Täna hommikul, umbes poole tunni pärast saabuvad Alar Sikk ja teised eestlased ning õhtul kell kaheksa väljub meie ööbuss Mendozasse. Tango on läbi ja ees ootab Aconcagua!
Buenos Aires on nagu segu Hispaaniast ja Aafrikast (kusjuures ma ei ole näinud siin ühtegi neegerrahva esindajat, hämmastav!). Vahel tänavakohvikutes õlut juues unustasin ma täiesti ära, et olen tegelikult ühel teisel kontinendil, nii koduselt hispaanialik oli linnapilt, inimesed, meeleolu... Teisalt sõitsin ühel õhtul tangoetenduselt taksoga hotelli peale prügisorteerimise aktsiooni lõppu. Tänavad olid kaetud ühtlase prügikihiga, mida tuul ülesse keerutas. Kohati olid majaderivis akendeta tondilossid või hoopis pimedad räämas hoovid. Tänaval kükitavad kambakesi prügisorteerijate sõbrad või valvesorteerijad...Kõik see kokku oli väga Aafrika suurlinna moodi.
Kas ma võiksin elada Buenos Aireses? Mul ei ole selle vastu midagi, tunnen selles linnas ennast väga hästi. Aga ma tean ju, et lähen kuu aja pärast koju tagasi ja seetõttu ei ole minu hinnang adekvaatne. Mulle meeldib see tervitamiseks musitamise komme ja see, et taksojuhid saadavad möödasõites õhusuudlusi. Mulle meeldib kõndida kitsal kivitänaval ja kuulda äkitselt tangomuusikat. Mulle meeldib BA hoomamatus, see, et võid igas suunas kõndida lõpmatult kaua ja ikkagi ei ole veel kusagile jõudnud. Mulle meeldis Carlos Gardeli tangoetendusel minu kõrval istunud argentiina vanaproua, tema väljapeetud liigutused, elegantne stiil, nõudlik viisakus teenindava personali suhtes. Mulle meeldivad argentiina mehed, kelle jaoks on naine lill, keda tuleb imetleda aga mitte ilmtingimata murda ja vaasi toppida.
Täna sõidan ma küll Buenos Airesest minema aga ma tulen tagasi. Üsna varsti.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar