Jalutasin täna öösel mööda Pirita teed linnast koju Maarjamäele. Sadas paksu lund. Ühel hetkel ei olnud minu ees enam ühtegi jälge. Ainult puutumatu valge lumi. Ma soovin meile uueks aastaks seda "esimese jälje õigust", selliseid teid, kus varem nagu polekski keegi käinud.
Lumi oli tuhkkerge, nagu sädelev tolm. Iga sammuga lendles see minu teelt. Nagu ei sumpakski ma poole sääreni lumes. Soovin, et uuel aastal lendleksid meie teelt sama õhkkergelt kõik takistused, et oleks niisama kerge astuda ka siis, kui jama on peaaegu põlvini.
Ma jalutasin koju mööda Pirita tee promenaadi. Ühel pool lainete rahulik loksumine ja teisel pool Lasnamäelt kostev ilutulestik (huvitav, miks nad õige aja maha magasid). Nagu kahe maailma vahel, ühel pool rahu ja stabiilsus, teisel pool risk ja action. Ma soovin meile uueks aastaks oskust kõndida sellel piiril kahe maailma vahel ja oskust kuulata mõlemat.
Ja lõpuks soovin ma, et uus aasta tuleks täpselt samasugune nagu oli möödunu. Sest kõik oli nii kuradi täiuslik. No on, ausõna!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar