Umbes paar nädalat tagasi helistas tütar ja teatas, et mul tuleb nüüd kaks kassipoega hoiukodusse võtta. Mäletate ju Tibu lugu ja Saarepiigade päästeoperatsiooni aasta lõpus… No olgu siis vahemärkusena öeldud, et Tibust on kasvanud suurepärane kass ja kui keegi iial tahab endale kassi võtta, siis mina ütlen: võtke tänavakass! No nii kombekat, puhast ja vähenõudlikku kassi pole mina oma elus veel näinud. Aga Tibust kirjutan hiljem. Ühesõnaga tütar helistas ja oli suhteliselt murelik. Kassiabi olevat leidnud Lasnamäelt Virbi tänava parkimisplatsilt juuni lõpus viis kassipoega. Peale pikki strateegilisi läbirääkimisi parklavalvuritega, kes arvasid, et Kassiabi söödab kasse madudele ja kõike muud jõledat, õnnestus neil väiksed Lasnamäe pätid ikkagi kätte saada ja sotsialiseerimine (või tuleks seda nimetada integratsiooniks?) võis alata. Teada on, et laste ema on Loomakaitse Selts juba kolm aastat puhuti püüda üritanud, et ta ilusti ära oppida ja vajadusel tagasi lasta, aga Lasnamäe taustaga proua on muidugi liiga kaval inimese püüginippide jaoks. No nii need kassipojad siis tänavale satuvad. Viiest kassitibust kaks olid hädas. Vaja kiiresti hoiukodu leida. Minul oli Tibust alles suur puur ja mis seal siis ikka, kui kassitibud on hädas, tuleb aidata.
Niisiis saabusid nädal tagasi minu juurde sellised tegelased:
Vasakul on poiss, keda mina kutsun Pätiks ja paremal tüdruk, kelle nimi ei saa lihtsalt olla muud kui Puuma. Pätipoisist saab ilus pikakarvaline kiisu, Puuma on vähe siledam aga tema on üks intelligentne piiga. Mõlemad on süsimustad nagu öö sh ninad ja päkad. Mõlemad on saanud kaks korda ussirohtu ja ühtegi pahalast neil küljes ei ole. Ligikaudne vanus on 3+ kuud, mõlemad käivad korralikult liivakastis, kosuvad jõudsalt (oi, mis madin läheb lahti üksnes söögi lõhna peale) ja annavad tasapisi aimu oma iseloomust. Järgmise nädala teisipäeval saavad mõlemad vajalikud vaktsineerimised ja kiibid ning võivad alates 1. augustist päris oma koju minna.
PALUN VÕTA MIND ENDALE!
PUUMA, vanus umbes neli kuud, viimase karva otsani süsimust, karv pehme ja pigem poolpikk ning siidiselt sile. Üdini naine: kui tahab on nunnu ja leebe, aga oskab ka sellise küüru selga tõmmata,et hoia ja keela. Põhiolemuselt pigem arukalt uudishimulik. Just tema mõtleb kõik trikid välja ja siis poiss viib ellu ning astub muidugi ämbrisse. Lakub vähemalt kolm korda päevas üle nii enda kui venna. Oskab hiilida nii peenelt, et isegi mina olen korra ehmatanud. Süles olla on lahe, aga vabadus on veelgi lahedam. Kõige rohkem meeldib talle inimesele otsa vaadata ja nurruda. Selline pisike tark tegelane.
"Arvate, et ma magan? Arvake pealegi!"
"Kas Sina tahad mind endale? Ausõna, minust saab hea kass!"
"Näiteks võin ma nii nunnu olla kui vaja!"
"Aga muidu on mul ikka Puuma hing"
PÄTT, neli kuud vana poiss, pika koheva ja ülipehme karvaga. Pätipoiss on hull aktivist. Üldiselt ta enne teeb ja siis mõtleb ning ei karda keda kuraditki. Ei labradoripoiss Atsi ega vahetpidamata sisisevat kassiemandat Tibut. Samas on ta hella hingega, ehk enamgi kui tema õde. Kohe kui sülle saab hakkab nurruma, poeb kaissu ja silm vajub kinni… Aga enamuse päevast teeb ta meetri kõrguseid saltosid, võitleb oma sabaga ja teeb kõik õe väljamõeldud lollused esimesena ära. Näiteks kiigub ühe käpaga puuri lae küljes ja kukub siis joogikaussi.
"Nii, mis ma nüüd järgmisena siis ette võtan…"
"No aru ma ei saa, hiilin küll, aga pepu ei mahu ära!"
"Vot selline nunnu kassipoiss olen, ausõna!"
"Kas ikka keegi tahab mind endale?"
Alates tänasest hakkan ma siia blogisse kirjutama Puuma ja Päti päevadest minu hoiukodus ja väga loodan, et KEEGI ARMAS JA HEA INIMENE pakub neile päris oma kodu. Minu juurde saavad kiisutibud jääda kuni septembri teise nädalani, aga nad mõlemad on valmis Sinu juurde tulema juba augusti algusest. Kirjuta aira@treeningud.ee või helista 5025548.
Tere tulemast kassipoegade hoiukodude sõbralikku perre. Eriline heameel on tervitada blogipidajat hoiukodu. Palju nurru ja vähe haigusi.
VastaKustuta