12.11.09. Argentina, Aconcagua. 2päeva alguseni...

Need siin on minu esimesed read blogimise võlumaailmas. Jõudsin selleni täiesti ratsionaalsetel ja võib isegi öelda majanduslikel põhjustel. Kuna minu eesolevas sihtkohas on Eestiga sidepidamine erakordselt kallis ettevõtmine (110 krooni kõneminut)ja sms-i mõistliku hinna (5,25 kr) sain ma teada alles täna EMTga suheldes, otsisin sõprade ja perega suhtlemiseks alternatiivseid võimalusi. Ma ei ole sugugi kindel, kuidas minu internetiseeritusega järgneva kuu aja jooksul lood on, aga ma igal juhul üritan. Vahemikus 24.11-2.12 on kindel vaikus, sest läptop minu tipukotti ei mahu:)
Argentina...
seostub hetkel minu jaoks kahe asjaga: Aconcagua, Lõuna- Ameerika kõrgeim tipp ja tango. Esimene neist on peamine põhjus, miks ma plaanin 34 päeva oma elust selles riigis veeta. Sõidan Tallinnast ära 14.novembril ja olen enne teiste saabumist neli päeva Buenos Aireses, et teha sotid selgeks selle teise asjaga, nimelt tangoga. Vähe sellest, et Eesti on mägedest lage, jooksis liiva ka minu üritus võtta siin tango tunde (no, et vähemalt mingi aimdus saada). Esiteks on Eestis ainult kaks inimest (mõlemad sealjuures naised), kes argentiina tangot õpetavad. Nendest üks sõitis järgmisel päeval, kui temaga kontakti sain, Buenos Airesesse ja teine ei vastanud minu meilidele (arusaadav ka, sest milline naine tahaks teisele naisele tangot õpetada ja kuidas pagan see üldse välja peaks nägema). Seega ei ole mul tangost mingit aimdust va mõned kunagi nähtud sensuaalsed filmistseenid. Juhtus aga nii (nagu alati), et võimalused saabusid minu juurde ise. Otsisin BA-s hotelli, milles oleks eelmise sajandi alguse Argentiinat ja mõõdukalt kiikse minu maitsele. Pärast päevi surfamist internetis, sattusin Mansion Dandi Royal (kõlab ju uhkelt:)) kodukale ja armusin esimesest hetkest niivõrd, et plaaneeritud eelarve kaotas igasuguse tähenduse. Vaata: www.mansiondandiroyal.com. Tuba broneeritud, sain mõne aja pärast meilile kinnituse, kus muuhulgas oli märkus, et minu tuba sisaldab lisaks "royalile" ka igapävaseid tangokursusi. Lahe! Nii tuli tango minu juurde. Eile ostsin endale 100 krooni eest tangokingad.
Argentinaga on mõned segased lood ka. Näiteks rahvaarv. Vikipeedia väidab, et BAs elab kõigest 2,74 miljonit inimest (seega natuke rohkem kui Riias) ja Lonely Planet omakorda, et 13 miljonit. No ma ei tea. 2,74 miljonit inimest kõlab nagu Lõuna Ameerika väike küla (minu tütre sõnad). Elagu Vikipeedia!
Ja põnevusega ootan, kas minu mobiiltelefon siis ikkagi Argentinas töötab või mitte. Olulisemad eestlaste blogid väidavad, et mitte, aga EMT andis mulle täna lubaduse, et ühes võrgus saan teha mida tahan. Juhul, kui peaksin raha peale ikka väga vihaseks saama.
Ja lõpuks on Argentina väidetavalt selline tore riik, mille nimetust tohib eesti keeles kirjutada vastavalt soovile kas kahe ii-ga või ühe i-ga. Kui ma targemaks saan, siis otsustan ära, aga esialgu võtan vabalt valida.
Minu argentiina-allikatest on esikolmikus Liis Kängseppa raamat (mida ma küll ei ole raatsinud lõpuni lugeda, hoian 13 tunniks lennukis) ja tema blogi http://kangsepp.wordpress.com. Näiteks see San Telmo linnaosa, kus ma elada kavatsen saab temalt hävitava hinnangu aga minule jälle selline suursugune väikekodanlik stiil meeldib. Eks näis, kuidas lähedalt.
Alar Sikk helistas mulle eile ja kordas ekstra üle, et ma BA öösel väljas ei kolaks, getodesse oma jalga ei tõstaks ja üleüldse oma rahakotti ja ennast eriliselt tähelepanu all hoiaks. Raha mul peale seda royal-tuba nagunii ei ole aga huvitav kas selle telefonikõne ajendiks on tema kogemused minu udupäisusega.
Rohkem ma Buenos Airesest hetkel midagi ei tea.
Aconcaguaga seotud esimene tugev emotsioon on mul pärit YouTube videost. Viis itaallast on jõudnud läbi lumetormi 400m kaugusele tipust, kui üks mees kukkub kokku. Ülejäänud proovivad teda püsti upitada aga mees ei võta jalgu alla. Kui nad on teda umbes paar minutit tulemusteta toginud (kõike filmitakse, muide), seovad nad talle köie ümber ja hakkavad tippu lohistama. See mees suri 300m enne tippu. Pärast selle video vaatamist helisasin Sikule ja palusin kinnitust, et meie grupis ei ole ühtegi itaallast ning andsin karmi korralduse, et mind tuleb lohistada suunaga alla. Nüüd ta küsib iga kõne lõpus, et kui suur on hetkel minu hirmuprotsent. Ma ei karda Ancancoguat aga ma kardan rumalaid inimesi, sh vahel iseennast.
Hetkel on mul mäkke mineku seljakott pakitud, kaal 18 kg (enamuse ruumist võtab enada alla -60 magamiskott, mille ma pärast Aconcogua ilmateate lugemist Kalevilt laenasin)ja esimest korda on mul mäele minekuks kaasas ka kohver. Ilus, uus ja punane.
En Unión y Libertad!
/liidus ja vabaduses/, Argentina riigi ametlik moto