Neljapäeval kohtusin bussijaamas ülejäänud eestlastega ja algas minu rännuku mäeetapp. Istusime õhtul Buenos Airesest bussi peale ja hommikuks olime rohkem kui tuhande kilomeerti kaugusel Mendozas. Ma teadsin juba varem, et Argentina bussid on klass omaette aga selllist taset ei osanud isegi minu rikutud aju välja genereerida. II korrusel nahast suured tugitoolid, mis käisid praktiliselt horisontaalasendisse, pakuti neljakäigulist õhtusööki koos veiniga ning aknas praktiliselt 390 kraadine vaade. Mina olin küll ainuke, kes seda luksust täiega nautis, sest ülejäänud eestlased läksid paari minutiga unemaale ja sinna nad jäidki.
Argentina on hämmastavalt tühi maa. Tundide viisi ei näinud ma bussiaknast ühtegi tulukest, ainult trööstitu pampa sadu ja sadu kilomeetreid. Mendozasse jõudmisest andsid märku viinamarjaistandused, mis mingil hetkel selle tühjuse täitsid. Mendoza on Argentina olulisem veinipiirkond ja vast selle järgi tuntud kogu maailmas. No ja muidugi on siin ka Aconcagua. Meie kasutasime esimese osa Mendozast juba eile täiega ära, st jõime poole ööni (teie aja järgi varahommikuni) head veini. Teise osaga hakkame tegelema umbes tunni pärast, kui võtame suuna Aconcaguale, esialgu bussiga umbes 2400m kõrgusele, et sealt homme liikuda edasi pragiväravasse ja edasi ainult jalgade abil ning suunaga ülesse.
Eile lisandus meie gruppi veel kaks inimest, seega asume tippu üritama kümnekesi. Peale minu on grupis veel üks naine, Krisli.
Millal te minust jälle kuulete ei oska aimata. Alari väitel on esimene teoreetiline võimalus teha tippu 2.12 aga tõenäolisemalt jääb tipp siiski vahemikku 4-6. detsember. Kelle jaoks muidugi...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar