Siku grupp jõudis täna Kazbeki tippu

Täna kell 11.00 jõudsid tugevas lumetormis Kazbeki tippu (5047m) kuus eestlast Alar Siku grupist. Eile tegi tipu iseseisvalt Andras Kaasik. Kokku oli Sikuga sel korral Gruusias Kazbeki tipuüritusel kümme eestlast, kellest kolm pöördusid täna poolelt teelt enne tippu baaslaagrisse tagasi. Peep Kala saatis mulle just sõnumi, et torm oli vägev, viimasel järsul tõusul mindi ilma julgestuseta 8-ses köies otse  üles. Tavaliselt kasutatakse seal jääpuure, kuid sel korral võimaldas värskelt sadanud lumi teekonda sellevõrra kiirendada. Peep kirjutas: "Emotsioon on super! Sellises möllus ja sellisel viisil…" Tema oli Kazbeki tipus teist korda.

Tipumeeskond tuleb baaslaagrist alla homme, ülejäänud on juba alla jõudnud.

Siin üks foto grupi teelesaatmisest Tallinnas pubis "Seiklusjutte maalt ja merelt". Mäefotod ja muljed tulevad juba siis, kui terve grupp tagasi all:) Tippu jõudsid sel korral: Andras Kaasik, Urmo Ilves, Marek Herm, Eiko Jõgi, Toomas Luhaäär, Peep kala, Raul Rannu ja muidugi Alar Sikk.

Kassitibude loo õnnelik lõpp ja uus algus

Aega on viimasest postitusest juba üksjagu kulgenud ja kassitibude elud kenasti paigas. Puumatüdruk läks uude koju ja sinna ka jäi. Temal on nüüd sõbraks kassihärra Jossu.

Pätipoisiga juhtus nii, et minu Tibu valis ta omale hingesugulaseks ja mängukaaslaseks. Kui ma nägin, kuidas nad kahekesi üha paremini klappisid ja kuidas minu sotsiaalselt ebastabiilne Tibu Pätipoisi kõrval arenema hakkas oli otsus lihtne tulema. Pätipoiss on nüüd minu kass ja temast on tohutult palju rõõmu. Selline armas nurru- ja kaisukiisu on ta:)

Soovime oma kassiperega jõudu ja õnnestumisi Kassiabi perele!

Puumatüdruk läheb koju

Puumatüdruk läheb uudistama oma uut võimalikku kodu!!!

Kuna seal on ees ootamas üks kassihärra, siis katsetame rahulikult nädalakese, et kuidas neil omavahel klapib. Julgustuseks läheb paariks päevaks tõenäoliselt kaasa ka vennaraas. No, et ei oleks alguses liiga hirmus:)

Eile käis uus pere Puumatüdrukut vaatamas. Minu jaoks oli üllatav, et Puuma on võõraste nägude suhtes nii ettevaatlik. Piidles altkulmu ja puges pigem peitu. Samas mäletan esimesi päevi, kui ta minu juurde tuli, ka siis oli ta pigem selline pelglik ja jättis mulje nagu oleks väga leebe… No kaugel sellest tegelikult:) Tema iseloomule on kohane kõigepealt põhjalikult uurida, kõik variandid läbi kaaluda ning siis tegutseda. Selline väike vanainimene, noh.

Siin on üks filmilõik Puumatüdruku mängudest:
http://www.youtube.com/watch?v=7NeC4ge7hFk

Ka Pätipoisil on olemas üks tore variant, seega pöidlad pihku!

Teisipäeval käisin kassitibudega arsti juures Loomade Kiirabis, kus töötab armas kiisuarst Kairi. Tema tegi minu Saarepiigadega eelmise aasta lõpus imelist tööd ja päästis Tibu elu. Kairi hindas nii Puumatüdruku kui Pätipoisi täiesti terveteks, vanus neli kuud. Nüüd on kassilastel ametlik sünnipäev 1. aprill (oh mis naljapäev!), passid taskus ja kiibid kraevahel. Kõik vaktsineerimised said ka tehtud. Mõlemad lapsed näitasid oma iseloomu. Pätipoisil oli suhteliselt ükskõik, vaatas huviga ringi silmad põnevust täis, et mida siin arstikabinetis kõik teha annaks. Puumatüdruk oli seevastu äärmiselt ettevaatlik ja ei leppinud kohe kuidagi kraadimisega: turtsus ja näksas mind käest, õrnalt muidugi. Vaktsineerimise ja kiipimisega oli aga vastupidi, Puumatüdruk talus valusat torget kangelaslikult vaikides, Pätipoiss seevastu protesteeris valjuhäälselt ja püüdis ära põgeneda.

Eile õhtul avanes mulle teisel korrusel imearmas vaatepilt: kõik kolm kassi magasid siruli nagu tõeline perekond. Tibu trepi ülemisel astmel, Puuma aste madalamal ja Pätipoiss mõned meetrid eemal. Oli keset mänguplatsi lihtsalt magama jäänud. Päris hilisõhtul paiseansi ajal juhtus veel üks oluline asi: Tibu tuli esimest korda kassitibude saabumisest alates esimesele korrusele, tegi toas tiiru, mühatas rahulolevalt ning kõndis siis uhkelt tagasi teisele korrusele.

Tibu avaldas siin just nördimust, et temast ei ole ühtegi ilusat fotot avaldatud. Ma ütlesin küll, et on juba mitu pilti, aga ta nõudis portreefotot. No siin see siis on. Tänavakass Tibu, vanus 2 aastat ja 3 kuud. Minu juures alates novembrist 2012. Teinud selle ajaga läbi tohutu muutuse täiesti metsikust ja kontaktivõimetust kassipiigast, kes oli nii väike ja kõhn, et arstid olid raskustes tema vanuse määramisega. Detsembris võitles Tibu 5 päeva tilgutite all oma elu eest. Nüüd on Tibust saanud selline ilus proua:

Kassitibude argipäev

Puuma ja Pätipoisi pesa on hetkel veel puuris, õnneks on see nii suur, et saab vabalt ringi joosta või siis patjadel pikutada. Neil on lihtsalt puuris kõige turvalisem, sest mul pole õrna aimugi, millised ohud neid vabalt joostes võivad varitseda. Näiteks olen ma avastanud Pätipoisi turnimas ca 3 meetri kõrgusel raamaturiiulil. Tal oli vaja üks raamat kätte saada ja põrandale lennutada.

Pätipoiss: "Mis mõttes ma ei tohi raamaturiiulil turnida?"

Üks ebakindel element on ka Tibu, novembris minu juurde jõudnud tänavatüdruk, kes alguses suhtus kassitibudesse pigem vaenulikult, taandus teisele korrusele ja turtsus iga lähenemiskatse peale. Tegelikult oli ta muidugi armukade ja kuigi Tibu on väga hästi kohanenud, on tal lähedusega siiani probleeme. Eile oli meil oluline läbimurre: Tibu tegi esimese ürituse Puuma ja Pätipoisiga mängida, mis seisnes küll valdavalt luuramises ja tagaajamises. Vahepeal käis ikka käpp ka pisut liiga kõrgelt, aga selles suhtluses oli juba mängulusti.

Tibu: "No oli seda jama nüüd veel vaja! Need mustad tüübid ronivad MINU kaussi!"

Puuma ja Pätipoisi päev algab loomulikult söömisega. Hommikul pistavad nad nahka kaks peotäit kassipoegade krõbuskeid ja magustoiduks pool pakki lihakonservi. Seejärel on mängutund, mis tähendab puurist pääsemist. Mäng seisneb üldjoontes Tibu narrimises ja uute väljakutsete avastamises. Ma istun vahel nende mänge vaatama ja saan alati südamest naerda. Tibu on nende jaoks kahtlemata suur väljakutse. Puuma ja Pätipoiss on iseloomult äärmiselt erinevad.

Pätipoiss (vasakul): "Teeme ära!"; Puuma (paremal): "Mõtleme seda asja veel!"

Näiteks eilse päeva teema oli Tibuga kontakti loomine. Kõigepealt avastas Puuma, et päevatekki saab põhimõtteliselt voodilt maha tõmmata. Nagu ikka, algatas aktsiooni Puuma. Sikutas tasahilju tekiservast ja heitis mulle aegajalt kontrollivaid pilke ise sendimeetri haaval tekki hõivates. Siis märkas Puuma katseid Pätipoiss ning tormas pea laiali kohale. Vähem kui poole minutiga oli tekk voodi pealt läinud ja järgnes võitlus hirmsate vaenlastega, kes teki sees elavad. Puuma jälgis parasjagu Pätipoisi rahmeldamist, kui kohale ilmus Tibu, piidles toimuvat mõne hetke altkulmu ja jõudis otsusele, et selline käitumine tema territooriumil ei ole lubatud. Järgnes aukartustäratav hüpe, sisin ja paar käpalööki täiesti süütult toimuvat kõrvalt jälgiva Puumatüdruku suunas. Viimane tajus ilmselget ülekohut, tõmbas küüru selga ja kähises vastu. Tibu tardus paigale. Nii nad seal kahekesi seisid haudvaikuses, pilk üksteisele naelutatud. Siis pistis teki alt pea välja Pätipoiss, silmad suured, karv sassis, näol selline ilme, nagu oleks ta millestki põnevast ilma jäänud: "Mis toimub? Kus on Tibu? Ah see suur must ongi või…" ja haaras suures rõõmujoovastuses Tibul kahe käpaga kaela ümbert kinni. Selline käitumine käis Tibule ilmselgelt üle igasuguse mõistuse ja esimese hooga ei osanud ta selle kaelas turniva tüübiga midagi peale hakata. Siis tuli üks uut moodi nurr ja kontakt oligi loodud.

Üllatusest sõnatu Tibu: "No on loomaaed!"

Hommikusele mängutuurile järgneb pikk uinak pesas ehk siis puuris. Puuma ja Pätipoisi kodu on esimesel korrusel, kust Tibu nende saabudes solvunult taandus ja kuulutas enda territooriumiks teise korruse sh minu magamistoa. Justkui kompensatsiooniks leidsin ma Tibu kassilaste saabumise päeval oma voodist, kuhu ta mitte kunagi varem ei julgenud minna. Nüüd on saanud voodi tema lemmikkohaks ja mina teda ei keela ka. Niigi jääb ta enamus aktiivsest päevast seal teisel korrusel minu tähelepanust ilma ja kaebleb vahel kurvalt. Las valvab siis vähemalt minu und.
Aga kassilaste päevast siis veel. Ühesõnaga umbes kella nelja, viieni nad magavad pärast hommikust mängutuuri. Siis läheb uni ära ja puuris hakkab neil üsna peagi igav. Aeg on õhtune mängutuur ette võtta. Olenevalt olukorrast võib see kesta paar-kolm tundi ja lõpuks on nad ikka üsna väsinud juba. Korjan nad siis teiselt korruselt kokku, järgneb õhtusöök, mis koosneb jälle kahest peotäiest krõbuskitest ja poolest pakist lihakonservist ning siis tuleb süles olemise ja pai tegemise tund. Kuidas see täpselt välja näeb, kirjutan järgmine kord. Tavaliselt jäävad nad süles nurrudes tukkuma ja käes ongi uneaeg.

Puuma: "Pai on maailma kõige parem asi, siis tulevad kohe head unenäod.

Kaks kassitibu otsivad kodu!

Mul on viimane aeg oma rännublogi kassiblogiks ümber nimetada. Juhtus jälle nii, et rändamised said ilma blogimata tehtud, aga kirjutama asun hoopis kahest kassitibust, kes ootavad minu juures pikisilmi oma päris kodu. Juhtus see kõik nii…

Umbes paar nädalat tagasi helistas tütar ja teatas, et mul tuleb nüüd kaks kassipoega hoiukodusse võtta. Mäletate ju Tibu lugu ja Saarepiigade päästeoperatsiooni aasta lõpus… No olgu siis vahemärkusena öeldud, et Tibust on kasvanud suurepärane kass ja kui keegi iial tahab endale kassi võtta, siis mina ütlen: võtke tänavakass! No nii kombekat, puhast ja vähenõudlikku kassi pole mina oma elus veel näinud. Aga Tibust kirjutan hiljem. Ühesõnaga tütar helistas ja oli suhteliselt murelik. Kassiabi olevat leidnud Lasnamäelt Virbi tänava parkimisplatsilt juuni lõpus viis kassipoega. Peale pikki strateegilisi läbirääkimisi parklavalvuritega, kes arvasid, et Kassiabi söödab kasse madudele ja kõike muud jõledat, õnnestus neil väiksed Lasnamäe pätid ikkagi kätte saada ja sotsialiseerimine (või tuleks seda nimetada integratsiooniks?) võis alata. Teada on, et laste ema on Loomakaitse Selts juba kolm aastat puhuti püüda üritanud, et ta ilusti ära oppida ja vajadusel tagasi lasta, aga Lasnamäe taustaga proua on muidugi liiga kaval inimese püüginippide jaoks. No nii need kassipojad siis tänavale satuvad. Viiest kassitibust kaks olid hädas. Vaja kiiresti hoiukodu leida. Minul oli Tibust alles suur puur ja mis seal siis ikka, kui kassitibud on hädas, tuleb aidata.

Niisiis saabusid nädal tagasi minu juurde sellised tegelased:

Vasakul on poiss, keda mina kutsun Pätiks ja paremal tüdruk, kelle nimi ei saa lihtsalt olla muud kui Puuma. Pätipoisist saab ilus pikakarvaline kiisu, Puuma on vähe siledam aga tema on üks intelligentne piiga. Mõlemad on süsimustad nagu öö sh ninad ja päkad. Mõlemad on saanud  kaks korda ussirohtu ja ühtegi pahalast neil küljes ei ole. Ligikaudne vanus on 3+ kuud, mõlemad käivad korralikult liivakastis, kosuvad jõudsalt (oi, mis madin läheb lahti üksnes söögi lõhna peale) ja annavad tasapisi aimu oma iseloomust. Järgmise nädala teisipäeval saavad mõlemad vajalikud vaktsineerimised ja kiibid ning võivad alates 1. augustist päris oma koju minna.

PALUN VÕTA MIND ENDALE!

PUUMA, vanus umbes neli kuud, viimase karva otsani süsimust, karv pehme ja pigem poolpikk ning siidiselt sile. Üdini naine: kui tahab on nunnu ja leebe, aga oskab ka sellise küüru selga tõmmata,et hoia ja keela. Põhiolemuselt pigem arukalt uudishimulik. Just tema mõtleb kõik trikid välja ja siis poiss viib ellu ning astub muidugi ämbrisse. Lakub vähemalt kolm korda päevas üle nii enda kui venna. Oskab hiilida nii peenelt, et isegi mina olen korra ehmatanud. Süles olla on lahe, aga vabadus on veelgi lahedam. Kõige rohkem meeldib talle inimesele otsa vaadata ja nurruda. Selline pisike tark tegelane.

"Arvate, et ma magan? Arvake pealegi!"

"Kas Sina tahad mind endale? Ausõna, minust saab hea kass!"

"Näiteks võin ma nii nunnu olla kui vaja!"

"Aga muidu on mul ikka Puuma hing"

PÄTT, neli kuud vana poiss, pika koheva ja ülipehme karvaga. Pätipoiss on hull aktivist. Üldiselt ta enne teeb ja siis mõtleb ning ei karda keda kuraditki. Ei labradoripoiss Atsi ega vahetpidamata sisisevat kassiemandat Tibut. Samas on ta hella hingega, ehk enamgi kui tema õde. Kohe kui sülle saab hakkab nurruma, poeb kaissu ja silm vajub kinni… Aga enamuse päevast teeb ta meetri kõrguseid saltosid, võitleb oma sabaga ja teeb kõik õe väljamõeldud lollused esimesena ära. Näiteks   kiigub ühe käpaga puuri lae küljes ja kukub siis joogikaussi.

"Nii, mis ma nüüd järgmisena siis ette võtan…"

"No aru ma ei saa, hiilin küll, aga pepu ei mahu ära!"

"Vot selline nunnu kassipoiss olen, ausõna!"

"Kas ikka keegi tahab mind endale?"

Alates tänasest hakkan ma siia blogisse kirjutama Puuma ja Päti päevadest minu hoiukodus ja väga loodan, et KEEGI ARMAS JA HEA INIMENE pakub neile päris oma kodu. Minu juurde saavad kiisutibud jääda kuni septembri teise nädalani, aga nad mõlemad on valmis Sinu juurde tulema juba augusti algusest. Kirjuta aira@treeningud.ee või helista 5025548.