vahelaagrist üles

Kazbekil kõik hästi. Eile tehti ära esimene tõus ja ööbiti telkides umbes 3000m peal. Hommikul asus grupp täies koosseisus järgmisele tõusule. Alar pöördus nüüd alla tagasi. Helistasin just talle ja sain infot, et vahelaagris lund ei olnud aga eesolev liustik paistis olevat korraliku lumekihi all. Täna ületatakse esimene liustik (pilt eelmisest korrast)

ning õhtupoolikul jõutakse baaslaagrisse Meteostantsijasse (3800m). Midagi keerulist täna ees ei ole va mõned turnimised lõhede serval (see pilt on tehtud eelmise grupiga septembris 2009). Mina ja giid Leri libisesime tol korral jäänõlval turnides ühte sellisesse sisse. Muidu polnud hullu midagi aga lõhe põhjas oli vesi. Saabaste kuivatamine Meteos ei ole just lihtne ülesanne.

Homme on grupil plaanis aklimatimatk kabeli juurde (4000m). See kabel on omaette vaatamisväärsus. Selline tilluke plekist putka, mis on kohale toimetatud helikopteriga.
Levi on nüüdseks kustunud. Lootust grupi kohta teateid saada on taas Meteos, kus ühes kohas (I ja II korruse vahel akna all) on lootust sõnumeid saata ja saada.
Tippu üritavad nad teha esmaspäeval või teisipäeval otse Meteostantsijast (tõusu ca 1200m.)
Aga siin siis baaslaager Meteostantsija, kuhu grupp täna jõuab.

Õhtud Kazbeki lähistel

"Nii,nüüd on nii, et plikad panid Leriga jehhat, meestel tekkis tüli ja Priit pani mäkke, Alar jõkke ning mina, Indrek ja Raul istume kinni kuna üritasime küla suurimat siga maha tappa. Üldiselt on kõik ok."

Sellised sõnumid tulevad siis homme tõusu alustavatelt meestelt:)

Kell pool üheksa saabus mulle ka hommikune foto koos sõnumiga: "Vaade täna hommikul öömaja ukselt. Matk jätkub homme kell 10, kui ..."
Siin see hommikune vaade siis on:


Mägi paistab väga roheline ja üsna lumevaene. Igal juhul sõbralik ja minule tundub, et võtab need lõbusad eestlased vastu ehk...
Homme näeme, kuuleme.

Sõnumid Kazbegi külast

"Saabusime Kazbeki kl 5.30. Sõime,jõime, magasime kella üheni. Ilm on ilus, Lela trepilt imetleme tippu. Varsti lähme shoppama. Georgi oli bussijuht, mitte abigiid, Leri tuleb siia homme, siis kl 10 ajal hakkamegi liikuma."

"Ärkasime, vaade mäele on ilus ja suurejooneline. Siia jõudes sõime ja kärakas käis edasi. Ilm praegu ilus. Lähme poodi varustust täiendama."

Ilmaprognoos võimalikeks tipupäevadeks hetkel:
Days 3-6 Weather Summary: A heavy fall of snow, heaviest during Tue morning Temperatures will be below freezing (max -4°C on Sun afternoon, min -11°C on Tue night) Winds decreasing (strong winds from the SSW on Mon morning, light winds from the WSW by Wed morning).

Tundub siiski, et tippu annab teha nii pühapäeval (mis on ebatõenäoline, sest laupäeval jõutakse alles Meteostantsija baaslaagrisse) kui ka esmaspäeval, teisipäeval. Esmaspäeval on tuul veidi tugevam aga öösel ja hommikupüoolikul lund ei saja. Teisipäeval sajab lund aga tuult praktiliselt ei ole. Oleneb, kui tugev see lumesadu tegelikult on. Hetkel on üleval suhteliselt soe ja lund ei ole mõnda aega sadanud, seega on viimane tipueelne tõus jäänõlval, mis eeldab mõningast tehnilist ronimist. Kui lund sajab maha piisavalt, siis peaks ka seda viimast järsku tõusu olema lihtsam teha. Aga tont seda täpselt teab, minu kaks Kazbeki tippu on raskusastmelt erinenud nagu öö ja päev.

Ja kaheks järgnevaks tõusupäevaks näitab täiesti selget ilma ja sooja kõrguseni 4000m 15-10C. Ilus tõus seisab neil ees!

Uus grupp startis eile Kazbekile

Alar Siku järjekordne Kazbeki (5047m) grupp asus eile Tallinnast teele. Minu jaoks oli see teine kord mäegruppi kokku panna. Sel korral ma ise kaasa ei läinud ja ka Alari minek oli meil vahepeal suure küsimärgi all. Eelmise mäega kohtumine ei mõjunud talle teatavasti just positiivselt. Nüüd on aga keerulised arutelud lõppenud ja Alar on juba Kazbegi külas. Tõsi, mäele ta sel korral giidiks ei lähe, turvab ja organiseerib mäe jalamil:)



Eile kell 13.45 saadeti Seiklusjuttudest traditsioonilise kiluleiva ja pitsi viinaga teele kuus Kazbeki tippu pürgijat. Pildil Alar Sikk, Raul, Indrek, Mari, Priit, Krisli ja Taimo. Mina olen Priidu ja Taimoga teinud Kili tipu ja Krisli ning Rauliga üritanud Aconcaguat. Indrekuga olen koos rännanud Camino de Santiagol. Seega minu usk, et nad Kazbeki tipu ära teevad on väga kõva! Esimene tagasilöök tabas meid aga Tallinna Lennujaamas. Selgus, et AirBaltic on vahepeal otsustanud hakata räigelt inimesi petma ning kehtestanud terve hulga lisamakse sh pagasimaksu. Meie piletite peal oli ilmselgelt märge, et hinna sisse kuulub 20kg pagasit aga see ei huvitanud lennukompaniid absoluutselt. Nõutav lisamaks grupi peale 3000 krooni võttis tummaks. Tegin hiljem täiendavad võrdlused pileti hinna, piletitel oleva info jms osas ning must-valgelt on kirjas, et meie piletitel on esiteks 20kg pagasit, mis hetkel ostetavatel piletitel on märgitud 0kg ning teiseks on piletil oleva hinna ja arvel oleval hinnal vahe, mis näitaks nagu pagasi eest tasutud lisamaksu. Aga AB sellest muidugi ei hoolinud ja nüüd tuleb siis Tarbijakaitse case:)Suvel ei olegi suurt muud teha, kui alatute lennukompaniidega vaielda...
Aga vähemalt ei olnud nad pankrotti läinud (veel...) ning kuus rändurit+Alar asusid Tbilisi poole teele (Tallinn-Riia-Tbilisi). Kohaliku aja järgi kell üks maandusid nad äikesetormis Tbilisi lennuväljal.

Järgnevalt kaks sms:
"Kell 1 saabusime vihmasesse Tbilisisse, viimased 10 minutit raputas lennukis korralikult. Leri ja Georgi olid vastas.Rahad vahetatud, kõik korras.Hakkame liikuma Kazbeki suunas."
ja 2 tundi hiljem...
"Maandusime 3h eest pärast mitmendat katset äikesepilve all Tbilisis. Sõidame Kazbeki, kärakas käib."

Rohkem pole neist kippu ega kõppu. Loogiline on, et umbes seitsme paiku hommikul jõutakse Kazbegi külla. Lela, armas gruusia proua, võtab eestlasi alati vastu rikkaliku hommikusöögiga ning peale seda on umbes kuus tundi uneaega.

Kokkuvõttes siis Kazbeki rännaku algus:
Tallinnast lennatakse Riiga ja sealt edasi Tbilisisse. Tbilisis on vastas kohalik giid Leri (sel korral ka abigiid, kes asendab Alarit mäel). Väikese bussiga sõidetakse kõigepealt läbi söögi/joogipoest (Tbilisis on poed lahti 24h) ja edasi Kazbeki suunas. Kuigi vahemaa on veidi üle 200 kilomeetri, kulub selle tee läbimiseks umbes 4 tundi, sest Gruusia vana sõjatee on kohati kitsas ja kulgeb muuhulgas üle 2400m kuru. Talvel ja varakevadel on see tee vahel nädalid läbimatu, mis tähendab, et Kazbegi küla on tsivilisatsioonist ära lõigatud. Umbes seitsme paiku hommikul, ehk siis päikesetõusuks jõutakse Kazbegi külla, kus aeg seisab umbes 80ndate piirimail. Eestlasi võtab vastu Lela, kelle gruusia toidud on lihtsalt suurepärased. Päikesetõusul avaneb Lela trepilt täies ilus ja uhkuses Kazbeki mägi. Esimene vaade tipule on suursugune ja mõneti hirmutav (tundub uskumatu, et sinna tippu on võimalik kunagi jõuda). Kazbek ongi seetõttu minu lemmikmägi, et temaga on võimalik kontakti hoida, ta näitab ennast meeleldi ja on sealjuures nii pagana ilus.
Esimene päev Kazbegi külas kulub puhkusele ja mäeasjade ajamisele. Kuidas meie alpinistidel läheb, kuuleb ehk üsna varsti...

Siin aga Kazbek oma täies hiilguses:

Minu raamat

Raamatu kirjutamine (vähemalt esimese raamatu kirjutamine) sarnaneb emakssaamisega (meeskirjanikel edasilugemine mittesoovitatav). Seepärast ma emadepäeval raamatust kirjutangi. Minu pärislaps tudib veel, me leppisime eile kokku, et olgu või emadepäev, tema lõpueksamitest muserdatud vaim peab pühapäeva hommikul magada saama ja mina võin pärisemaks hakata ka nii umbes kella ühe paiku.
Aga raamat vaatab mulle siin kõrval nõutult otsa ja minul on tüüpiline sünnitusjärgne depressioon. On nagu oma ja ei ole ka.

Algus oli väga ilus, mõtlen otsust kirja panna, mida me viie aasta jooksul koolitusgruppidega välja oleme mõelnud (viis aastat abielu, tundub lapse saamiseks piisavalt turvaline). Eriti tore oli vastata küsimusele "Kuidas läheb?". Ikka on uhke tunne öelda, et kirjutad raamatut. Hommikustest iiveldushoogudest (jälle see arvuti!), meeleolude kõikumistest(kes pagan peaks tahtma seda raamatut lugeda?) ei räägi tulevased emad just hea meelega. Ma hakkasin muuhulgas vihkama õigekeelsus sõnaraamatut. Raseduse teisel poolel jõuab kohale teadmine, et see lapsuke tuleb ka ilmale tuua ja otse loomulikult ei olnud mul õrna aimugi, mida ühe raamatu väljaandmine tähendab. Õnneks on tänapäeval professionaalne arstiabi käepärast. Hoolimata minu esialgsest plaanist valida loomulik sünnitus, sai peagi selgeks, et nii palju vaprust minus ei ole ja kirjastaja Tiina Ristimets oli õnneks valmis oma abi pakkuma. Sünnituse lähenedes selgub tõsiasi, et sa ei ole meditsiini seisukohalt sugugi maailmas ainuke, kes sünnitama hakkab ja hoolimata sinu järjekindlast nõudmisest saada sünnituse ärevas ootuses kogu tähelepanu, tegeleb kirjastus veel umbes saja sünnitajaga. Ilmne ebaõiglus subjektiivses plaanis, täiesti normaalne terve mõistusega inimese jaoks. Kirjanikuhakatised, kes oma esimest raamatut ilmutavad ei ole just eriti terve mõistusega.
Vahepeal mõõdetakse ja kaalutakse sind keeletoimetaja valvsa pilgu all ning siis selgub, et trükikoda tahab sinu lapsukese keisrilõikega ilmale tuua. Protesteerid ja oled valmis ise riske võtma, endal muidugi süda väriseb, sest professionaalid peaksid ju paremini teadma...

Nüüd lebab ta rahuliku eneseteadvusega siin minu kõrval. Sünnitusvalud on meelest läinud aga saabunud on uus tõdemus: mina ei saagi enam tema elu korraldada. Minu raamatul on nüüd oma elu, omad suhestumised, läbikukkumised ja avastamisrõõmud. Esimesest silmapilgust peale on ema rolliks tasapisi eemalduda: hoida ja toetada aga mitte klammerduda; huvituda aga mitte liiga palju suunata; armastada aga lasta kogeda ka maailma ebatäiust. Sünnitusjärgse depressiooni allikas on vastuolu ühelt poolt sügava isikliku seotuse, teisalt võõristava uudsuse vahel. Tegelikult ei ole ma oma raamatut kordagi kätte võtnud, vaatan kerge ärevusega eemalt ja ei oska temaga suurt midagi peale hakata.
Ühel katsel on emaksolemisega õnneks läinud (pärisemaks olemisega, ma mõtlen), ehk saan selle raamatuga ka kenasti hakkama.

Nimi on tal "Inimtüüpide maagiline maailm", kaalub 208 lehekülge, välimuse järgi on rohkem emasse. Isaga ongi segased lood. Ei teagi täpselt kas Fritz Riemann või Milne A.A.

Tulin teatrist, inimliha maitse suus...

Praht, linn ja surm.
NO77
lavastaja Veiko Õunpuu.
Rainer Werner Fassbinderi näidendi ainetel.

Läksin vaatama Fassbinderi pärast. Mulle meeldivad ju kõik pahad poisid maailmas... Kuigi olen endale viimaste kuude jooksul kümneid kordi lubanud, et enam NO teatrisse ei lähe. Mitte selle pärast, et halvad kogemused. Oh ei, ma olen lihtsalt kõik lavastused ära näinud. Aga eile oli esietendus...

Algas paljutõotavalt. Tühi lava ja tagaseinal film androloogilisest läbivaatusest.Et nüüd läheb freudistlikuks analüüsiks? (huvitav, miks mul meestearsti läbivaatus Freudiga seostub? Mingi lapsepõlvetrauma? Ah-haa!)Muide, esmaspäevast alates on kinos Sõprus Fassbinderi filmide nädal. Kui mitte muu, siis "Maria Brauni abilelu" sobib vaatamiseks igale maitsele. Maitseid oli ka selles lavastuses.

Esimene maitse: KÕVAKS KUIVANUD ROSIN. Mulle rosinad eriti ei maitse aga kui peab, neelan alla küll. Meeldis mäng sõnaga. Terve elulugu mahtus ühte repliiki (kõvaks kuivanud rosin) ja sellest omakorda sai alguse sinu oma lugu. Terve elulugu. Kolm prostituuti ootamas kliente. Igal mehel omad ajendid, omad nõudmised naist saada. Iga naine, kui prostituut. Rosinal on prahi maitse. Muud huvitavat ei juhtunud, kui ühemõttelised küsimused ja paaritumistegevused välja jätta. Huvitav, miks lapsevanemad ei uuri enne teatrikülastust lavastuse ainestikku? Või oli see nendele 9-10 aastastele seal saalis mõeldudki õppetunnina, kuidas asjad elus tegelikult käivad ja mis emme-issi magamistoas öösiti teevad. Kui teevad. Ah õigus, emmed-issid jagavad ju armastust aga see siin laval on lihtsat kepp.Huvitav oleks kuulda, kuidas need lapsevanemad peale etendust autoga koju sõites oma võsukestega teatrielamusi jagasid.

Minul on viimasel ajal tunne, et No-trupp on lavastajatest üle, olgu see Õunpuu, keegi viies või kuues, verbaalse ja visuaalse sümboliga mängus on ühesugune käekiri. Tõenöoliselt valitakse lavastajaid selle järgi, mis trupile sobib. Või Ojasoo-Semper tandemile. Et nüüd valet muljet ei jääks. Ma ei ole pelgalt ajaviiteks kõiki No teatri lavastusi vaatamas käinud. Mulle meeldib.

Mirtel Pohla teeb Roma B rollis hea osatäitmise, ühe parima. Ta on kahvatu ja väriseb nii tõetruult, et mul tekib tahtmine tema palavikku mõõta. Köhib ka nii hästi, et äkki ongi haige? Mul hakkab külm ja see on hea märk, sümbolid töötavad. Ah jaa, Rasmus Kaljujärv tuleb alasti lavale.

Üldiselt see suurlinna võõrandumise, inimeste loomastumise ja räige üksinduse teema ei puuduta mind eriti. Ju on eluteater ise piisavalt kogemusi pakkunud. Hoopis huvitavamad on armastuse erivormid. Masohhistlik armastus; armastus, kui enesetõestus; ettenähtud armastus; armastus, kui väljapääs. Meelde jäi prostituut Roma B vastus oma kupeldaja (keda ta loomulikult armastas) küsimusele mille eest Rikas Juut Romale nii suure summa raha maksis. "Armastuse eest," vastab Roma. Mulle kuratlikult meeldib see vastus.

Uus maitse: SAVINE MULD. Viimasel aastal olen tundnud kolm korda mulla maitset . "Sada aastat üksildust", seal üks tüdruk sõi mulda, kui närvi läks ja mõned nädalad tagasi "Lohejooksja", seal sõi ka keegi mulda, enam ei mäleta miks. Paar päeva peale seda nägin unes, et söön ise ka mulda. Maitsel ei olnud viga midagi, mõtlesin veel, et näe, polegi nii hull aga siis sain aru, et tegelikult maitset ei olegi. See täielik maitse puudumine on jälgim, kui mis iganes maitse. Nüüd siis neljas kord. Armastuse teema asendub küsimusega: mida me siin maailmas tegelikult teeme. Roma B-st saab Rikka Juudi armuke (või naine?), tema kupeldajast armastatu mõistab, et on tegelikult homoseksuaalne (Fassbinderi lugu, kuigi ta jõudis vähemalt kaks korda naissoost isikuga abielus olla ja muuhulgas süüdistati teda homofoobias). Roma isa Härra Üllar (Sergo Vares) paneb jalga punased võrksukad, seob paelaga ette musta tuka ja laulab eurolaulu "Rändajad", Risto Kübar (tal on selles lavastuses üllatavalt palju riideid seljas) saadab teda tuubal. Lõpuks süüdatakse laval tulering (elav tuli paberitükke täis laval on see, mille eest lavastajat võiks hoiatada: ära kisu publikut lummusest lahti!). Ere mälestus on homoerootiline seksistseen õllepudeliga. Priimägi võiks snitti võtta! Et mida me siin maailmas tegelikult teeme? Ostame endale kõike, mida vähegi välja mõelda oskame, nagu Roma B. ütleb. Savine muld.

Uus maitse: PRAETUD INIMLIHA. Prahti ei ole enam, Rasmus Kaljujärv (mis iganes rollis ta sel hetkel oli) tõmbab bensiinimootori käima ja pühib prahi puhuriga lavalt minema. Lakke vinnatakse tapetud siga (huvitav, kas nad ostavad iga etenduse jaoks uue sea?). Seast on kahju. Kõigepealt tuleb lavale Marie-Antoinette (Inga Salurand) ja laulab rõvedalt kiljuva häälega. Sõnadest ei saa kahjuks aru. Siis tulevad ülejäänud, ka homostunud Franz B. oma armastatuga. Franz pekstakse surnuks. Sea siseelunditega. Sealjuures valatakse lavale pool ämbrit verd. Ja lõpuks lõikab Jaak Prints sea küljest korraliku lihakäntsaka ning lavale tuuakse elektripliidil praepann. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kogenud nii suurt jälkustunnet. Mõtlesin, et kui keegi peaks seda liha sööma, hakkan ma oksele. Saalis levib praeliha lõhn. Rasmus Kaljujärv räägib, kuidas ta käis kinos "Avatari" vaatamas.

Miks minna teatrisse kogema kolme mitte just kõige meeldivamat maitset? Selleks, et saada teada, kuidas need asjad tegelikult maitsevad. Me õgime nii mulda kui praetud inimliha pahaaimamatult iga päev, ega teagi, mis maitse neil tegelikult on.
Fassbinder ei ütle: mis te lollid sööte. Ta annab Sulle võimaluse maitsta.
Soovitan proovida!

sõprusest

Et siis blogi on selline koht, kuhu võiks olulised mõtted kirja panna? Nagu päevik või nii? Teatavasti pidid inimesed kõige rohkem valetama just päevikut kirjutades, nii et...
Mõtlesin kirjutada ühe loo sõprusest.

Lugu sõprusest.

Mul on olnud au ja rõõm kuuluda viimaste aastate jooksul mitmesse sõpruskonda. Camino-sõbrad, keda seovad ühised kogemused Camino de Santiagol. Mäesõbrad, kellega ühes köies kõnnitud, töösõbrad...Sõpruskonnad tekivad ja kaovad. Tekkimise protsess on rõõmus, kõik on tuhinat täis ja üksteisest huvitatud. Vahetatakse aktiivselt elusid, väärtusi, südameid. Sõpruskonnast kujunevad omakorda minikooslused, keegi lahkub, keegi tuleb juurde...Ja siis ühel päeval hakkab sõpruskond hajuma. Ühel hetkel ei ole üksteisega enam millestki rääkida, ükski aeg kohtumiseks ei ole enam päris hea ja tuleviku teemadel jäetakse igaks juhuks kõik otsad lahtiseks. See protsess on sama paratamatu ja valus nagu iga suhte lõpp. Ühelt poolt tead, et nii see ju võibki minna, teisalt ei suuda uskuda, et see ka meiega juhtub. Õnnelikus lahkuminekus jäävad kõik osapooled mäletama. Mõtled taas mõnele sündmusele või seigale ja tuju läheb heaks. Lahkumises ei ole liiga palju kurbust, et mitte jõuda mäletada.

Miks sõpruskonnad lagunevad? Sinul endal on midagi viga ja täiesti põhjendatult jäetakse sind mängust välja? Mine istu oma liivakastis ja mängi naabrikoeraga keksu kui tahad!
Või on teistel midagi viga? Teised huvid, teised sõpruskonnad, teised rännakud...Ühtäkki ilmub sõpruskonda inimene, kelle suhtes ei ole te enam ühel meelel. Mingi aeg püüad olla aga tasapisi hakkab see väsitama. Kuigi vanad sõbrad on kallid, ei ole nende vanade sõprade uued sõbrad minu sõbrad.Sõpruskond muudab värvi, elu läheb edasi.

Miks sõpruskonnad siiski lagunevad? Aga miks perekonnad lagunevad? Kasvatakse lahku, leitakse uued väljakutsed, ühesõnaga ületamatud erimeelsused.Tuumad poolduvad vahel ja moodustavad uusi perekondi. Sõpruskondi. Sõpruskonna lagunemise protsess on niisama õõvastav, kui abielulahutuse algfaas. Siis, kui miski juba käärib aga keegi ei saa toimuvale päris täpselt pihta. Istume ühes ruumis, kõik nagu tahaksid koos olla aga ei tule enam välja. Esimisena tabavad seda need, kelle ümber sõpruskond on koondunud, uuemad tulijad on veel liiga hoos, liiga sinisilmsed. Sõpruskond on surnud siis, kui peab üksteise vastu viisakas olema.

Arutasime täna Kristiga sõbraks olemise asja. Me mõlemad jõudsime sõnani usaldus ja mõtteni, et sõprade vahel toimub alati täisväärtuslik kaubavahetus, jagatakse mõtteid, tundeid, kogemusi. Kui mul ühel hetkel ei ole enam midagi jagada või ei ole mõnda aega ühtegi väärtuslikku andi, muutub sõprus lihtsalt läbikäimiseks. Lisan juurde veel kaks mõõdet. Esimene neist on aeg. Minu elus on inimesi, kes sealt läbi vuhisedes on jätnud oma väärtusliku jälje aga minu elu igavikus on see vaid põgus viiv, komeedilend. Sõber saab sõbraks ajapikku.
Teine oluline tunnus: sõbra juurde lähen ma kurtma oma kõige suuremat muret, ma julgen tema juures nutta ja luban tal ennast lohutada.
Kui palju on minul sõpru? Üks.Kaks. Ja see vähene on seda kallim.