Minu hoiukodus ootavad kaks kassitibu oma kodu

Kassiabil juhtus nii, et kaks tillukest kiisut oli vaja kiiresti tänavalt ära päästa. Kuna keset talve on selline lugu pisut plaaniväline, tuli neil paluda abi Kassiabi sõpradelt. Tegelikult ei olnud mul hoiukoduks olemine kohe üldse plaanis. Kui aga vaatasin õue, kus sadas halastamatult lörtsisegust jäist vihma ja mõtlesin kahele tillukesele kassipojale, kellel söögi hankimiseks kassimõistust veel väikeses peas vähevõitu ja samavõrd napib jõudu tillukestes käppades, siis polnud mind vaja kaua veenda. Ei hakka ju vabandama, et polnud seda plaanis. Tuleb lihtsalt otsus ära teha. Nii need kaks kassitibu ühel õhtul minu juurde saabusid.

Kassipoegade lühike elulugu tuleb siia järgmise postitusega. Samuti kõik see, millega nad hetkel oma päevi sisustavad ja mida juba oskavad või veel ei oska. Esimese hooga saage palun tuttavavaks:

"Mulle tundub, et see on vist hiir…"

POISS, vanus umbes 6 kuud, trendikalt halli ja valge, ülitiheda ning pikakarvalise kasukaga (oi, kui pehme see kasukas pai tehes tundub!) ja aruka silmavaatega teismeline, kellest kasvab väga suur ja väga isane kass. Poiss on juba praegu oma õest kaks korda suurem ja minu 3-aastasest mustast Tibust ka käpajagu kõrgem. Ühesõnaga, temast tuleb üks imetlusväärselt ilus ja kogukas sõber. Poiss on iseloomult nn koer-kass, käib minuga samm-sammult kaasas, huvitub absoluutselt kõigest ja on äärmiselt aruka silmavaatega kiiresti kohanev tegelane. Kassi iseloom paistab tema silmadest. Prognoosin, et Poisist tuleb selline kass, kes võtab su oma kaitse alla, aga jääb samas natuke memmekaks ka, kui on vaja pai saada või kui mingi mure südamel. Ta valib omale ühe peremehe ning hakkab tema kassiks. Üldjoontes on ta iseloomult väga sarnane minu Pätiga, kes on mu oma kodune lemmikpoiss. Selline iseteadev ja vahel isegi tiba ülbe, poeb ise kaissu kui tahab, aga minu soovi peale pai teha mühatab ja kõnnib minema. Poisi puhul on kõige huvitavam tema pilk, ma olen täiesti kindel, et ta saab inimeste maailmast ja keelest aru.

"Vot selline mütakas olen!"

Kujutlen, et Poiss sobiks suurepäraselt noore inimese koju, kellel ei pea olema päevad läbi aega temaga tegeleda, kellel käib palju külalisi ning kes viitsib aegajalt temaga elu üle filosofeerida. Poiss on seltskonna kass, aga mitte tüütavalt liibuv.
Teiste kassidega suhtleb täiest kompleksivabalt (Pätt on tema suur isane autoriteet ja õpetaja), koera ei karda (labradoripoiss Ats on täiesti aktsepteeritav, kui ta just jõledalt ei haugu parasjagu) ning inimesega on hästi kontaktis, kuigi tänaval veedetud lapsepõlv nõuab veel oma osa. Veel. Poisist saab kindlasti seltskonnalõvi. Samas on Poisil potentsiaali saada ka üheks korralikuks maameheks, raudselt on ta üks vägev hiirepüüdja ning oma haaremist ta kindlasti ära ei ütle. Munad lähevad tal küll paraku varsti maha, sest abi vajavaid kassipoegi on maailmas niigi palju.

Poiss tahab päris oma inimese juurde minna umbes 10 päeva pärast. Siis on tal kõik rohud ja vaktsiinid käes. Poiss on tubli kass, käib korralikult liivakastis, sööb kõike suure isuga, ei ole siiani ühtegi pahandust korda saatnud, nurrub kõvasti, aga näugumist ei harrasta. Kohe üldse mitte. Suhtleb kümne erineva nurru, kurru, mühatuse ja ümisemise abil.

PLIKA, vanus umbes 6 kuud, süsimusta siidise karva ning modellilikult graatsilise kehaga teismeline preili. Kui ta ikka küüru selga tõmbab või ennast täies pikkuses välja sirutab, siis on see nagu kaasaegse tantsu etendus. Plika on ülinaiselik kogu hinge ning karvadega. Ta nii väga tahaks minu Pätile kaissu pugeda, aga teadagi, millised need mehed on…Seetõttu on Plikal kümme erinevat moodust, kuidas ennast ilusaks ja armsaks teha. Kui Plika oma suurte ümmarguste silmadega otsa vaatab, siis sulab lõpuks ka minu alfa-isase Päti süda. Meil on Plikaga oma lemmikmäng. Ta sätib ennast minu kõrvale diivanile ja sirutab ettevaatlikult oma ülipika käpakese minu poole. Ma siis  sirutan oma sõrme vastu ja Plika võtab oma käpaga minu sõrme ümbert kinni. Vahel ka kahe käpaga. Vahel ka  õrnalt hammastega. Mulle tundub, et ta tahakski kellegagi käpast kinni läbi elu jalutada. Plika on hea näide kasslaste ürgsetest esivanematest, sihvakas, sile, läikiva karvaga, ülikiire. Kujutlen, kui vapustav ta paistaks kõrgmoe fotodel või ajakirja esikaanel või Milaano moeetenduse poodiumil, Plika iseloom on minu jaoks veidi müstiline, tal oleks nagu mingi ürgne saladus, millest inimene mitte kunagi lõpuni aru ei saa.

"Palun vaadake, milline puusajoon…"

Plika sobiks suurepäraselt ühe linnapreili või ka eakama proua kaaslaseks. Sobib ka lastega pere liikmeks tingimusel, et pere kõik liikmed teavad: kass ei ole mänguasi, mis võib vahel mänguhoos katki minna, kassil läheb katki hing. Küll aga naudib Plika seltskonda ja tundide viisi kassimängu. Tema nurr on teisele korrusele kuulda ja nurruma hakkab ta näiteks pelgalt Päti sisenemisel. Lihtsalt sätib ennast vaatama ja nurrub. Kujutlen, kuidas Plika lamab fuksiaroosal siidpadjal ja näeb välja nagu Seeba kuninganna. Kui nüüd kusagil oleks üks hea hing, kes viitsiks Plikale palju pai teha, teda kammida ja sättida, temaga jutustada ja koos telekat vaadata. Küll see oleks Plikale üks unistuste kodu.
Teistesse kassidesse suhtub Plika suure kiindumusega ja avab kohe oma hinge. Koeri ta ei pelga, eriti meeldib talle labradoripoiss Atsi lambanahkne vaip, samuti üritab ta Atsile külje alla pugeda. Seega, ei mingit koerahirmu. Plikast saab kindlasti üks leebe sülekass, ainult pisut kannatust peab olema, sest tänavahirmud ei ole veel lõplikult kadunud.

"Ma võin nurruda igast asendist!"

Plika tahab päris oma inimese juurde minna umbes 10 päeva pärast. Siis on ta kõik rohud ja vaktsiinid käes. Plika on puhas kass, lakub käpad ja kasuka peale igat söögikorda põhjalikult läikima, käib korralikult liivakastis, armastab eriti hapukoort ja krevette (teadagi, elitaarne maitse), aga sööb hea isuga ka tavalise kassi toitu. Nurrub kõvasti ja vahel ka täiesti üksi olles. Näu on helisev, aga näugumine niisama on tema hinnangul vulgaarne ja seda ta ei tee.


Kui nüüd keegi teadja imestab, et miks ma oma Tibust juttu ei tee, siis olgu mainitud, et proua Tibuga on kõik korras. Ta lihtsalt vaatas need kaks uut tegelast üle, läks seejärel otsustavalt teisele korrusele ja pani ukse enda järel kinni. Tibu ei suuda kuidagi aru saada, miks ma pidevalt igasugu tegelasi tema koju tassin. Kujutlen, kuidas ta ust sulgedes ohkas: "No jälle mingid väntsakad. Teadagi, varsti nad lähevad minema. Ma elan siis seni teisel korrusel ja nõuan vastu eriluba magada oma perenaise voodis." Selle eriloa ta teatud mööndustega ka sai.

Siku grupp jõudis täna Kazbeki tippu

Täna kell 11.00 jõudsid tugevas lumetormis Kazbeki tippu (5047m) kuus eestlast Alar Siku grupist. Eile tegi tipu iseseisvalt Andras Kaasik. Kokku oli Sikuga sel korral Gruusias Kazbeki tipuüritusel kümme eestlast, kellest kolm pöördusid täna poolelt teelt enne tippu baaslaagrisse tagasi. Peep Kala saatis mulle just sõnumi, et torm oli vägev, viimasel järsul tõusul mindi ilma julgestuseta 8-ses köies otse  üles. Tavaliselt kasutatakse seal jääpuure, kuid sel korral võimaldas värskelt sadanud lumi teekonda sellevõrra kiirendada. Peep kirjutas: "Emotsioon on super! Sellises möllus ja sellisel viisil…" Tema oli Kazbeki tipus teist korda.

Tipumeeskond tuleb baaslaagrist alla homme, ülejäänud on juba alla jõudnud.

Siin üks foto grupi teelesaatmisest Tallinnas pubis "Seiklusjutte maalt ja merelt". Mäefotod ja muljed tulevad juba siis, kui terve grupp tagasi all:) Tippu jõudsid sel korral: Andras Kaasik, Urmo Ilves, Marek Herm, Eiko Jõgi, Toomas Luhaäär, Peep kala, Raul Rannu ja muidugi Alar Sikk.

Kassitibude loo õnnelik lõpp ja uus algus

Aega on viimasest postitusest juba üksjagu kulgenud ja kassitibude elud kenasti paigas. Puumatüdruk läks uude koju ja sinna ka jäi. Temal on nüüd sõbraks kassihärra Jossu.

Pätipoisiga juhtus nii, et minu Tibu valis ta omale hingesugulaseks ja mängukaaslaseks. Kui ma nägin, kuidas nad kahekesi üha paremini klappisid ja kuidas minu sotsiaalselt ebastabiilne Tibu Pätipoisi kõrval arenema hakkas oli otsus lihtne tulema. Pätipoiss on nüüd minu kass ja temast on tohutult palju rõõmu. Selline armas nurru- ja kaisukiisu on ta:)

Soovime oma kassiperega jõudu ja õnnestumisi Kassiabi perele!

Puumatüdruk läheb koju

Puumatüdruk läheb uudistama oma uut võimalikku kodu!!!

Kuna seal on ees ootamas üks kassihärra, siis katsetame rahulikult nädalakese, et kuidas neil omavahel klapib. Julgustuseks läheb paariks päevaks tõenäoliselt kaasa ka vennaraas. No, et ei oleks alguses liiga hirmus:)

Eile käis uus pere Puumatüdrukut vaatamas. Minu jaoks oli üllatav, et Puuma on võõraste nägude suhtes nii ettevaatlik. Piidles altkulmu ja puges pigem peitu. Samas mäletan esimesi päevi, kui ta minu juurde tuli, ka siis oli ta pigem selline pelglik ja jättis mulje nagu oleks väga leebe… No kaugel sellest tegelikult:) Tema iseloomule on kohane kõigepealt põhjalikult uurida, kõik variandid läbi kaaluda ning siis tegutseda. Selline väike vanainimene, noh.

Siin on üks filmilõik Puumatüdruku mängudest:
http://www.youtube.com/watch?v=7NeC4ge7hFk

Ka Pätipoisil on olemas üks tore variant, seega pöidlad pihku!

Teisipäeval käisin kassitibudega arsti juures Loomade Kiirabis, kus töötab armas kiisuarst Kairi. Tema tegi minu Saarepiigadega eelmise aasta lõpus imelist tööd ja päästis Tibu elu. Kairi hindas nii Puumatüdruku kui Pätipoisi täiesti terveteks, vanus neli kuud. Nüüd on kassilastel ametlik sünnipäev 1. aprill (oh mis naljapäev!), passid taskus ja kiibid kraevahel. Kõik vaktsineerimised said ka tehtud. Mõlemad lapsed näitasid oma iseloomu. Pätipoisil oli suhteliselt ükskõik, vaatas huviga ringi silmad põnevust täis, et mida siin arstikabinetis kõik teha annaks. Puumatüdruk oli seevastu äärmiselt ettevaatlik ja ei leppinud kohe kuidagi kraadimisega: turtsus ja näksas mind käest, õrnalt muidugi. Vaktsineerimise ja kiipimisega oli aga vastupidi, Puumatüdruk talus valusat torget kangelaslikult vaikides, Pätipoiss seevastu protesteeris valjuhäälselt ja püüdis ära põgeneda.

Eile õhtul avanes mulle teisel korrusel imearmas vaatepilt: kõik kolm kassi magasid siruli nagu tõeline perekond. Tibu trepi ülemisel astmel, Puuma aste madalamal ja Pätipoiss mõned meetrid eemal. Oli keset mänguplatsi lihtsalt magama jäänud. Päris hilisõhtul paiseansi ajal juhtus veel üks oluline asi: Tibu tuli esimest korda kassitibude saabumisest alates esimesele korrusele, tegi toas tiiru, mühatas rahulolevalt ning kõndis siis uhkelt tagasi teisele korrusele.

Tibu avaldas siin just nördimust, et temast ei ole ühtegi ilusat fotot avaldatud. Ma ütlesin küll, et on juba mitu pilti, aga ta nõudis portreefotot. No siin see siis on. Tänavakass Tibu, vanus 2 aastat ja 3 kuud. Minu juures alates novembrist 2012. Teinud selle ajaga läbi tohutu muutuse täiesti metsikust ja kontaktivõimetust kassipiigast, kes oli nii väike ja kõhn, et arstid olid raskustes tema vanuse määramisega. Detsembris võitles Tibu 5 päeva tilgutite all oma elu eest. Nüüd on Tibust saanud selline ilus proua:

Kassitibude argipäev

Puuma ja Pätipoisi pesa on hetkel veel puuris, õnneks on see nii suur, et saab vabalt ringi joosta või siis patjadel pikutada. Neil on lihtsalt puuris kõige turvalisem, sest mul pole õrna aimugi, millised ohud neid vabalt joostes võivad varitseda. Näiteks olen ma avastanud Pätipoisi turnimas ca 3 meetri kõrgusel raamaturiiulil. Tal oli vaja üks raamat kätte saada ja põrandale lennutada.

Pätipoiss: "Mis mõttes ma ei tohi raamaturiiulil turnida?"

Üks ebakindel element on ka Tibu, novembris minu juurde jõudnud tänavatüdruk, kes alguses suhtus kassitibudesse pigem vaenulikult, taandus teisele korrusele ja turtsus iga lähenemiskatse peale. Tegelikult oli ta muidugi armukade ja kuigi Tibu on väga hästi kohanenud, on tal lähedusega siiani probleeme. Eile oli meil oluline läbimurre: Tibu tegi esimese ürituse Puuma ja Pätipoisiga mängida, mis seisnes küll valdavalt luuramises ja tagaajamises. Vahepeal käis ikka käpp ka pisut liiga kõrgelt, aga selles suhtluses oli juba mängulusti.

Tibu: "No oli seda jama nüüd veel vaja! Need mustad tüübid ronivad MINU kaussi!"

Puuma ja Pätipoisi päev algab loomulikult söömisega. Hommikul pistavad nad nahka kaks peotäit kassipoegade krõbuskeid ja magustoiduks pool pakki lihakonservi. Seejärel on mängutund, mis tähendab puurist pääsemist. Mäng seisneb üldjoontes Tibu narrimises ja uute väljakutsete avastamises. Ma istun vahel nende mänge vaatama ja saan alati südamest naerda. Tibu on nende jaoks kahtlemata suur väljakutse. Puuma ja Pätipoiss on iseloomult äärmiselt erinevad.

Pätipoiss (vasakul): "Teeme ära!"; Puuma (paremal): "Mõtleme seda asja veel!"

Näiteks eilse päeva teema oli Tibuga kontakti loomine. Kõigepealt avastas Puuma, et päevatekki saab põhimõtteliselt voodilt maha tõmmata. Nagu ikka, algatas aktsiooni Puuma. Sikutas tasahilju tekiservast ja heitis mulle aegajalt kontrollivaid pilke ise sendimeetri haaval tekki hõivates. Siis märkas Puuma katseid Pätipoiss ning tormas pea laiali kohale. Vähem kui poole minutiga oli tekk voodi pealt läinud ja järgnes võitlus hirmsate vaenlastega, kes teki sees elavad. Puuma jälgis parasjagu Pätipoisi rahmeldamist, kui kohale ilmus Tibu, piidles toimuvat mõne hetke altkulmu ja jõudis otsusele, et selline käitumine tema territooriumil ei ole lubatud. Järgnes aukartustäratav hüpe, sisin ja paar käpalööki täiesti süütult toimuvat kõrvalt jälgiva Puumatüdruku suunas. Viimane tajus ilmselget ülekohut, tõmbas küüru selga ja kähises vastu. Tibu tardus paigale. Nii nad seal kahekesi seisid haudvaikuses, pilk üksteisele naelutatud. Siis pistis teki alt pea välja Pätipoiss, silmad suured, karv sassis, näol selline ilme, nagu oleks ta millestki põnevast ilma jäänud: "Mis toimub? Kus on Tibu? Ah see suur must ongi või…" ja haaras suures rõõmujoovastuses Tibul kahe käpaga kaela ümbert kinni. Selline käitumine käis Tibule ilmselgelt üle igasuguse mõistuse ja esimese hooga ei osanud ta selle kaelas turniva tüübiga midagi peale hakata. Siis tuli üks uut moodi nurr ja kontakt oligi loodud.

Üllatusest sõnatu Tibu: "No on loomaaed!"

Hommikusele mängutuurile järgneb pikk uinak pesas ehk siis puuris. Puuma ja Pätipoisi kodu on esimesel korrusel, kust Tibu nende saabudes solvunult taandus ja kuulutas enda territooriumiks teise korruse sh minu magamistoa. Justkui kompensatsiooniks leidsin ma Tibu kassilaste saabumise päeval oma voodist, kuhu ta mitte kunagi varem ei julgenud minna. Nüüd on saanud voodi tema lemmikkohaks ja mina teda ei keela ka. Niigi jääb ta enamus aktiivsest päevast seal teisel korrusel minu tähelepanust ilma ja kaebleb vahel kurvalt. Las valvab siis vähemalt minu und.
Aga kassilaste päevast siis veel. Ühesõnaga umbes kella nelja, viieni nad magavad pärast hommikust mängutuuri. Siis läheb uni ära ja puuris hakkab neil üsna peagi igav. Aeg on õhtune mängutuur ette võtta. Olenevalt olukorrast võib see kesta paar-kolm tundi ja lõpuks on nad ikka üsna väsinud juba. Korjan nad siis teiselt korruselt kokku, järgneb õhtusöök, mis koosneb jälle kahest peotäiest krõbuskitest ja poolest pakist lihakonservist ning siis tuleb süles olemise ja pai tegemise tund. Kuidas see täpselt välja näeb, kirjutan järgmine kord. Tavaliselt jäävad nad süles nurrudes tukkuma ja käes ongi uneaeg.

Puuma: "Pai on maailma kõige parem asi, siis tulevad kohe head unenäod.

Kaks kassitibu otsivad kodu!

Mul on viimane aeg oma rännublogi kassiblogiks ümber nimetada. Juhtus jälle nii, et rändamised said ilma blogimata tehtud, aga kirjutama asun hoopis kahest kassitibust, kes ootavad minu juures pikisilmi oma päris kodu. Juhtus see kõik nii…

Umbes paar nädalat tagasi helistas tütar ja teatas, et mul tuleb nüüd kaks kassipoega hoiukodusse võtta. Mäletate ju Tibu lugu ja Saarepiigade päästeoperatsiooni aasta lõpus… No olgu siis vahemärkusena öeldud, et Tibust on kasvanud suurepärane kass ja kui keegi iial tahab endale kassi võtta, siis mina ütlen: võtke tänavakass! No nii kombekat, puhast ja vähenõudlikku kassi pole mina oma elus veel näinud. Aga Tibust kirjutan hiljem. Ühesõnaga tütar helistas ja oli suhteliselt murelik. Kassiabi olevat leidnud Lasnamäelt Virbi tänava parkimisplatsilt juuni lõpus viis kassipoega. Peale pikki strateegilisi läbirääkimisi parklavalvuritega, kes arvasid, et Kassiabi söödab kasse madudele ja kõike muud jõledat, õnnestus neil väiksed Lasnamäe pätid ikkagi kätte saada ja sotsialiseerimine (või tuleks seda nimetada integratsiooniks?) võis alata. Teada on, et laste ema on Loomakaitse Selts juba kolm aastat puhuti püüda üritanud, et ta ilusti ära oppida ja vajadusel tagasi lasta, aga Lasnamäe taustaga proua on muidugi liiga kaval inimese püüginippide jaoks. No nii need kassipojad siis tänavale satuvad. Viiest kassitibust kaks olid hädas. Vaja kiiresti hoiukodu leida. Minul oli Tibust alles suur puur ja mis seal siis ikka, kui kassitibud on hädas, tuleb aidata.

Niisiis saabusid nädal tagasi minu juurde sellised tegelased:

Vasakul on poiss, keda mina kutsun Pätiks ja paremal tüdruk, kelle nimi ei saa lihtsalt olla muud kui Puuma. Pätipoisist saab ilus pikakarvaline kiisu, Puuma on vähe siledam aga tema on üks intelligentne piiga. Mõlemad on süsimustad nagu öö sh ninad ja päkad. Mõlemad on saanud  kaks korda ussirohtu ja ühtegi pahalast neil küljes ei ole. Ligikaudne vanus on 3+ kuud, mõlemad käivad korralikult liivakastis, kosuvad jõudsalt (oi, mis madin läheb lahti üksnes söögi lõhna peale) ja annavad tasapisi aimu oma iseloomust. Järgmise nädala teisipäeval saavad mõlemad vajalikud vaktsineerimised ja kiibid ning võivad alates 1. augustist päris oma koju minna.

PALUN VÕTA MIND ENDALE!

PUUMA, vanus umbes neli kuud, viimase karva otsani süsimust, karv pehme ja pigem poolpikk ning siidiselt sile. Üdini naine: kui tahab on nunnu ja leebe, aga oskab ka sellise küüru selga tõmmata,et hoia ja keela. Põhiolemuselt pigem arukalt uudishimulik. Just tema mõtleb kõik trikid välja ja siis poiss viib ellu ning astub muidugi ämbrisse. Lakub vähemalt kolm korda päevas üle nii enda kui venna. Oskab hiilida nii peenelt, et isegi mina olen korra ehmatanud. Süles olla on lahe, aga vabadus on veelgi lahedam. Kõige rohkem meeldib talle inimesele otsa vaadata ja nurruda. Selline pisike tark tegelane.

"Arvate, et ma magan? Arvake pealegi!"

"Kas Sina tahad mind endale? Ausõna, minust saab hea kass!"

"Näiteks võin ma nii nunnu olla kui vaja!"

"Aga muidu on mul ikka Puuma hing"

PÄTT, neli kuud vana poiss, pika koheva ja ülipehme karvaga. Pätipoiss on hull aktivist. Üldiselt ta enne teeb ja siis mõtleb ning ei karda keda kuraditki. Ei labradoripoiss Atsi ega vahetpidamata sisisevat kassiemandat Tibut. Samas on ta hella hingega, ehk enamgi kui tema õde. Kohe kui sülle saab hakkab nurruma, poeb kaissu ja silm vajub kinni… Aga enamuse päevast teeb ta meetri kõrguseid saltosid, võitleb oma sabaga ja teeb kõik õe väljamõeldud lollused esimesena ära. Näiteks   kiigub ühe käpaga puuri lae küljes ja kukub siis joogikaussi.

"Nii, mis ma nüüd järgmisena siis ette võtan…"

"No aru ma ei saa, hiilin küll, aga pepu ei mahu ära!"

"Vot selline nunnu kassipoiss olen, ausõna!"

"Kas ikka keegi tahab mind endale?"

Alates tänasest hakkan ma siia blogisse kirjutama Puuma ja Päti päevadest minu hoiukodus ja väga loodan, et KEEGI ARMAS JA HEA INIMENE pakub neile päris oma kodu. Minu juurde saavad kiisutibud jääda kuni septembri teise nädalani, aga nad mõlemad on valmis Sinu juurde tulema juba augusti algusest. Kirjuta aira@treeningud.ee või helista 5025548.

Tibu jõulupaanika

Viimased päevad on meie pere loomade rahuliku kulgemise segamini paisanud. Tibu sai jõulukingitusest paanikahoo, Släsh kuulutas jõulukuuse oma isiklikuks omandiks ja ainus, kes selles märulis kaine mõistuse säilitas oli labradoripoiss Ats.

Kogu jama algas inimese, ehk siis minu suurest valearvestusest. Inimmõistus nimelt ütles, et Tibu peab saama väärilise jõulukingituse ja soovitavalt mitu. Kõigepealt meisterdasin talle vanast kraapimispostist, suurest puidust taldrikust ja lambanahast vaatlusposti. Et asi ilusam välja näeks, riputasin külge hulga erinevaid mänguasju. Ise maru uhke, viisin selle monstrumi siis jõululaupäeva hommikul Tibu tuppa. Ülejäänud päeva istus Tibu diivani taga.

Kui olin tunde oodanud, otsustasin katsetada järgmise kingitusega - roosa suletuti mänguasjaga. Kuna Tibu oli jätkuvalt diivani taga peidus, proovisin tasahilju tema nina ees sellega vehkida. Katse tulemusena lõpetas Tibu ka söömise ning pani peale kaitse nr 2. Siinkohal selgituseks, et Tibul on kolmetasemeline kaitsesüsteem. Natukene hirmus - pöörab pea kõrvale ja vahib lakke. Väga hirmus- tõmbab "eesriide ette", st teeb ennast võimalikult väikseks ja paneb silmad kinni. No ja kaitse nr 3 on juba sisin. Siis on silmad suured ja mustad nagu pintsakunööbid.

Õhtuks ei olnud Tibu ikka veel diivani tagant liikunud. Tema lemmiktoit, mille olin talle kõrvale sokutanud, seisis puutumata ja mina olin juba väga murelik. Jõudsin nimelt inimmõistusega järeldusele, et ega üks tänavakass ometi ei karda jõulukingitusi, ju ta on ikka haigeks jäänud. Jätsin Tibu toa ukse lahti, et haige kass saaks vähemalt jõulumelust osa. Asi lõppes põgenemisega magamistoa pesukasti, kaitsega nr 3, kui ma tahtsin teda sealt kastist kätte saada ning tagasilangusega tänavakassi maailma. Selles maailmas on inimene roosade suletuttidega suur peletis, kes tassib kohale tundmatuid monstrumeid ning avab imeväel peidusahtleid.

Tänaseks olen Tibuga taas sõprust sobitamas. Jõuludeks kingitud vaatluspost on toast likvideeritud, roosa suletutt on alles, aga ka seda ei kannata Tibu silmaotsaski, nii kui kätte võtan on ta siuh diivani taga. Kolmas kingitus, hirmkallis pehme pesa, seisab kasutult diivani taga. Õnneks kulgeb sõpruse taastamine siiski kiiremini, kui kunagi nullist loomine. Samas vaatab Tibu mind kuidagi kahtlustavalt. Inimene ikka ei õpi kassi moodi mõtlema!

Släsh, kes on Tibust palju staazhikam kodukass (temal on tänavaelust möödas juba rohkem kui aasta) võttis jõulukingid stoilise rahuga vastu. Mitte tänutundega muidugi, sest kuninganna Släsh ei pea inimest siiski tänutunde vääriliseks. Seevastu jõulukuuse kuulutas ta kohe enda omaks, kallistas kõigi nelja käpaga ja pikutas mõnuga kuuse all. Släsh on aru saanud, et ega need inimesed tuhkagi maailmast ei mõika, kui just korralikult lahti ei seleta. Nii on tal vähemalt kümme erinevat kurri ja paarkümmend näud, lisaks veel mühatusi ja etteheitvaid mõminaid… Ühesõnaga Släsh on hull jutustaja ja tasapisi olen ma tema keelest hakanud aru saama. Aga Tibu talle ei meeldi. Kui on oma toas kuss, siis las ta olla. Igasugune Tibu kontaktiloomise katse on aga siiani lõppenud kurjakuulutava urinaga. Ühesõnaga Släsh selle jõulujamaga kuidagi leppis, sest inimeste veidrused on ju sõnulseletamatud…

Ainus meie pere loom, kes teadis täpselt, mida nüüd oodata ja kuidas tuleb käituda, oli labradoripoiss Ats. Nii kui kingitused kuuse alla pandi, istus ta nagu tubli laps ja ootas oma järge. Tal on muidugi üheksa aastat kogemusi ka seljataga. Meil on traditsioon, et Atsi kingitus pakitakse alati suurde karpi, korralikult paberit ümber ja puha. Nii ta siis istus ja ootas kuni hüüti välja tema nimi. Siis tuli võttis oma kingikarbi hellalt hambusse ja asus tegutsema. Kingituse avamine on Atsi jaoks alati see kõige põnevam osa.

Jah, kui tahad loomalt tänutunnet, võta koer. Nii ütles väga tabavalt Pesaleidja heahing Katrin. Kasside maailmas oled sa heal juhul vastuvõetav.

Nii me siin siis elame jõulupaanikas ja parima lootuses. Lugu Tibu jõulukingiga lõppes aga nii..