Kõlab nagu mingi jama aga tegelikult on asjade loomulik kulg. Noor perekond Tammemäe-Tommingas üürisid endale kadedakstegevalt laheda stuudio-korteri. Eile õhtul jagasime kõik noad-kahvlid ära (taldrikutega tekkis väike draama) ja täna olen ma oma maja absoluutne ainuvalitseja. Ats muidugi jäi, aga tema on üldiselt kõigega nõus. Ainult nõudepesu osas ei ole temast suurt abi.
Nii. Mõtlesin just, et lapse lahkumisel kodust on ikka lahkumineku mekk juures. Mingid väikesed asjad teevad kurvaks. Näiteks pöörasin autoga õuele ja teine autokoht oli lihtsalt tühi. Varem tähendas see, et tütar ei olnud veel koju jõudnud. Nüüd on tähendus muutunud. Aga see on ikkagi positiivne kurbus.
Rohkem on toredaid asju. Näiteks hakkan ma nüüd tõenäoliselt väga tervislikult toituma. Ainult puuviljadest. Keegi ei lamise esimesel korrusel minu pärastlõunase siesta ajal. Võin südamerahuga igal hetkel sejakoti pakkida ja rändama minna...Seda ma suure tõenäoususega varsti ka teen. Esialgu Kazbekile ja pikemas perspektiivis tuleb maailmas üks pikem ring.
Mulle on täiesti selge, miks ma tahan just nüüd:
1. oma pikad juuksed maha lõigata;
2. tätoveeringu teha;
3. maja maha müüa ja metsa elama kolida;
4. umbeks aastaks Eestist ära sõita...
Tüüpiline reaktsioon lahkuminekule:) Kuna ma vähemalt ennast tunnen suurepäraselt (ja tunnen ennast suurepäraselt), siis esimese hooga (st täna-homme) ma neid asju ei tee. Rõõmustan hoopis koos tütrega tema esimese "päris oma kodu" üle.
Aga poisipeaga võite mind näha nii umbes nädala pärast:) Või ka mitte...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar