalt sõitsin ühel õhtul tangoetenduselt taksoga hotelli peale prügisorteerimise aktsiooni lõppu. Tänavad olid kaetud ühtlase prügikihiga, mida tuul ülesse keerutas. Kohati olid majaderivis akendeta tondilossid või hoopis pimedad räämas hoovid. Tänaval kükitavad kambakesi prügisorteerijate sõbrad või valvesorteerijad...Kõik see kokku oli väga Aafrika suurlinna moodi.
Kas ma võiksin elada Buenos Aireses? Mul ei ole selle vastu midagi, tunnen selles linnas ennast väga hästi. Aga ma tean ju, et lähen kuu aja pärast koju tagasi ja seetõttu ei ole minu hinnang adekvaatne. Mulle meeldib see tervitamiseks musitamise komme ja see, et taksojuhid saadavad möödasõites õhusuudlusi. Mulle meeldib kõndida kitsal kivitänaval ja kuulda äkitselt tangomuusikat. Mulle meeldib BA hoomamatus, see, et võid igas suunas kõndida lõpmatult kaua ja ikkagi ei ole veel kusagile jõudnud. Mulle meeldis Carlos Gardeli tangoetendusel minu kõrval istunud argentiina vanaproua, tema väljapeetud liigutused, elegantne stiil, nõudlik viisakus teenindava personali suhtes. Mulle meeldivad argentiina mehed, kelle jaoks on naine lill, keda tuleb imetleda aga mitte ilmtingimata murda ja vaasi toppida.
Täna sõidan ma küll Buenos Airesest minema aga ma tulen tagasi. Üsna varsti.
11/17/2009
La Boca ja tantristlik tango,17.11.09
Turist peab ikka käima mõnes turismikohas. Mina valisin selleks La Boca- värvilise linna. Kehtestasin jalgadele säästureziimi (meenus, et mul tuleb nende jalgadega varsti mäkke ronida) ja võtsin takso. Tõesti, takso on esimene odav asi Buenos Aireses.
On kaks ise asja, mis La Boca võiks olla ja mis ta tegelikult on. Iseenesest on seal seda boheemlaslikku fiilingut küll (hipimehed, tangotantsijad tänavatel, naivistlikud skulptuurid, värvilised majad jms) aga ma tõesti ei saa aru, miks nad peavad kõikides nendes toredates poodides müüma nii nõmedat turistinänni. Kus on mulle lubatud kunst? Kes kurat tahab Maradona pildiga külmkapi magnetit! Muide, Maradona ei ole mulle tõesti mitte kunagi meeldinud. Teine turistimagnet, Che Guevara, on vähemalt ilus mees aga väga, väga paha. Katsun oma "pahade meeste" teemat kontrolli all hoida ja ei osta tema bareti-pildiga T-särki. Õnneks tapeti Che Guevara juba mõni aeg tagasi ära.
Kokkuvõttes ma ei kahetse mingil määral seda La Boca hommikut. Kolasin värviliste majade vahel, leidsin eriti vinge vana raudtee, istusin tänavakohvikus (kohe tuli minu juurde üks suur hall koer ja viskas mu jalgade juurde magama. See, et ma igal pool koeramagnet olen, sai ka siin kinnituse)ja pildistasin tänavatangot. Aga üle tunni ei olnud mul seal küll midagi teha. Võtsin takso, sõitsin linna ja ostsin täna õhtuseks pidulikuks tangoetenduseks kleidi.
Kell 15.00 algas minu esimene privaatne tangotund personaalse mehega:). Natuke olen enda üle uhke ka, sest oskan nüüd vähemalt teoreetiliselt nelja erinevat sammukombinatsiooni ja suudan terve tangoloo enam vähem kaasa kõndida. Midagi ma taipan sammude tehnikast ja tango-tundest aga tantsimisest on asi muidugi kaugel. Iga pagana mees ajab seal põrandal mingit oma asja, kui ühega saad enam-vähem juba pihta, siis uus mees ja uus jama.
Tango on nagu tantristlik seks, proovi jääda algusesse ja ära mitte soovigi kuskile jõuda. Mitte, et ma tantristlikust seksist midagi peaksin või teaksin, peale paari raamatu lehitsemise ja Stingi imetlemise, aga vähemalt filosoofia on sarnane. "Ära suhtu tangosse kui millessegi, mis peab kuhugi välja viima. Ära mõtle sellest kui vahendist, sest ta on ise enda eesmärk. Ära mõtle tulevikule, vaid jää olevikku!» Umbes seda rääkis mulle täna õpetaja Noelia. Eespool toodud katkend on tantra-guru Osho raamatust, ühe sõna vägivaldselt asendasin. Ei tea küll millise?:)
Mitte ainult tangost. 16.11.09
Mõistagi, räägin ma nüüd mõned päevad eelkõige tangost. Enese ohjeldamiseks alustan siiski hommikust. Äratus kell 6.00. Hommikusöögilauas suhtlen täiesti vabalt teenindavate noormeestega (minu hispaaniakeelsest sõnavarast moodustab 80% söömise teema), kuni kahtlaste küsimusteni (kas sa oled päris üksi Buenos Aireses...) Seejärel kaotan igasuguse keeleoskuse (ammu testitud nipp). Sellest nipist veel nii palju, et 80% juhtudest see töötab. Näiteks Aafrikas kasutasin tüütute neegerinimeste peletamiseks sulaselget eesti keelt. Manad samaaegselt näole mõistva ilme ja räägid. Enamus tüdineb varsti ära, aga mõned lähevad siiski tigedaks.
Võõra linnaga tutvumiseks on kõige parem viis jalgsimatk. Hommikul mul veel nii suuri plaane ei olnud, aga kokku kõndisin täna aega ja tempot arvestades umbes 30 kilomeetirt (mina, vana matkaja, selle numbriga väga ei eksi). Varahommikul alustasin San Telmost (kus ma elan) ja võtsin ette väidetavalt maailma laiema tänava Av 9. De Julio. Sulandusin tööle ruttavate valgekraede massi ja kõndisin vabadussambani välja. Kuna sõiduridade vahele jääb siiski ka haljasala, ei saa selle tänava laiusest eriti arugi. Põikasin sisse San Nicolas´i piirkonda ja tutuvusin ühes pargis tänavainimeste hommikuaskeldustega. Mulle meeldivad BA tänavainimesed. Olid puhtaks pestud riided riputanud metallaia orade otsa kuivama ja mehed ajasid purskkaevu juures habet. Naised käisid vahepeal "poes", tulid täidetud veepudelitega ja korjasid kenasti oma madratsid käru peale kokku.
Edasi astusin hoogsalt läbi Recoleta (otsisin Liis Kängsepa kiidetud raamatupoodi aga leidsin selle umbes kuus tundi hiljem hoopis teiselt poolt) ja pöörasin Retiro luksuslikku poodlemise piirkonda. Minu sõbranna Raili ei saaks iial Buenos Airesesse tulla, sest 90% müügiartiklitest moodustab nahk sajas erinevas variandis (kotid, kingad, mantlid, kasukad jne). Raili korraldaks tõenäoliselt Plaza de Mayo´l protestimarsi. Nii nagu seda teevad Las Madres (Mai väljaku Emad, kes on alates 1977 aastast valitsushoone ees korra nädalas protestimarsse korraldanud, oma hunta võimu ajal teadmata kadunud laste nimel). Siin, oma blogis, ma Argentina ajalool ei peatu aga vedanud neil eriti ei ole.
Casa Rosada (valitushoone) ja Catedral Metropolitana vaatasin üle aga veelgi võimsamad on kogemused juhuslikult tänavatel kolades leitud sammasmajadega. Argentiinas on kõik kuidagi suurem ja suursugusem, eriti arhitektuur.
Lõunaks sõin Santa Fe tänavakohvikus maailma kõige paremat ensaladat (ja maailma kõige suuremat). Ristikheina taolise salati, selleri,suurte avokaadotükkide, hiidkreveti sabade ja veel millegi hapuka natuke kartulit meenutava köögiviljaga. Hinnad ei ole siin odavad midagi. Või olen mina joonud/söönud valedes kohtades ja valesid asju. Näiteks väike õlu, mida tänasel palaval päeval ringikõmpides ohtralt kulus, maksab kohvikus 12-14 peesot. Võrdluseks, et Hispaanias rännates on õlleklaas 1,2 -2 eurot. Ma küll väga täpselt ei tea, mis on peeso ja krooni kurss aga 3-4 vahel see on, seega olen seni Argentiinas kulutanud kõige rohkem raha õlle peale.
Lõunasöögi ajal tekkis mul mõte minna trendikasse Palermo Soho piirkonda ja kohalik moeturg üle vaadata. Loomulikult jalgsi. Palermo on tõesti eriline paik, kui ma midagi siit linnast ostma peaksin, siis kindlasti sealt. Täiesti tavalised, pigem aguli hõnguga tänavad, on pikitud sisekujunduse auhinda väärtivate poodidega, kus juba üksnes kujundusdetaile vaadates läheb meel heaks. Kaup, mida müüakse, on kas kergelt kiiksuga või siis ultra-mega-trendi. Ma küll ei ole väga ladina ameerika moekunsti austaja ja ei viitsinud kauplustes sobrada aga üldmulje on vägev. Just see, et tavalised elumajad tavalises elamukvartalis on muudetud niivõrd efektseteks poodideks. Tänavate nimed lisavad fiilingut: Paraguay, Costa Rica, Nicaragua ja siis ootamatult Armenia...
Palermost oli mul plaan taksoga hotelli sõita aga ei õnnestunud mitte. Mesilase-takso (must-kollane) juht väitis, et tipptunnil on praktiliselt võimatu läbi kesklinna autoga liikuda ja jalgsi saab lihtsalt kiiremini. Tal oli tõenäoliselt õigus, nähes ise hiljem neid seisvaid, tossavaid automasse. Nii ma siis praktiliselt jooksin need seitse kilomeetrit tagasi hotelli, sest kell 19.00 algas seal minu esimene tangotund.
Tango on tants, mida saab õppida vaid meespartneriga. Enamus, et mitte öelda kogu tants seisnebki selles, kuidas astuda, hingata ja tunda ühena (kuna tantsu juhib mees, siis loe: nii nagu mees tahab). Tehniliselt on tango kõndimine, mida loomulikumalt ja vabamalt seda parem. Nii nagu üks minu õpetajatest, Cia, mulle ainiti rõhutas: "Sa lihtsalt kõnnid, nagu ei oleks elusees midagi muud teinudki, nii möödaminnes vahetad jalga, pöörad, kõnnid lihtsalt edasi". Oo jaa. Ma ei tea nüüd, kas meie maailma naised (edukad, iseseisvad, mehised) üldse kunagi tangoga hakkama saavadki. Vot oli siis naistel vaja võidelda endale välja meestega võrdne kohtlemine, hääletusõigus, karjäärivõimalus, palk jms. Nüüd me koperdame siin tantsupõrandal ja ei saa oma võrdõiguslikkusega mitte mömmigi tehtud. Minul kulus vähemalt esimene tund selleks, et üldse lubada kellelgi teisel oma elu juhtida. Olgugi, et ainult tantsupõrandal.
Kuna minu "hinna sees" tangotunnis ei sisaldu miskipärast personaalset meespartnerit (väga, väga suur möödalaskmine neil), otsustasin juba poole tunni pealt lisada paketti mõned individuaaltunnid. Nüüd on järgnevad päevad minu elu Buenos Aireses üks suur tango. Näiteks kolmapäeval on mul esimene individualtund kell 11.00, teine individuaaltund kell 16.00, seejärel kell 19.00 on grupitund ja kell 21.00 algab meie kohalik Milonga.
Et oma ärakäidud/tantsitud jalgadele veel viimane väljakutse esitada, läksin hilisõhtul linnapealt otsima ainsat Milongat, mis esmaspäeva õhtul saadaval. Nägin muuhulgas ära ka BA kuulsad prügisorteerijad(asi käib nii, et kogu prügi tõstetakse kilekottides tänavale, siis mingil õhtutunnil vajub mass getoelanikke sellele prügile peale ning kõik kotid kistakse lahti, et leida vähegi väärtuslikum mahamüüdav sodi. Nagu ma nägin, eraldavad nad kottidest paberi ja papi, metalli, plastpudelid jms mille saab kokkuostjatele maha müüa. Millised need tänavad peale kõikide prügikottide avamist ja läbituuseldamist välja näevad, võite ise aimata. See on ikka pagana võigas vaatetpilt ja mitte vähem võigas ei ole mõte, et keegi minu prügi sellisel moel läbi hekseldab ja seejärel tänavale laiali laotab). Sain ka esimese kogemuse, et BA ei olegi päris ohutu koht. Mingil tänavanurgal astus mulle ligi üks läikivate silmadega kutt ja küsis mis kell on. Proovisin ära oma nipi "ma ei räägi sinu keelt ega ühtegi teist keelt ka mitte.." aga vot sel korral ei läinud läbi. Kutt kõndis minuga kaasa, ehk pool sammu minust tagapool. Ühel hetkel võttiski ta mul seljakotirihmast kinni, sellisel ründaval moel, pisut mind tõugates. Olin juba ammu valmis loobuma oma seljakotist (kus muuhulgas oli sees fotokaamera), seetõttu ei olud ma ka eriti üllatunud. Pöörasin ümber. Ma nüüd ei tea, kas minu hirm oli asjatu või nägi ta kusagil lähenevat politseid või jäi talle miski muu ette. Igal juhul vaatasime umbes kolm sekundit tõtt ja siis ta ühmas midagi segast (mis kõlas nagu: kardad oma koti pärast või...). Keerasin otsa ringi ja läksin minema. Uskumatu, aga järgi ta mulle rohkem ei tulnud. Hetkel ma muidugi arvan, et tal ei olnudki väga kurje plaane, sest vaevalt nüüd narkouimas inimest ahvatleva doosiraha saamishimus miski tagasi võiks hoida.
Aga eile õhtul oli siis minu esimene Buenos Airese Milonga (tangopidu). Ruum nägi välja nagu maakultuurimaja saal. Mehed istusid ühes seinas laudade taga ja naised teisepool kenasti rivis. Muusika tuli lindilt (2-3 lugu ja paus). Mina tegelesin vaatlemisega. Igaks juhuks olin pannud jalga plätud, et kõik aru saaksid: olen rumal turist, mind ei ole võimalik tantsima kutsuda. Vestlesin ühe sakslasega ("ma nii imetlen punase veini pokaaliga üksikut naist tangot vaatmas"), kes on viimased pool aastat BAs elanud. Siis olin sunnitud vastama kohaliku perenaise küsimustele, miks ma ei tantsi (või mis vestlus see oli, suutsin talle öelda, et täna oli minu esimene tangotund ja lubasin, et homme tantsin), kes ei leppinud minu tangoabitusega ja tegi mulle sealsamas kohapeal selgeks kuidas tango käib. No ja lõpuks saabus valges ülikonnas (ausõna, ei liialda) Nikita Mihhalkov filmist "Julm romanss". Igaks juhuks põgenesin, sest olen olnud enamuse oma teadlikust elust "Julma romansi" Mihhalkovi armunud. Tango ja valge ülikond on isegi minu piirideta maailma jaoks liiga palju.
Aga täna sajab Buenos Aireses vihma...
Võõra linnaga tutvumiseks on kõige parem viis jalgsimatk. Hommikul mul veel nii suuri plaane ei olnud, aga kokku kõndisin täna aega ja tempot arvestades umbes 30 kilomeetirt (mina, vana matkaja, selle numbriga väga ei eksi). Varahommikul alustasin San Telmost (kus ma elan) ja võtsin ette väidetavalt maailma laiema tänava Av 9. De Julio. Sulandusin tööle ruttavate valgekraede massi ja kõndisin vabadussambani välja. Kuna sõiduridade vahele jääb siiski ka haljasala, ei saa selle tänava laiusest eriti arugi. Põikasin sisse San Nicolas´i piirkonda ja tutuvusin ühes pargis tänavainimeste hommikuaskeldustega. Mulle meeldivad BA tänavainimesed. Olid puhtaks pestud riided riputanud metallaia orade otsa kuivama ja mehed ajasid purskkaevu juures habet. Naised käisid vahepeal "poes", tulid täidetud veepudelitega ja korjasid kenasti oma madratsid käru peale kokku.
Edasi astusin hoogsalt läbi Recoleta (otsisin Liis Kängsepa kiidetud raamatupoodi aga leidsin selle umbes kuus tundi hiljem hoopis teiselt poolt) ja pöörasin Retiro luksuslikku poodlemise piirkonda. Minu sõbranna Raili ei saaks iial Buenos Airesesse tulla, sest 90% müügiartiklitest moodustab nahk sajas erinevas variandis (kotid, kingad, mantlid, kasukad jne). Raili korraldaks tõenäoliselt Plaza de Mayo´l protestimarsi. Nii nagu seda teevad Las Madres (Mai väljaku Emad, kes on alates 1977 aastast valitsushoone ees korra nädalas protestimarsse korraldanud, oma hunta võimu ajal teadmata kadunud laste nimel). Siin, oma blogis, ma Argentina ajalool ei peatu aga vedanud neil eriti ei ole.
Casa Rosada (valitushoone) ja Catedral Metropolitana vaatasin üle aga veelgi võimsamad on kogemused juhuslikult tänavatel kolades leitud sammasmajadega. Argentiinas on kõik kuidagi suurem ja suursugusem, eriti arhitektuur.
Lõunaks sõin Santa Fe tänavakohvikus maailma kõige paremat ensaladat (ja maailma kõige suuremat). Ristikheina taolise salati, selleri,suurte avokaadotükkide, hiidkreveti sabade ja veel millegi hapuka natuke kartulit meenutava köögiviljaga. Hinnad ei ole siin odavad midagi. Või olen mina joonud/söönud valedes kohtades ja valesid asju. Näiteks väike õlu, mida tänasel palaval päeval ringikõmpides ohtralt kulus, maksab kohvikus 12-14 peesot. Võrdluseks, et Hispaanias rännates on õlleklaas 1,2 -2 eurot. Ma küll väga täpselt ei tea, mis on peeso ja krooni kurss aga 3-4 vahel see on, seega olen seni Argentiinas kulutanud kõige rohkem raha õlle peale.
Lõunasöögi ajal tekkis mul mõte minna trendikasse Palermo Soho piirkonda ja kohalik moeturg üle vaadata. Loomulikult jalgsi. Palermo on tõesti eriline paik, kui ma midagi siit linnast ostma peaksin, siis kindlasti sealt. Täiesti tavalised, pigem aguli hõnguga tänavad, on pikitud sisekujunduse auhinda väärtivate poodidega, kus juba üksnes kujundusdetaile vaadates läheb meel heaks. Kaup, mida müüakse, on kas kergelt kiiksuga või siis ultra-mega-trendi. Ma küll ei ole väga ladina ameerika moekunsti austaja ja ei viitsinud kauplustes sobrada aga üldmulje on vägev. Just see, et tavalised elumajad tavalises elamukvartalis on muudetud niivõrd efektseteks poodideks. Tänavate nimed lisavad fiilingut: Paraguay, Costa Rica, Nicaragua ja siis ootamatult Armenia...
Palermost oli mul plaan taksoga hotelli sõita aga ei õnnestunud mitte. Mesilase-takso (must-kollane) juht väitis, et tipptunnil on praktiliselt võimatu läbi kesklinna autoga liikuda ja jalgsi saab lihtsalt kiiremini. Tal oli tõenäoliselt õigus, nähes ise hiljem neid seisvaid, tossavaid automasse. Nii ma siis praktiliselt jooksin need seitse kilomeetrit tagasi hotelli, sest kell 19.00 algas seal minu esimene tangotund.
Tango on tants, mida saab õppida vaid meespartneriga. Enamus, et mitte öelda kogu tants seisnebki selles, kuidas astuda, hingata ja tunda ühena (kuna tantsu juhib mees, siis loe: nii nagu mees tahab). Tehniliselt on tango kõndimine, mida loomulikumalt ja vabamalt seda parem. Nii nagu üks minu õpetajatest, Cia, mulle ainiti rõhutas: "Sa lihtsalt kõnnid, nagu ei oleks elusees midagi muud teinudki, nii möödaminnes vahetad jalga, pöörad, kõnnid lihtsalt edasi". Oo jaa. Ma ei tea nüüd, kas meie maailma naised (edukad, iseseisvad, mehised) üldse kunagi tangoga hakkama saavadki. Vot oli siis naistel vaja võidelda endale välja meestega võrdne kohtlemine, hääletusõigus, karjäärivõimalus, palk jms. Nüüd me koperdame siin tantsupõrandal ja ei saa oma võrdõiguslikkusega mitte mömmigi tehtud. Minul kulus vähemalt esimene tund selleks, et üldse lubada kellelgi teisel oma elu juhtida. Olgugi, et ainult tantsupõrandal.
Kuna minu "hinna sees" tangotunnis ei sisaldu miskipärast personaalset meespartnerit (väga, väga suur möödalaskmine neil), otsustasin juba poole tunni pealt lisada paketti mõned individuaaltunnid. Nüüd on järgnevad päevad minu elu Buenos Aireses üks suur tango. Näiteks kolmapäeval on mul esimene individualtund kell 11.00, teine individuaaltund kell 16.00, seejärel kell 19.00 on grupitund ja kell 21.00 algab meie kohalik Milonga.
Et oma ärakäidud/tantsitud jalgadele veel viimane väljakutse esitada, läksin hilisõhtul linnapealt otsima ainsat Milongat, mis esmaspäeva õhtul saadaval. Nägin muuhulgas ära ka BA kuulsad prügisorteerijad(asi käib nii, et kogu prügi tõstetakse kilekottides tänavale, siis mingil õhtutunnil vajub mass getoelanikke sellele prügile peale ning kõik kotid kistakse lahti, et leida vähegi väärtuslikum mahamüüdav sodi. Nagu ma nägin, eraldavad nad kottidest paberi ja papi, metalli, plastpudelid jms mille saab kokkuostjatele maha müüa. Millised need tänavad peale kõikide prügikottide avamist ja läbituuseldamist välja näevad, võite ise aimata. See on ikka pagana võigas vaatetpilt ja mitte vähem võigas ei ole mõte, et keegi minu prügi sellisel moel läbi hekseldab ja seejärel tänavale laiali laotab). Sain ka esimese kogemuse, et BA ei olegi päris ohutu koht. Mingil tänavanurgal astus mulle ligi üks läikivate silmadega kutt ja küsis mis kell on. Proovisin ära oma nipi "ma ei räägi sinu keelt ega ühtegi teist keelt ka mitte.." aga vot sel korral ei läinud läbi. Kutt kõndis minuga kaasa, ehk pool sammu minust tagapool. Ühel hetkel võttiski ta mul seljakotirihmast kinni, sellisel ründaval moel, pisut mind tõugates. Olin juba ammu valmis loobuma oma seljakotist (kus muuhulgas oli sees fotokaamera), seetõttu ei olud ma ka eriti üllatunud. Pöörasin ümber. Ma nüüd ei tea, kas minu hirm oli asjatu või nägi ta kusagil lähenevat politseid või jäi talle miski muu ette. Igal juhul vaatasime umbes kolm sekundit tõtt ja siis ta ühmas midagi segast (mis kõlas nagu: kardad oma koti pärast või...). Keerasin otsa ringi ja läksin minema. Uskumatu, aga järgi ta mulle rohkem ei tulnud. Hetkel ma muidugi arvan, et tal ei olnudki väga kurje plaane, sest vaevalt nüüd narkouimas inimest ahvatleva doosiraha saamishimus miski tagasi võiks hoida.
Aga eile õhtul oli siis minu esimene Buenos Airese Milonga (tangopidu). Ruum nägi välja nagu maakultuurimaja saal. Mehed istusid ühes seinas laudade taga ja naised teisepool kenasti rivis. Muusika tuli lindilt (2-3 lugu ja paus). Mina tegelesin vaatlemisega. Igaks juhuks olin pannud jalga plätud, et kõik aru saaksid: olen rumal turist, mind ei ole võimalik tantsima kutsuda. Vestlesin ühe sakslasega ("ma nii imetlen punase veini pokaaliga üksikut naist tangot vaatmas"), kes on viimased pool aastat BAs elanud. Siis olin sunnitud vastama kohaliku perenaise küsimustele, miks ma ei tantsi (või mis vestlus see oli, suutsin talle öelda, et täna oli minu esimene tangotund ja lubasin, et homme tantsin), kes ei leppinud minu tangoabitusega ja tegi mulle sealsamas kohapeal selgeks kuidas tango käib. No ja lõpuks saabus valges ülikonnas (ausõna, ei liialda) Nikita Mihhalkov filmist "Julm romanss". Igaks juhuks põgenesin, sest olen olnud enamuse oma teadlikust elust "Julma romansi" Mihhalkovi armunud. Tango ja valge ülikond on isegi minu piirideta maailma jaoks liiga palju.
Aga täna sajab Buenos Aireses vihma...
11/16/2009
15.11 Buenos Aires
Lahe! Istun Buenos Airese hotellis ja olen maailmaga ühenduses! Telefon töötab suurepäraselt ja kuigi minu läptop annab pidevalt viiteid "connection problem" on siiani sujunud.
Kuna Eestis on kell juba peaaegu viis varahommikul ja mina vist elan veel selles ajas, siis annan kiire ülevaate, mis vahepeal on toimunud ja lähen magama. Lendasin 14.11 Tallinnast Frankfurti ja ööbisin seal ühes toredas hotellis, mille nimi on Steigenberger. Pluss see, et lennujaamast tasuta transfeer max 10 minutit. Rohkem plusse ei ole, huvitav oli jälgida miili-klubi tegemisi, sest vähegi asjalikumad lennufirmad majutasid selles hotellis oma meeskondi. Kui meeldib vaadata hotelliaknast öist lennujaama elu, siis see võib ka pluss olla. Mina läksin lihtsalt magama.
Hommikul oli kõik hästi, kuni selle hetkeni, mil lennukis oma koha leidsin ja avastasin, et personaalset teleekraani eesistme seljatoe küljes ei ole. Väga, väga suur pettumus, sest ainus lohutus Lufthansa lennu eest oluliselt kõrgemat hinda maksta oli lootus, et võin 13 tunni jooksul vaadata neid filme, mida ise tahan. Tegelikult oli ju asi nii, et ma leidsin internetist lennu, millega Tallinnast Buenos Airesesse oleks saanud alla 10 000 krooni aga kui Margus Raha rääkis ühest teisest odavlennu firmast, mis läks sel ajal pankrotti, kui tema selle firma piletiga maailma nautis, keeldus minu tütar kindlalt ja lõplikult lubama oma emal lennata kahtlate/tundamatute lennukompaniidega ning mina pidin maksma peaaegu kahekordse summa.
Lend ise oli vaheldusrikas. Enamuse ajast istusin ma pingi külge aheldatult, põhjuseks turbolents ja korra sai ühes õhuaugus tunda pingi küljest kerkimise võlu. Mina küll enamuse ajast magasin.Igavusest.
Mõni aeg tagasi ma kirjutasin ühele inimesele, et naudin kohatut aega. Kohatu aeg on selline, et sina oled aga kohta ei ole. Minu jaoks on kohad alati seotud mingite mälestuste, kohustuste, unistuste ja tont teab veel millega. Sellepärast mulle kohatu aeg meeldibki, et see on absoluutselt tühi, on ainult potentsiaal. See kohatu aja teema tuleb mul alati päevakorda, kui lennukiga maanduma hakkan. Vaatasin lennuki aknast neid Buenos Airese miljonit tulukest ja olin kohe oma sõiduvees. Iga tuluke on keegi või miski, on võimalus aga mitte kohustus. No sellepärast ma rändamist nii väga armastangi, tõenäoliselt olen ma lihtsalt üks juuretu inimolend.
Aga Brasiilia ja Argentiina maastikud näevad kõrgelt vaadatuna välja nagu raskest siidist rätik, mis on vistud lauale. Kurruline, voogav, täiesti korrapäratu.
Lennujaamas võtsid mind vastu kolm meest. Esimese roll oli mind ülesse leida, teine juhatas auto juurde ja kolmas oli autojuht, kes mind hotelli tõi. Sain jälle ära öelda kõik hispaaniakeelsed sõnad, mida oskan.
Hotell vastab minu kõikidele nõudmistele: puidust keerdtrepid kolmandale korrusele (kus ma elan), kõrged ornamentidega laed, vanad kriuksuvad puitpõrandad, toas massiivne vana kummut ja see minu toa võrratu terrass ovaalse sepistatud äärisega... Joon siin oma veini ja kirjutan sumedas Buonos Airese öös oma esimesi muljeid Argentinast. Olen ärevalt rahul, üksi ja tuhandete kilomeetrite kaugusel...
11/12/2009
12.11.09. Argentina, Aconcagua. 2päeva alguseni...
Need siin on minu esimesed read blogimise võlumaailmas. Jõudsin selleni täiesti ratsionaalsetel ja võib isegi öelda majanduslikel põhjustel. Kuna minu eesolevas sihtkohas on Eestiga sidepidamine erakordselt kallis ettevõtmine (110 krooni kõneminut)ja sms-i mõistliku hinna (5,25 kr) sain ma teada alles täna EMTga suheldes, otsisin sõprade ja perega suhtlemiseks alternatiivseid võimalusi. Ma ei ole sugugi kindel, kuidas minu internetiseeritusega järgneva kuu aja jooksul lood on, aga ma igal juhul üritan. Vahemikus 24.11-2.12 on kindel vaikus, sest läptop minu tipukotti ei mahu:)
Argentina...
seostub hetkel minu jaoks kahe asjaga: Aconcagua, Lõuna- Ameerika kõrgeim tipp ja tango. Esimene neist on peamine põhjus, miks ma plaanin 34 päeva oma elust selles riigis veeta. Sõidan Tallinnast ära 14.novembril ja olen enne teiste saabumist neli päeva Buenos Aireses, et teha sotid selgeks selle teise asjaga, nimelt tangoga. Vähe sellest, et Eesti on mägedest lage, jooksis liiva ka minu üritus võtta siin tango tunde (no, et vähemalt mingi aimdus saada). Esiteks on Eestis ainult kaks inimest (mõlemad sealjuures naised), kes argentiina tangot õpetavad. Nendest üks sõitis järgmisel päeval, kui temaga kontakti sain, Buenos Airesesse ja teine ei vastanud minu meilidele (arusaadav ka, sest milline naine tahaks teisele naisele tangot õpetada ja kuidas pagan see üldse välja peaks nägema). Seega ei ole mul tangost mingit aimdust va mõned kunagi nähtud sensuaalsed filmistseenid. Juhtus aga nii (nagu alati), et võimalused saabusid minu juurde ise. Otsisin BA-s hotelli, milles oleks eelmise sajandi alguse Argentiinat ja mõõdukalt kiikse minu maitsele. Pärast päevi surfamist internetis, sattusin Mansion Dandi Royal (kõlab ju uhkelt:)) kodukale ja armusin esimesest hetkest niivõrd, et plaaneeritud eelarve kaotas igasuguse tähenduse. Vaata: www.mansiondandiroyal.com. Tuba broneeritud, sain mõne aja pärast meilile kinnituse, kus muuhulgas oli märkus, et minu tuba sisaldab lisaks "royalile" ka igapävaseid tangokursusi. Lahe! Nii tuli tango minu juurde. Eile ostsin endale 100 krooni eest tangokingad.
Argentinaga on mõned segased lood ka. Näiteks rahvaarv. Vikipeedia väidab, et BAs elab kõigest 2,74 miljonit inimest (seega natuke rohkem kui Riias) ja Lonely Planet omakorda, et 13 miljonit. No ma ei tea. 2,74 miljonit inimest kõlab nagu Lõuna Ameerika väike küla (minu tütre sõnad). Elagu Vikipeedia!
Ja põnevusega ootan, kas minu mobiiltelefon siis ikkagi Argentinas töötab või mitte. Olulisemad eestlaste blogid väidavad, et mitte, aga EMT andis mulle täna lubaduse, et ühes võrgus saan teha mida tahan. Juhul, kui peaksin raha peale ikka väga vihaseks saama.
Ja lõpuks on Argentina väidetavalt selline tore riik, mille nimetust tohib eesti keeles kirjutada vastavalt soovile kas kahe ii-ga või ühe i-ga. Kui ma targemaks saan, siis otsustan ära, aga esialgu võtan vabalt valida.
Minu argentiina-allikatest on esikolmikus Liis Kängseppa raamat (mida ma küll ei ole raatsinud lõpuni lugeda, hoian 13 tunniks lennukis) ja tema blogi http://kangsepp.wordpress.com. Näiteks see San Telmo linnaosa, kus ma elada kavatsen saab temalt hävitava hinnangu aga minule jälle selline suursugune väikekodanlik stiil meeldib. Eks näis, kuidas lähedalt.
Alar Sikk helistas mulle eile ja kordas ekstra üle, et ma BA öösel väljas ei kolaks, getodesse oma jalga ei tõstaks ja üleüldse oma rahakotti ja ennast eriliselt tähelepanu all hoiaks. Raha mul peale seda royal-tuba nagunii ei ole aga huvitav kas selle telefonikõne ajendiks on tema kogemused minu udupäisusega.
Rohkem ma Buenos Airesest hetkel midagi ei tea.
Aconcaguaga seotud esimene tugev emotsioon on mul pärit YouTube videost. Viis itaallast on jõudnud läbi lumetormi 400m kaugusele tipust, kui üks mees kukkub kokku. Ülejäänud proovivad teda püsti upitada aga mees ei võta jalgu alla. Kui nad on teda umbes paar minutit tulemusteta toginud (kõike filmitakse, muide), seovad nad talle köie ümber ja hakkavad tippu lohistama. See mees suri 300m enne tippu. Pärast selle video vaatamist helisasin Sikule ja palusin kinnitust, et meie grupis ei ole ühtegi itaallast ning andsin karmi korralduse, et mind tuleb lohistada suunaga alla. Nüüd ta küsib iga kõne lõpus, et kui suur on hetkel minu hirmuprotsent. Ma ei karda Ancancoguat aga ma kardan rumalaid inimesi, sh vahel iseennast.
Hetkel on mul mäkke mineku seljakott pakitud, kaal 18 kg (enamuse ruumist võtab enada alla -60 magamiskott, mille ma pärast Aconcogua ilmateate lugemist Kalevilt laenasin)ja esimest korda on mul mäele minekuks kaasas ka kohver. Ilus, uus ja punane.
En Unión y Libertad!
/liidus ja vabaduses/, Argentina riigi ametlik moto
Argentina...
seostub hetkel minu jaoks kahe asjaga: Aconcagua, Lõuna- Ameerika kõrgeim tipp ja tango. Esimene neist on peamine põhjus, miks ma plaanin 34 päeva oma elust selles riigis veeta. Sõidan Tallinnast ära 14.novembril ja olen enne teiste saabumist neli päeva Buenos Aireses, et teha sotid selgeks selle teise asjaga, nimelt tangoga. Vähe sellest, et Eesti on mägedest lage, jooksis liiva ka minu üritus võtta siin tango tunde (no, et vähemalt mingi aimdus saada). Esiteks on Eestis ainult kaks inimest (mõlemad sealjuures naised), kes argentiina tangot õpetavad. Nendest üks sõitis järgmisel päeval, kui temaga kontakti sain, Buenos Airesesse ja teine ei vastanud minu meilidele (arusaadav ka, sest milline naine tahaks teisele naisele tangot õpetada ja kuidas pagan see üldse välja peaks nägema). Seega ei ole mul tangost mingit aimdust va mõned kunagi nähtud sensuaalsed filmistseenid. Juhtus aga nii (nagu alati), et võimalused saabusid minu juurde ise. Otsisin BA-s hotelli, milles oleks eelmise sajandi alguse Argentiinat ja mõõdukalt kiikse minu maitsele. Pärast päevi surfamist internetis, sattusin Mansion Dandi Royal (kõlab ju uhkelt:)) kodukale ja armusin esimesest hetkest niivõrd, et plaaneeritud eelarve kaotas igasuguse tähenduse. Vaata: www.mansiondandiroyal.com. Tuba broneeritud, sain mõne aja pärast meilile kinnituse, kus muuhulgas oli märkus, et minu tuba sisaldab lisaks "royalile" ka igapävaseid tangokursusi. Lahe! Nii tuli tango minu juurde. Eile ostsin endale 100 krooni eest tangokingad.
Argentinaga on mõned segased lood ka. Näiteks rahvaarv. Vikipeedia väidab, et BAs elab kõigest 2,74 miljonit inimest (seega natuke rohkem kui Riias) ja Lonely Planet omakorda, et 13 miljonit. No ma ei tea. 2,74 miljonit inimest kõlab nagu Lõuna Ameerika väike küla (minu tütre sõnad). Elagu Vikipeedia!
Ja põnevusega ootan, kas minu mobiiltelefon siis ikkagi Argentinas töötab või mitte. Olulisemad eestlaste blogid väidavad, et mitte, aga EMT andis mulle täna lubaduse, et ühes võrgus saan teha mida tahan. Juhul, kui peaksin raha peale ikka väga vihaseks saama.
Ja lõpuks on Argentina väidetavalt selline tore riik, mille nimetust tohib eesti keeles kirjutada vastavalt soovile kas kahe ii-ga või ühe i-ga. Kui ma targemaks saan, siis otsustan ära, aga esialgu võtan vabalt valida.
Minu argentiina-allikatest on esikolmikus Liis Kängseppa raamat (mida ma küll ei ole raatsinud lõpuni lugeda, hoian 13 tunniks lennukis) ja tema blogi http://kangsepp.wordpress.com. Näiteks see San Telmo linnaosa, kus ma elada kavatsen saab temalt hävitava hinnangu aga minule jälle selline suursugune väikekodanlik stiil meeldib. Eks näis, kuidas lähedalt.
Alar Sikk helistas mulle eile ja kordas ekstra üle, et ma BA öösel väljas ei kolaks, getodesse oma jalga ei tõstaks ja üleüldse oma rahakotti ja ennast eriliselt tähelepanu all hoiaks. Raha mul peale seda royal-tuba nagunii ei ole aga huvitav kas selle telefonikõne ajendiks on tema kogemused minu udupäisusega.
Rohkem ma Buenos Airesest hetkel midagi ei tea.
Aconcaguaga seotud esimene tugev emotsioon on mul pärit YouTube videost. Viis itaallast on jõudnud läbi lumetormi 400m kaugusele tipust, kui üks mees kukkub kokku. Ülejäänud proovivad teda püsti upitada aga mees ei võta jalgu alla. Kui nad on teda umbes paar minutit tulemusteta toginud (kõike filmitakse, muide), seovad nad talle köie ümber ja hakkavad tippu lohistama. See mees suri 300m enne tippu. Pärast selle video vaatamist helisasin Sikule ja palusin kinnitust, et meie grupis ei ole ühtegi itaallast ning andsin karmi korralduse, et mind tuleb lohistada suunaga alla. Nüüd ta küsib iga kõne lõpus, et kui suur on hetkel minu hirmuprotsent. Ma ei karda Ancancoguat aga ma kardan rumalaid inimesi, sh vahel iseennast.
Hetkel on mul mäkke mineku seljakott pakitud, kaal 18 kg (enamuse ruumist võtab enada alla -60 magamiskott, mille ma pärast Aconcogua ilmateate lugemist Kalevilt laenasin)ja esimest korda on mul mäele minekuks kaasas ka kohver. Ilus, uus ja punane.
En Unión y Libertad!
/liidus ja vabaduses/, Argentina riigi ametlik moto
Tellimine:
Postitused (Atom)