Minu hoiukodus ootavad kaks kassitibu oma kodu

Kassiabil juhtus nii, et kaks tillukest kiisut oli vaja kiiresti tänavalt ära päästa. Kuna keset talve on selline lugu pisut plaaniväline, tuli neil paluda abi Kassiabi sõpradelt. Tegelikult ei olnud mul hoiukoduks olemine kohe üldse plaanis. Kui aga vaatasin õue, kus sadas halastamatult lörtsisegust jäist vihma ja mõtlesin kahele tillukesele kassipojale, kellel söögi hankimiseks kassimõistust veel väikeses peas vähevõitu ja samavõrd napib jõudu tillukestes käppades, siis polnud mind vaja kaua veenda. Ei hakka ju vabandama, et polnud seda plaanis. Tuleb lihtsalt otsus ära teha. Nii need kaks kassitibu ühel õhtul minu juurde saabusid.

Kassipoegade lühike elulugu tuleb siia järgmise postitusega. Samuti kõik see, millega nad hetkel oma päevi sisustavad ja mida juba oskavad või veel ei oska. Esimese hooga saage palun tuttavavaks:

"Mulle tundub, et see on vist hiir…"

POISS, vanus umbes 6 kuud, trendikalt halli ja valge, ülitiheda ning pikakarvalise kasukaga (oi, kui pehme see kasukas pai tehes tundub!) ja aruka silmavaatega teismeline, kellest kasvab väga suur ja väga isane kass. Poiss on juba praegu oma õest kaks korda suurem ja minu 3-aastasest mustast Tibust ka käpajagu kõrgem. Ühesõnaga, temast tuleb üks imetlusväärselt ilus ja kogukas sõber. Poiss on iseloomult nn koer-kass, käib minuga samm-sammult kaasas, huvitub absoluutselt kõigest ja on äärmiselt aruka silmavaatega kiiresti kohanev tegelane. Kassi iseloom paistab tema silmadest. Prognoosin, et Poisist tuleb selline kass, kes võtab su oma kaitse alla, aga jääb samas natuke memmekaks ka, kui on vaja pai saada või kui mingi mure südamel. Ta valib omale ühe peremehe ning hakkab tema kassiks. Üldjoontes on ta iseloomult väga sarnane minu Pätiga, kes on mu oma kodune lemmikpoiss. Selline iseteadev ja vahel isegi tiba ülbe, poeb ise kaissu kui tahab, aga minu soovi peale pai teha mühatab ja kõnnib minema. Poisi puhul on kõige huvitavam tema pilk, ma olen täiesti kindel, et ta saab inimeste maailmast ja keelest aru.

"Vot selline mütakas olen!"

Kujutlen, et Poiss sobiks suurepäraselt noore inimese koju, kellel ei pea olema päevad läbi aega temaga tegeleda, kellel käib palju külalisi ning kes viitsib aegajalt temaga elu üle filosofeerida. Poiss on seltskonna kass, aga mitte tüütavalt liibuv.
Teiste kassidega suhtleb täiest kompleksivabalt (Pätt on tema suur isane autoriteet ja õpetaja), koera ei karda (labradoripoiss Ats on täiesti aktsepteeritav, kui ta just jõledalt ei haugu parasjagu) ning inimesega on hästi kontaktis, kuigi tänaval veedetud lapsepõlv nõuab veel oma osa. Veel. Poisist saab kindlasti seltskonnalõvi. Samas on Poisil potentsiaali saada ka üheks korralikuks maameheks, raudselt on ta üks vägev hiirepüüdja ning oma haaremist ta kindlasti ära ei ütle. Munad lähevad tal küll paraku varsti maha, sest abi vajavaid kassipoegi on maailmas niigi palju.

Poiss tahab päris oma inimese juurde minna umbes 10 päeva pärast. Siis on tal kõik rohud ja vaktsiinid käes. Poiss on tubli kass, käib korralikult liivakastis, sööb kõike suure isuga, ei ole siiani ühtegi pahandust korda saatnud, nurrub kõvasti, aga näugumist ei harrasta. Kohe üldse mitte. Suhtleb kümne erineva nurru, kurru, mühatuse ja ümisemise abil.

PLIKA, vanus umbes 6 kuud, süsimusta siidise karva ning modellilikult graatsilise kehaga teismeline preili. Kui ta ikka küüru selga tõmbab või ennast täies pikkuses välja sirutab, siis on see nagu kaasaegse tantsu etendus. Plika on ülinaiselik kogu hinge ning karvadega. Ta nii väga tahaks minu Pätile kaissu pugeda, aga teadagi, millised need mehed on…Seetõttu on Plikal kümme erinevat moodust, kuidas ennast ilusaks ja armsaks teha. Kui Plika oma suurte ümmarguste silmadega otsa vaatab, siis sulab lõpuks ka minu alfa-isase Päti süda. Meil on Plikaga oma lemmikmäng. Ta sätib ennast minu kõrvale diivanile ja sirutab ettevaatlikult oma ülipika käpakese minu poole. Ma siis  sirutan oma sõrme vastu ja Plika võtab oma käpaga minu sõrme ümbert kinni. Vahel ka kahe käpaga. Vahel ka  õrnalt hammastega. Mulle tundub, et ta tahakski kellegagi käpast kinni läbi elu jalutada. Plika on hea näide kasslaste ürgsetest esivanematest, sihvakas, sile, läikiva karvaga, ülikiire. Kujutlen, kui vapustav ta paistaks kõrgmoe fotodel või ajakirja esikaanel või Milaano moeetenduse poodiumil, Plika iseloom on minu jaoks veidi müstiline, tal oleks nagu mingi ürgne saladus, millest inimene mitte kunagi lõpuni aru ei saa.

"Palun vaadake, milline puusajoon…"

Plika sobiks suurepäraselt ühe linnapreili või ka eakama proua kaaslaseks. Sobib ka lastega pere liikmeks tingimusel, et pere kõik liikmed teavad: kass ei ole mänguasi, mis võib vahel mänguhoos katki minna, kassil läheb katki hing. Küll aga naudib Plika seltskonda ja tundide viisi kassimängu. Tema nurr on teisele korrusele kuulda ja nurruma hakkab ta näiteks pelgalt Päti sisenemisel. Lihtsalt sätib ennast vaatama ja nurrub. Kujutlen, kuidas Plika lamab fuksiaroosal siidpadjal ja näeb välja nagu Seeba kuninganna. Kui nüüd kusagil oleks üks hea hing, kes viitsiks Plikale palju pai teha, teda kammida ja sättida, temaga jutustada ja koos telekat vaadata. Küll see oleks Plikale üks unistuste kodu.
Teistesse kassidesse suhtub Plika suure kiindumusega ja avab kohe oma hinge. Koeri ta ei pelga, eriti meeldib talle labradoripoiss Atsi lambanahkne vaip, samuti üritab ta Atsile külje alla pugeda. Seega, ei mingit koerahirmu. Plikast saab kindlasti üks leebe sülekass, ainult pisut kannatust peab olema, sest tänavahirmud ei ole veel lõplikult kadunud.

"Ma võin nurruda igast asendist!"

Plika tahab päris oma inimese juurde minna umbes 10 päeva pärast. Siis on ta kõik rohud ja vaktsiinid käes. Plika on puhas kass, lakub käpad ja kasuka peale igat söögikorda põhjalikult läikima, käib korralikult liivakastis, armastab eriti hapukoort ja krevette (teadagi, elitaarne maitse), aga sööb hea isuga ka tavalise kassi toitu. Nurrub kõvasti ja vahel ka täiesti üksi olles. Näu on helisev, aga näugumine niisama on tema hinnangul vulgaarne ja seda ta ei tee.


Kui nüüd keegi teadja imestab, et miks ma oma Tibust juttu ei tee, siis olgu mainitud, et proua Tibuga on kõik korras. Ta lihtsalt vaatas need kaks uut tegelast üle, läks seejärel otsustavalt teisele korrusele ja pani ukse enda järel kinni. Tibu ei suuda kuidagi aru saada, miks ma pidevalt igasugu tegelasi tema koju tassin. Kujutlen, kuidas ta ust sulgedes ohkas: "No jälle mingid väntsakad. Teadagi, varsti nad lähevad minema. Ma elan siis seni teisel korrusel ja nõuan vastu eriluba magada oma perenaise voodis." Selle eriloa ta teatud mööndustega ka sai.