Mitte ainult tangost. 16.11.09

Mõistagi, räägin ma nüüd mõned päevad eelkõige tangost. Enese ohjeldamiseks alustan siiski hommikust. Äratus kell 6.00. Hommikusöögilauas suhtlen täiesti vabalt teenindavate noormeestega (minu hispaaniakeelsest sõnavarast moodustab 80% söömise teema), kuni kahtlaste küsimusteni (kas sa oled päris üksi Buenos Aireses...) Seejärel kaotan igasuguse keeleoskuse (ammu testitud nipp). Sellest nipist veel nii palju, et 80% juhtudest see töötab. Näiteks Aafrikas kasutasin tüütute neegerinimeste peletamiseks sulaselget eesti keelt. Manad samaaegselt näole mõistva ilme ja räägid. Enamus tüdineb varsti ära, aga mõned lähevad siiski tigedaks.
Võõra linnaga tutvumiseks on kõige parem viis jalgsimatk. Hommikul mul veel nii suuri plaane ei olnud, aga kokku kõndisin täna aega ja tempot arvestades umbes 30 kilomeetirt (mina, vana matkaja, selle numbriga väga ei eksi). Varahommikul alustasin San Telmost (kus ma elan) ja võtsin ette väidetavalt maailma laiema tänava Av 9. De Julio. Sulandusin tööle ruttavate valgekraede massi ja kõndisin vabadussambani välja. Kuna sõiduridade vahele jääb siiski ka haljasala, ei saa selle tänava laiusest eriti arugi. Põikasin sisse San Nicolas´i piirkonda ja tutuvusin ühes pargis tänavainimeste hommikuaskeldustega. Mulle meeldivad BA tänavainimesed. Olid puhtaks pestud riided riputanud metallaia orade otsa kuivama ja mehed ajasid purskkaevu juures habet. Naised käisid vahepeal "poes", tulid täidetud veepudelitega ja korjasid kenasti oma madratsid käru peale kokku.
Edasi astusin hoogsalt läbi Recoleta (otsisin Liis Kängsepa kiidetud raamatupoodi aga leidsin selle umbes kuus tundi hiljem hoopis teiselt poolt) ja pöörasin Retiro luksuslikku poodlemise piirkonda. Minu sõbranna Raili ei saaks iial Buenos Airesesse tulla, sest 90% müügiartiklitest moodustab nahk sajas erinevas variandis (kotid, kingad, mantlid, kasukad jne). Raili korraldaks tõenäoliselt Plaza de Mayo´l protestimarsi. Nii nagu seda teevad Las Madres (Mai väljaku Emad, kes on alates 1977 aastast valitsushoone ees korra nädalas protestimarsse korraldanud, oma hunta võimu ajal teadmata kadunud laste nimel). Siin, oma blogis, ma Argentina ajalool ei peatu aga vedanud neil eriti ei ole.
Casa Rosada (valitushoone) ja Catedral Metropolitana vaatasin üle aga veelgi võimsamad on kogemused juhuslikult tänavatel kolades leitud sammasmajadega. Argentiinas on kõik kuidagi suurem ja suursugusem, eriti arhitektuur.
Lõunaks sõin Santa Fe tänavakohvikus maailma kõige paremat ensaladat (ja maailma kõige suuremat). Ristikheina taolise salati, selleri,suurte avokaadotükkide, hiidkreveti sabade ja veel millegi hapuka natuke kartulit meenutava köögiviljaga. Hinnad ei ole siin odavad midagi. Või olen mina joonud/söönud valedes kohtades ja valesid asju. Näiteks väike õlu, mida tänasel palaval päeval ringikõmpides ohtralt kulus, maksab kohvikus 12-14 peesot. Võrdluseks, et Hispaanias rännates on õlleklaas 1,2 -2 eurot. Ma küll väga täpselt ei tea, mis on peeso ja krooni kurss aga 3-4 vahel see on, seega olen seni Argentiinas kulutanud kõige rohkem raha õlle peale.
Lõunasöögi ajal tekkis mul mõte minna trendikasse Palermo Soho piirkonda ja kohalik moeturg üle vaadata. Loomulikult jalgsi. Palermo on tõesti eriline paik, kui ma midagi siit linnast ostma peaksin, siis kindlasti sealt. Täiesti tavalised, pigem aguli hõnguga tänavad, on pikitud sisekujunduse auhinda väärtivate poodidega, kus juba üksnes kujundusdetaile vaadates läheb meel heaks. Kaup, mida müüakse, on kas kergelt kiiksuga või siis ultra-mega-trendi. Ma küll ei ole väga ladina ameerika moekunsti austaja ja ei viitsinud kauplustes sobrada aga üldmulje on vägev. Just see, et tavalised elumajad tavalises elamukvartalis on muudetud niivõrd efektseteks poodideks. Tänavate nimed lisavad fiilingut: Paraguay, Costa Rica, Nicaragua ja siis ootamatult Armenia...
Palermost oli mul plaan taksoga hotelli sõita aga ei õnnestunud mitte. Mesilase-takso (must-kollane) juht väitis, et tipptunnil on praktiliselt võimatu läbi kesklinna autoga liikuda ja jalgsi saab lihtsalt kiiremini. Tal oli tõenäoliselt õigus, nähes ise hiljem neid seisvaid, tossavaid automasse. Nii ma siis praktiliselt jooksin need seitse kilomeetrit tagasi hotelli, sest kell 19.00 algas seal minu esimene tangotund.
Tango on tants, mida saab õppida vaid meespartneriga. Enamus, et mitte öelda kogu tants seisnebki selles, kuidas astuda, hingata ja tunda ühena (kuna tantsu juhib mees, siis loe: nii nagu mees tahab). Tehniliselt on tango kõndimine, mida loomulikumalt ja vabamalt seda parem. Nii nagu üks minu õpetajatest, Cia, mulle ainiti rõhutas: "Sa lihtsalt kõnnid, nagu ei oleks elusees midagi muud teinudki, nii möödaminnes vahetad jalga, pöörad, kõnnid lihtsalt edasi". Oo jaa. Ma ei tea nüüd, kas meie maailma naised (edukad, iseseisvad, mehised) üldse kunagi tangoga hakkama saavadki. Vot oli siis naistel vaja võidelda endale välja meestega võrdne kohtlemine, hääletusõigus, karjäärivõimalus, palk jms. Nüüd me koperdame siin tantsupõrandal ja ei saa oma võrdõiguslikkusega mitte mömmigi tehtud. Minul kulus vähemalt esimene tund selleks, et üldse lubada kellelgi teisel oma elu juhtida. Olgugi, et ainult tantsupõrandal.
Kuna minu "hinna sees" tangotunnis ei sisaldu miskipärast personaalset meespartnerit (väga, väga suur möödalaskmine neil), otsustasin juba poole tunni pealt lisada paketti mõned individuaaltunnid. Nüüd on järgnevad päevad minu elu Buenos Aireses üks suur tango. Näiteks kolmapäeval on mul esimene individualtund kell 11.00, teine individuaaltund kell 16.00, seejärel kell 19.00 on grupitund ja kell 21.00 algab meie kohalik Milonga.
Et oma ärakäidud/tantsitud jalgadele veel viimane väljakutse esitada, läksin hilisõhtul linnapealt otsima ainsat Milongat, mis esmaspäeva õhtul saadaval. Nägin muuhulgas ära ka BA kuulsad prügisorteerijad(asi käib nii, et kogu prügi tõstetakse kilekottides tänavale, siis mingil õhtutunnil vajub mass getoelanikke sellele prügile peale ning kõik kotid kistakse lahti, et leida vähegi väärtuslikum mahamüüdav sodi. Nagu ma nägin, eraldavad nad kottidest paberi ja papi, metalli, plastpudelid jms mille saab kokkuostjatele maha müüa. Millised need tänavad peale kõikide prügikottide avamist ja läbituuseldamist välja näevad, võite ise aimata. See on ikka pagana võigas vaatetpilt ja mitte vähem võigas ei ole mõte, et keegi minu prügi sellisel moel läbi hekseldab ja seejärel tänavale laiali laotab). Sain ka esimese kogemuse, et BA ei olegi päris ohutu koht. Mingil tänavanurgal astus mulle ligi üks läikivate silmadega kutt ja küsis mis kell on. Proovisin ära oma nipi "ma ei räägi sinu keelt ega ühtegi teist keelt ka mitte.." aga vot sel korral ei läinud läbi. Kutt kõndis minuga kaasa, ehk pool sammu minust tagapool. Ühel hetkel võttiski ta mul seljakotirihmast kinni, sellisel ründaval moel, pisut mind tõugates. Olin juba ammu valmis loobuma oma seljakotist (kus muuhulgas oli sees fotokaamera), seetõttu ei olud ma ka eriti üllatunud. Pöörasin ümber. Ma nüüd ei tea, kas minu hirm oli asjatu või nägi ta kusagil lähenevat politseid või jäi talle miski muu ette. Igal juhul vaatasime umbes kolm sekundit tõtt ja siis ta ühmas midagi segast (mis kõlas nagu: kardad oma koti pärast või...). Keerasin otsa ringi ja läksin minema. Uskumatu, aga järgi ta mulle rohkem ei tulnud. Hetkel ma muidugi arvan, et tal ei olnudki väga kurje plaane, sest vaevalt nüüd narkouimas inimest ahvatleva doosiraha saamishimus miski tagasi võiks hoida.
Aga eile õhtul oli siis minu esimene Buenos Airese Milonga (tangopidu). Ruum nägi välja nagu maakultuurimaja saal. Mehed istusid ühes seinas laudade taga ja naised teisepool kenasti rivis. Muusika tuli lindilt (2-3 lugu ja paus). Mina tegelesin vaatlemisega. Igaks juhuks olin pannud jalga plätud, et kõik aru saaksid: olen rumal turist, mind ei ole võimalik tantsima kutsuda. Vestlesin ühe sakslasega ("ma nii imetlen punase veini pokaaliga üksikut naist tangot vaatmas"), kes on viimased pool aastat BAs elanud. Siis olin sunnitud vastama kohaliku perenaise küsimustele, miks ma ei tantsi (või mis vestlus see oli, suutsin talle öelda, et täna oli minu esimene tangotund ja lubasin, et homme tantsin), kes ei leppinud minu tangoabitusega ja tegi mulle sealsamas kohapeal selgeks kuidas tango käib. No ja lõpuks saabus valges ülikonnas (ausõna, ei liialda) Nikita Mihhalkov filmist "Julm romanss". Igaks juhuks põgenesin, sest olen olnud enamuse oma teadlikust elust "Julma romansi" Mihhalkovi armunud. Tango ja valge ülikond on isegi minu piirideta maailma jaoks liiga palju.
Aga täna sajab Buenos Aireses vihma...