Aira rännakud

INDIA november 2011

Praht, linn ja surm

Pealkiri on laenatud Fassbinderi näidendilt, mille lavastas NO99-s Veiko Õunpuu ja mille kohta hiljuti „Sirbis“ kirjutati: „Öelda „meeldiv” Õunpuu lavastuse kohta on sama amüsantselt absurdne kui nimetada tuunikalakonservi tundlikuks.“ Just sellise mõtte tekitas minus India. Ja ometi on just see lavastus minu viimaste aastate suurim teatrielamus.

31.10.2011
India on hullult lahe! Delhi lennujaama esisel tühermaal hingame esimesed sõõmud apetiitset sudu, imetleme Kuu moodi Päikest (osade hinnangul oligi tegemist Kuuga, mis küll arvestades valgusintensiivust suht ebaloogiline aga ega Indias palju loogilisi asju ei ole ka) ning mina saan esimese müstilise kogemuse: lambist jalutab meie juurde minu labradoripoisi Atsi sõber Juku, liputab saba ja tõmbab ennast meie kohvrite kõrvale kerra. Meie „ five minutes“ buss annab sissejuhatuseks pool tunnikest ootamise harjutust. Tere, India!

Väga mõistlik on saabuda Delhisse öisest lennust mõõdukalt uimasena. Üleminekuks on meelte mahakeeramine parim. Läbi varahommikuse linna vurades tundub kõik päris normaalne. Sealhulgas meie hotelli otsus paigutada mehed paarikaupa ühte voodisse. Õnneks olen ma grupile saatnud eelnevalt pika hoiatava kirja teemal: „kõik asjad ei suju nii nagu tahame ja kindlasti tuleb palju ootamist“. Grupp teenib välja minu sügava respekti, kui hoolimata paaritunnisest argumenteerimisest, ülekonditsioneeritud ootamisest, korduvatest lubadustest asi korda teha (mis kontrolli tulemusena osutusid alusetuks) ning lõpuks osadesse tubadesse paigutatud kõikehõlmavatest lisamadratsitest säilib absoluutne tolerants ning rõõmus meel. Elagu, India!

Peagi hakkan ma kiruma Eesti koolihariduse auklikust. Kaheksakümnendatel müüdi meil küll india seepi ja näidati kinos india kaheseerialisi filme (tundub, et ma olin ühte hindusse tol ajal isegi armunud) aga NSVL-i sõber Indira Gandhi ei organiseerinud ajalootundidesse mitte kübetki India päratult rikast ajalugu. Hoolimata perspektiivikama majanduskasvuga riigi staatusest ja hindude invasioonist rahvusvahelistesse konsultatsioonifirmade tippu, ei ole olukord tänaseks paranenud. Uurisin tütrelt. Ka tema ajalootunnid vaikisid selle maailma rahvastiku arvult teisel kohal (erinevatel andmetel 1,1-1,3 miljardit) püsiva riigi ajaloost, mis ulatub aastasse 3500 e.m.a. Arutame ühes hingematvalt ilusas palees ringi jalutades tõsiasja üle, et selle ehitamise ajal oskasime meie siin Maarjamaal heal juhul onni püsti panna.

Aga Delhis käime ära India väravate juures (kohalik Vabaduse Sammas), Indira Gandhi muuseumis (kus eksponeeritakse muuhulgas väikese Indira mänguasju ja verist sari, milles ta 1984 aastal mõrvati) ja Mathama Gandhi mälestuseks süüdatud igavese tule juures. Kui ma Eestis viimati ajaloomuuseumis käisin, valitses seal hunnitu vaikus. Seevastu Indias liigume kuulekalt lõpmatus rivis, et vaadata fotodelt ilusa Indira elulugu. Programmi järgi külastame Delhis Aasia suurimat, 400 aasta vanust, India mošeed Jama Masjid´i, möödume moguli keisri Shah Jahan’i punasest liivakivist kindlusest - võimsast Red Fort´ist ning vaatame üle 12. sajandist pärit Qutab Minar’i templikompleksi.

Ühel hetkel lähevad need keisrid, kuningad ja maharadžad nii sassi, et ärge oodake minult ülevaadet India ajaloost. Teadagi, puudulik kooliharidus! Kahel kogemusel tahaksin ma Delhile mõeldes siiski pikemalt peatuda.

Gurudwara Bangla Sahib- sikhide pühamu. Sikhidest ja sikhismist saab lennult minu uus kirg. Osaliselt seetõttu, et sihid on lahedad tegelased. Esiteks ei lõika nad oma juukseid (ega ka habet) vaid põimivad need kenasti oma värviliste turbanite alla ning venitavad habeme kõrvade juurde kokku. Kuuldavasti on Indias sikhide teenindamiseks spetsiaalsed juuksuritöökojad, kus muuhulgas põimitakse, koolutatakse, lokitakse ja sätitakse habemeid. Teiseks on sihid väga mehelikud ja reeglina ilusad. No ei ole üllatus, et sealjuures ka pahad (naiste maailmas paha mees=ilus mees☺) – just sihist ihukaitsjad mõrvasid muuhulgas Indira Gandhi. Ühel õigel sikhil on alati randme ümber metallist massiivne võru ja vööl pistoda. Kolmandaks saan sikhide pühamus India ühe eredama emotsiooni. Kuldsete kuplitega säravvalge templi põrand on terves ulatuses kaetud hullult pehme ja paksu vaibaga. Ruumi keskel on midagi altari laadset, kus sikhi pühamehed meditatiivselt leelotades laulavad ette sikhide püha raamatut. Istun maha ja toetan selja vastu sammast. Viirukite lõhn, pehme vaip, sugestiivne meloodia – üldiselt kaon ma seal templis ära. Teised käivad sikhide supiköögis suppi segamas ja leiba küpsetamas aga sellest ei tea ma paraku midagi.

Teine ere kogemus: kui Delhis tekib mingi nurgake vaba tänavapinda, ehitab keegi sinna endale kodu. Kodu tähendab mingit sümboolset eraldatust (eriti popid on ohutussaarekesed, ringteede keskel olevad haljasalad aga kõlbavad ka valgusfooride alused), paari madratsit, mingit priimuse moodi asjandust ja vaiba funktsooni täitvat riideräbalat. Eriti armas on vaadata kuidas väike tüdruk hullumeelse ristmiku tillukesel ohutussaarel hoolikalt madratsit klopib, väike hindu armastusega sitsiriide tükki valgusfoori tugijala ümber sätib või värvilistes sarides naised suvalise haljasala veerel süüa teevad. Tänaval hulkudes koperdan ma pidevalt nende kodudele otsa, olen sunnitud maas roomavatest imikutest üle astuma ja harjun tasapisi igas võimalikus kohas urineerivate meestega. Muide, oma „kodusid“ kannavad nad vapralt kaasas. Hiljem Agra-Delhi rongis moodustavad suurema osa pagasist need samad kokkurullitud võidunud madratsid.
Ja veel. Ka kõige räpasema kerjusnaise varbaküüned on lakitud.

Väljavõte reisiprogrammist: „Roosa Linnana tuntud Jaipur asutati 1727. aastal ühe Kachhawaha klanni suurima juhi, astronoom King Sawai Jai Singh´i poolt. Kogu linna roosaks värvimise põhjuseks oli soov jätta muljet, justkui oleks moguli linnade, sealhulgas Jaipuri, hooned ehitatud punasest liivakivist. 1876. aastal linna külastanud Wales´i printsi auks värviti aga kogu linn taas üle – roosa on ka külalislahkuse värv.“

Jaipur on tõesti roosa! Kes ei ole nõus oma maja roosaks värvima, peab linnavalitsusele tasuma kopsaka trahvi. Kuna hindud on mõistlikud, siis ongi kõik majad roosad. Sissejuhatuseks lähme peale õhtusööki linnapeale kondama. Mina hakkan tasapisi muldtänavate, kaootilise liikluse (suunatule asemel kasutatakse möödasõidul signaali, valgusfoorid on soovitusliku iseloomuga ja sõiduridasid on täpselt nii palju kui mahub) ning maas roomavate imikutega harjuma. Marge ja Avo leiavad ööklubi ja smuugeldavad meie grupi sinna kohe ka sisse. Eestlased panevad peo käima. Tantsimise vahepeal tegelen india noorte vaatlemisega. Huvitav millise kosjakuulutusega pannakse mehele need suitsetavad nabapluusidega neiud? „ Otsitakse väärilist meest haritud, heade elukommetega, süütule tütarlapsele?“. Sellised kosjakuulutused täidavad tõepoolest kohalike ajalehtede veerge. Indias on väärilise kaasa leidmine vanemate ülesanne ja privileeg. Ööklubis on õlle ostmine elamus omaette. Kõigepealt küsid letist oma joogi. Siis lähed ühe luugi juurde ja maksad raha. Saad mingi lipiku ja selle alusel kolmanda mehe käest õlle kätte. Hilisööl sõidame rikšadega hotelli tagasi. Rekord: üheksa eestlast rikšas! Mina proovin lõpetuseks rikša juhtimise ära. Ei saa lõpuni sotti, kus pidur asub.

Jaipuris imetleme maharadžade naiste jaoks ehitatud Tuultepaleed (spetsiaalselt ehitatud selleks, et kuningliku pere naised saaksid marmorpitsiga kaetud akende varjust jälgida tänaval toimuvat jäädes ise nähtamatuks). Edasi sõidame elevantidega Amber Fort´i, kõrgel mäe otsas asuvasse kindlusesse. Minu lemmikkoht maailmas – Alhambra kindlus Hispaanias- saab endale väärilise vanema venna. Eksin taaskord kindluses uidates ära ning saan veeta tunnikese 30-kraadise kõrvetava päikese all inimesi vaadeldes.

Jaipur on tõeliselt armas. Roosa, nunnu, India mõistes puhas ja suht loogiline linn. Ühtlasi saame tuttavaks maharajade kultuuriga. Nende kuninglikud järeltulijad on siiani elu ja tervise juures, ajavad äri IT valdkonnas ja oma paleedesse ehitatud hotellides ning näevad välja nagu siniverelised paabulinnud. Meie kõigi lemmikuks saab veidi hiljem kohatud mogulite impeeriumi valitseja Akbar (võimul 1556-1605), kelle pojapoeg lasi ehitada Daj Mahali. Akbali valitsemisajast on tehtud film „Jodhaa Akbar“, mida me hiljem Agras ennastunustavalt mööda poode taga ajasime. Mõni õnnelik selle ka leidis. Minul on moslemitest valitsejatest nüüd oma ettekujutus: ilusate heleroheliste silmadega õilsad ja õiglased mehed. Vot selline on lugude mõju!

Jaipuris külastame ka maailma suurimat kivist ja marmorist ehitatud Jantar Mantar´i kuninglikku observatooriumit, mis on ehitatud Maharaja Jai Sawai Singh´i poolt 18. sajandil. Siin on näha 17 suurt instrumenti, millest enamus on ikka veel töökorras. Kuumusest pisut uimastena istume nõutult mitte kuskile viivate treppide ja ägedate aga arusaamatute tagurpidi kuplitega ehitiste müüridel või teeme fotosid oma tähtkuju kuubi juures, mille kohta giid on just öelnud, et see on seletamiseks liiga keeruline. Igal juhul näeme ära maailma kõige suurema päikesekella.

Abha Neri – Bharatpur
Pärast hommikusööki ja hotellist välja registreerimist asume teele Bharatpuri. 190 km läbimiseks kulub 6 tundi. Teel, 95 km enne Bharatpuri, põikame läbi väikesest Abha Neri külakesest.
Abha Neri on küll varemetes, kuid sellegipoolest on küla tuntud hämmastavate “baoris´te” ehk trepp-kaevude poolest – pärismaalaste leiutatud süsteem vihmavee kogumiseks. Imetlusväärseim kaevudest on Chand Baori – see kolossaalne, India üks suurimaid ja sügavamaid kaevusid, kaunistatud nikerdustega asub Harshat Mata templi ees.

Uhkete nikerduste ja huvitava arhitektuuriga Harshat Mata tempel on rajatud 10. sajandil rõõmu ja õnne jumalanna Harshat Mata auks. Uskumuste kohaselt olevat jumalanna olnud alati lõbus, nakatades oma rõõmsa meelega ka terve küla elanikke. Saavad kinnitust kuuldused, et kamasutra stseenid on jäädvustatud templi kiviplaatidele ja inspireerivad jätkuvalt hindude elufilosoofiat. On nii.

Kohaliku farmi külastus on reisi üks erilisemaid hetki. Lahke pererahvas jagab meiega infot ja tutvustab oma elamist. Selgub, et novembri alguses valmistutakse just külviks, Indias on lehmad vabakasvatusel ning üsna tigedad ja väetiste hind rabab tootejuhi Miku jalust. Nad hakkavad Avoga nuputama, kuidas Indiast väetist Eestisse tuua.

Bharatpur – Fatehpur Sikri - Agra
Peale varast hommikusööki sõidame Bharatpuri lindude kaitsealale. Kaitsealal liiklemiseks kasutame velorikšasid. Karge hommik ja kosutav osoonilaks timmib pildi taas paika.
Lindude fotojahile järgneb paaritunnine puhkus meie maharadzade paleest ümberehitatud luksusliku hotelli spa´s ja basseini ääres.
Seejärel algab sõit Agra suunas Teel külastame UNESCO Maailmapärandi nimekirja kuuluvat Fatehpur Sikri endist võimsat linna (tõlkes Võidulinn). Fatehpur Sikri rajas 16. sajandil mogulite imperaator Suur Akbar tähistamaks kauaoodatud poja sündi. Pealinnana sai Võidulinn toimida vaid 15 aastat. Siis avastati, et ümbruskonnas pole linna tegevuse tagamiseks piisavalt vett ja kogu see uhkus jäeti lihtsalt maha. Täna on kindlus täielikult säilinud aga pisut õõvastav oma mahajäetuses.

Agras on Taj Mahal. Eks meist mitmel on selle India sümboli suhtes väike eelarvamus. Et kas ikka on sellist tähelepanu väärt. Ehitis ise on seda tõesti. Samas on Taj müügiobjekt, mis tähendab sadu meetreid ootamist väravas, tunde jalutamist lõputuna looklevas rivis paleed ümbritseval marmorväljakutel ja kohustuslikku fotoseanssi nagu turistile kohane. Oleme sattunud siseturismi kõrgajale ning absoluutse enamuse külastajatest moodustavad kaunites sarides hindu naised saatjatega. India meestele meeldib muide valgete naistega koos pilti teha. Nagu meie seltskonnast mitu prouat konstateerisid: ei mäletagi, millal ma viimati nii populaarne olin. Mis jättis pisut vastuolulise tunde? Taj Mahal on tegelikult kahe armastaja viimane puhkepaik, hauakamber, kus peaks valitsema igavene rahu. Paraku seda rahu seal ei ole. Politsei lakkamatu vile ja liikumist suunava kisa saatel teeme tiiru ümber kivist kirstude. Vaevalt šahh Jahan oma armastatud naisele Mumtaz Mahalile sellist rahupaika soovis. Lohutab vaid teadmine, et tegelikult on nende mõlema säilmed sügaval maa all ning turistidele eksponeeritakse pelgalt mulaaži. Palee ehitati 12 aastaga ning selleks kulutatud raha tekitas pöördumatu tüli Jahani ja tema poja vahel, mis viis isa vangistamiseni. Kes oleks võinud arvata, et lõppkokkuvõttes oli tegemist aegade parima investeeringuga kinnisvarasse. Vastuolude tõttu perekonnas jäi ehitamata must palee, mis pidi peegelpildina kerkima teisele poole Yamuna jõge ja saama Jahani enda hauakambriks. Võib vaid kujutleda seda suursugust vaatepilti kui üle jõe küütleksid üksteise poole valge ja must marmorist ime.

Agrast sõidavad osad meist Delhisse rongiga. Esiteks selleks, et värvikaid elamusi saada, teiseks on pikad „kiirteel“ kulgevad bussisõidud meid ära tüüdanud ja kuue tunni asemel kolmega Delihisse jõudmine tundub ahvatlev. India raudtee on 100% riigi ettevõtte ja suurim tööandja riigis. India rongiliiklust saadavad reisilehekülgedel legendid katusel sõitmisest ja kitsedest rongivagunis. Miskit selle rongiliiklusega seal lahti on, sest meie kohalik giid keeldub meid rongile lubamast hoolimata kuid kestnud läbirääkimistest. Lõpuks luban ma ise pileteid ostma minna ja nii need meile justkui võluväel ka kohale saabuvad. Kui jätta välja fakt, et kohanumbrid on kirjutatud piletile hariliku pliiatsiga ja neid kohti on peaaegu võimatu leida või kui leiame, siis pikutab seal keegi juba ees, on vagun täiesti normaalne. Neile, kes on sõitnud platskaardiga Tallinn-Moskva rongis, ei paku kohalik rong mingeid ekstreemsusi. Lahe on vaadata kohalikke rongis ja külasid rongiaknast. India on täielikult mattumas prügi alla. Loodus lihtsalt ei suuda sellega enam toime tulla ja siinkohal ei ole süüdi prügivedajad ega India rahvas vaid pakenditootjad ja tarbimisühiskond. Selgeks saab ka põhjus, miks on rongiõnnetustes hukkunute arv Indias märkimisväärselt suur. Igas jaamas näeme rööbastel sebivaid inimesi, sealhulgas hordide viisi lapsi ja hulgaliselt roomavaid jalutuid. Asja mõte võiks olla näiteks rongi akendest väljakukkunud väärtusliku leidmine, sest pelgalt prügi nad ometi ju kokku ei korja. Seda on raudtee ääres niigi piisavalt.

Delhis jääme ilma lubatud india pulmast.
Õnneks ei ole me ilma jäänud india tantsuetendusest, muusikast, nukuteatrist, maitseelamusest ja lubatud kõhuhädadest.