Üks ebakindel element on ka Tibu, novembris minu juurde jõudnud tänavatüdruk, kes alguses suhtus kassitibudesse pigem vaenulikult, taandus teisele korrusele ja turtsus iga lähenemiskatse peale. Tegelikult oli ta muidugi armukade ja kuigi Tibu on väga hästi kohanenud, on tal lähedusega siiani probleeme. Eile oli meil oluline läbimurre: Tibu tegi esimese ürituse Puuma ja Pätipoisiga mängida, mis seisnes küll valdavalt luuramises ja tagaajamises. Vahepeal käis ikka käpp ka pisut liiga kõrgelt, aga selles suhtluses oli juba mängulusti.
Puuma ja Pätipoisi päev algab loomulikult söömisega. Hommikul pistavad nad nahka kaks peotäit kassipoegade krõbuskeid ja magustoiduks pool pakki lihakonservi. Seejärel on mängutund, mis tähendab puurist pääsemist. Mäng seisneb üldjoontes Tibu narrimises ja uute väljakutsete avastamises. Ma istun vahel nende mänge vaatama ja saan alati südamest naerda. Tibu on nende jaoks kahtlemata suur väljakutse. Puuma ja Pätipoiss on iseloomult äärmiselt erinevad.
Pätipoiss (vasakul): "Teeme ära!"; Puuma (paremal): "Mõtleme seda asja veel!"
Näiteks eilse päeva teema oli Tibuga kontakti loomine. Kõigepealt avastas Puuma, et päevatekki saab põhimõtteliselt voodilt maha tõmmata. Nagu ikka, algatas aktsiooni Puuma. Sikutas tasahilju tekiservast ja heitis mulle aegajalt kontrollivaid pilke ise sendimeetri haaval tekki hõivates. Siis märkas Puuma katseid Pätipoiss ning tormas pea laiali kohale. Vähem kui poole minutiga oli tekk voodi pealt läinud ja järgnes võitlus hirmsate vaenlastega, kes teki sees elavad. Puuma jälgis parasjagu Pätipoisi rahmeldamist, kui kohale ilmus Tibu, piidles toimuvat mõne hetke altkulmu ja jõudis otsusele, et selline käitumine tema territooriumil ei ole lubatud. Järgnes aukartustäratav hüpe, sisin ja paar käpalööki täiesti süütult toimuvat kõrvalt jälgiva Puumatüdruku suunas. Viimane tajus ilmselget ülekohut, tõmbas küüru selga ja kähises vastu. Tibu tardus paigale. Nii nad seal kahekesi seisid haudvaikuses, pilk üksteisele naelutatud. Siis pistis teki alt pea välja Pätipoiss, silmad suured, karv sassis, näol selline ilme, nagu oleks ta millestki põnevast ilma jäänud: "Mis toimub? Kus on Tibu? Ah see suur must ongi või…" ja haaras suures rõõmujoovastuses Tibul kahe käpaga kaela ümbert kinni. Selline käitumine käis Tibule ilmselgelt üle igasuguse mõistuse ja esimese hooga ei osanud ta selle kaelas turniva tüübiga midagi peale hakata. Siis tuli üks uut moodi nurr ja kontakt oligi loodud.
Hommikusele mängutuurile järgneb pikk uinak pesas ehk siis puuris. Puuma ja Pätipoisi kodu on esimesel korrusel, kust Tibu nende saabudes solvunult taandus ja kuulutas enda territooriumiks teise korruse sh minu magamistoa. Justkui kompensatsiooniks leidsin ma Tibu kassilaste saabumise päeval oma voodist, kuhu ta mitte kunagi varem ei julgenud minna. Nüüd on saanud voodi tema lemmikkohaks ja mina teda ei keela ka. Niigi jääb ta enamus aktiivsest päevast seal teisel korrusel minu tähelepanust ilma ja kaebleb vahel kurvalt. Las valvab siis vähemalt minu und.
Aga kassilaste päevast siis veel. Ühesõnaga umbes kella nelja, viieni nad magavad pärast hommikust mängutuuri. Siis läheb uni ära ja puuris hakkab neil üsna peagi igav. Aeg on õhtune mängutuur ette võtta. Olenevalt olukorrast võib see kesta paar-kolm tundi ja lõpuks on nad ikka üsna väsinud juba. Korjan nad siis teiselt korruselt kokku, järgneb õhtusöök, mis koosneb jälle kahest peotäiest krõbuskitest ja poolest pakist lihakonservist ning siis tuleb süles olemise ja pai tegemise tund. Kuidas see täpselt välja näeb, kirjutan järgmine kord. Tavaliselt jäävad nad süles nurrudes tukkuma ja käes ongi uneaeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar