11/16/2009

15.11 Buenos Aires


Lahe! Istun Buenos Airese hotellis ja olen maailmaga ühenduses! Telefon töötab suurepäraselt ja kuigi minu läptop annab pidevalt viiteid "connection problem" on siiani sujunud.
Kuna Eestis on kell juba peaaegu viis varahommikul ja mina vist elan veel selles ajas, siis annan kiire ülevaate, mis vahepeal on toimunud ja lähen magama. Lendasin 14.11 Tallinnast Frankfurti ja ööbisin seal ühes toredas hotellis, mille nimi on Steigenberger. Pluss see, et lennujaamast tasuta transfeer max 10 minutit. Rohkem plusse ei ole, huvitav oli jälgida miili-klubi tegemisi, sest vähegi asjalikumad lennufirmad majutasid selles hotellis oma meeskondi. Kui meeldib vaadata hotelliaknast öist lennujaama elu, siis see võib ka pluss olla. Mina läksin lihtsalt magama.
Hommikul oli kõik hästi, kuni selle hetkeni, mil lennukis oma koha leidsin ja avastasin, et personaalset teleekraani eesistme seljatoe küljes ei ole. Väga, väga suur pettumus, sest ainus lohutus Lufthansa lennu eest oluliselt kõrgemat hinda maksta oli lootus, et võin 13 tunni jooksul vaadata neid filme, mida ise tahan. Tegelikult oli ju asi nii, et ma leidsin internetist lennu, millega Tallinnast Buenos Airesesse oleks saanud alla 10 000 krooni aga kui Margus Raha rääkis ühest teisest odavlennu firmast, mis läks sel ajal pankrotti, kui tema selle firma piletiga maailma nautis, keeldus minu tütar kindlalt ja lõplikult lubama oma emal lennata kahtlate/tundamatute lennukompaniidega ning mina pidin maksma peaaegu kahekordse summa.
Lend ise oli vaheldusrikas. Enamuse ajast istusin ma pingi külge aheldatult, põhjuseks turbolents ja korra sai ühes õhuaugus tunda pingi küljest kerkimise võlu. Mina küll enamuse ajast magasin.Igavusest.
Mõni aeg tagasi ma kirjutasin ühele inimesele, et naudin kohatut aega. Kohatu aeg on selline, et sina oled aga kohta ei ole. Minu jaoks on kohad alati seotud mingite mälestuste, kohustuste, unistuste ja tont teab veel millega. Sellepärast mulle kohatu aeg meeldibki, et see on absoluutselt tühi, on ainult potentsiaal. See kohatu aja teema tuleb mul alati päevakorda, kui lennukiga maanduma hakkan. Vaatasin lennuki aknast neid Buenos Airese miljonit tulukest ja olin kohe oma sõiduvees. Iga tuluke on keegi või miski, on võimalus aga mitte kohustus. No sellepärast ma rändamist nii väga armastangi, tõenäoliselt olen ma lihtsalt üks juuretu inimolend.
Aga Brasiilia ja Argentiina maastikud näevad kõrgelt vaadatuna välja nagu raskest siidist rätik, mis on vistud lauale. Kurruline, voogav, täiesti korrapäratu.
Lennujaamas võtsid mind vastu kolm meest. Esimese roll oli mind ülesse leida, teine juhatas auto juurde ja kolmas oli autojuht, kes mind hotelli tõi. Sain jälle ära öelda kõik hispaaniakeelsed sõnad, mida oskan.
Hotell vastab minu kõikidele nõudmistele: puidust keerdtrepid kolmandale korrusele (kus ma elan), kõrged ornamentidega laed, vanad kriuksuvad puitpõrandad, toas massiivne vana kummut ja see minu toa võrratu terrass ovaalse sepistatud äärisega... Joon siin oma veini ja kirjutan sumedas Buonos Airese öös oma esimesi muljeid Argentinast. Olen ärevalt rahul, üksi ja tuhandete kilomeetrite kaugusel...

2 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. ei tore... me saame läbi raskuste koolipäevaga hakkama, isegi mitte üks mees ei saada meid autosse, rooli taga peab anna ise istuma, süüa teeme ise, veini ei tooda niisama, terass ja päike ja üldse igasugune ilm puudub. Aga kadedad me küll ei ole, turbulents ookeani kohal = xanaxi üledoos või närvivapustus.
    ja siis ma kustutan ja saadan uuesti neid kommentaare selle mu lemmikarvuti taga.

    VastaKustuta