Poiss sõitis eile oma koju ja on nüüd Olle

Vot selline tore uudis meil. Poiss, ehk eilsest õhtust alates Olle, on nüüd Tiiu pere kass ja paremat kodu poleks ma tõesti osanud talle oodata ega loota. Seal on tal uus sõber Kusti, kes on kogemustega kodukass. Peres on koer ka, seega on Ollel hea kodune tunne.

Eile oli ikka väga rõõmus ja ülimalt kurb õhtu minu jaoks. Kui Poiss (no las ta siis olla minu jaoks ikka veel Poiss) oma roosas puuris minema sõitis, nutsin ma ikka oma paar tundi. Inimene on imelik, teab küll, et see on absoluutselt parim variant ja suur rõõm tänavakiisu jaoks oma kodu leida, aga ikka on kurbus hinges, sest Poisi seletamist ja põnts-põnts-põnts samme ei ole enam kuulda.

Tütar Anna ütles minu nutulaulu kuuldes resoluutselt, et tema mitte ühtegi kassi enam minu juurde hoiukoju tuua ei lase, sest ma ju hakkan neid kõiki hullult armastama. "Ainult sinu ratsionaalne mõistus päästab, sest muidu oleksid sa varsti kuue kassiga (minimaalselt) proua, kellega keegi suhelda ei taha," oli tema lohutav kommentaar. Õige on see, et igale kassile peab jätkuma lisaks armastusele ka aega ja tähelepanu.

Hoian Poisile ja Tiiu perele pöialt, sest eks iga uus algus ole raske nii tulijatele kui olijatele.

Siin viimased fotod Poisi ja Päti pikutamistest ning uued pildid ja uued lood tulevad juba Olle uuest elust.

Poisi CV

Nimi: Poiss

Vanus: 6-7 kuud

Välimus: halli ja valge pika karvaga suurt kasvu ja eriti suurte käppadega tegelane

Oskused: mängimine igast asendist ja iga vähegi kõlbliku esemega, vähemalt 50 erinevat nurru-kurru-mõminat ja muud häälitsust on käpas, nurr tuleb siis kui teist kassi näeb. Liivakastis käib korralikult, peseb ennast kaks korda päevas, no kui just meelest ära ei lähe. Telekat vaatab huviga, e-kirju oskab ka saata:) Hoiukodus on kuu ajaga ära õppinud pai saamise võlu ja inimesega suhtlemise.

Eriline omadus: no nii kassisõbralikku kassi pole mina oma elus veel näinud. Teine kass on tema jaoks nagu jumal.

Peab veel õppima: no näiteks sülle Poiss veel ronida ei julge, kuigi väga tahaks. Seda ka ei ole, et võtad ja paned puuri, kui on vaja näiteks arsti juurde minna. No see kohe üldse ei sobi.

Millisest kodust unistab: peamine, et oleks teine kass. Ja pere võiks olla selline nooruslik ja arukas.

Poiss on saanud kaks korda parasiiditõrjet, on vaktsineeritud ja kiibitud. Pass on olemas. Enne uude koju minekut saab ka kastreeritud.

Hoiukodu kontakt: Aira tel 5025548, e-kiri aira@treeningud.ee

Poisi tegemistest on siin blogis pikalt juttu, samuti palju pilte ja filme. Asu vaatama ja aita Poisile kodu leida, sest hoiukodus saab ta olla veel vähem kui kuu aega.

Poisil jäänud veel kuu aega oma kodu leidmiseks

Poiss on tubli kass. Paraku ei ole keegi teda veel oma kassiks tahtnud. Üks pere käis küll teda vaatamas, aga nemad vist otsisid sellist kassi, kes uksele vastu jookseks ja kohe suure tänutundega ennast kaasa võtta paluks. Murelikuks teeb mind tõsiasi, et Poisil on jäänud minu hoiukodus olla veel üks kuu. Kui ta selle ajaga omale päriskodu ei leia, siis tuleb tal Kassiabi kassituppa ümber kolida, sest mina sõidan ära. No selline kurb seis meil.

Kui Plika oma päriskoju sõitis (plika on nüüd tegelikult Ronja ja on juba paar nädalat Haapsalu tüdruk) otsustas minu Tibu, et ta võib nüüd II korruse ukse lahti teha ja taas majaproua positsiooni taastada. Mitte, et ta Poisi suhtes mingit huvi või hoolimist üles näitaks. Ei, teismeliste kantseldamine jäägu meeste mureks. Seda viimast võtab minu Pätt täie tõsidusega.

Mulle tundub, et loodus on minu kasside puhul pisut sassi läinud, sest hoopis täiesti isasest Pätist on saanud Poisi emme ja suur jumal. Poiss on minu Pätti kogu kassihingega kiindunud ja ei astu ühtegi sammu ilma tema nõusolekuta (teatud häälega kurr). Teiseks on Pätt võtnud oma südameasjaks Poisi eest hoolitsemise, mis väljendub igapäevastes kõrvade pesemise protseduuris, kallistamise tunnikeses ning paar korda nädalas võetakse ette tõeline pesupäev. Siis lakub Pätt Poisi sabaotsast ninani üle. Põhjalikult. See, millise näoga Poiss Pätti vaatab… Vot see on tõeline armastus:)

Niisiis, tänaseks 7 kuud vana, pehme ja karvane suurte käppadega kassipoiss otsib kodu. Ideaalne, kui seal kodus oleks juba üks kass, keda armastada ja kellele uues olukorras toetuda. Koer võib ka olla, sest oma tähelepanu jagab Poiss lahkelt ka minu labrador Atsile. Ükspäev näiteks üritas ta samamoodi Atsi kõrvu puhtaks lakkuda, nagu Pätt temaga teeb. Poisist ei saa sellist sülekassi, kes igale võõrale uksele vastu jookseks ja sülle roniks. Küll aga jookseb ta tümps-tümps-tümps sinuga igal pool kaasas, ajab sind oma trikkidega naerma ning tema usalduse ja armastuse väljateenimine on suur au. Mitte vastupidi.  Ma palun kassihaldjaid, et Poiss leiaks kodu, kus ta tohib kass olla.

Salvestasin mõned dokumentaalkaadrid, et näeksite kui vahva tegelane on Poiss. Esimeses filmis on Poiss pahane, et televiisoril pole puuteekraani ja pilti ei saa käpaga juhtida.

Järgmine videolõik on filmitud ühest meie harjutustunnist umbes kolm nädalat tagasi. Siin katsetab Poiss pai värki ja mina proovin rääkida hästi peenikese häälega, nagu Maria Kassiabist õpetas.

Vaata: http://youtu.be/lagfHrAWPa0

Viimases videolõigus näitab Poiss, kuidas mängimine käib, segab Päti lõunauinakut ja saab selle eest pisut sugeda

Vaata: https://www.youtube.com/watch?v=AGttOlZVJjM&feature=youtu.be

Poiss, 6 kuud vana ja väga suur

Poiss, 6 kuud vana ja väga suur

Poisist on saamas meie maja staar. No on lahe kass, seda ma teile ütlen. Esiteks oskab ta nii ennastunustavalt mängida, et võib vabalt trepist alla kukkuda. Mitte, et see teda kuidagi häiriks. Kui esmapilgul tundus, et Plika on kontaktsem ja Poiss ikka väga pelglik tänavakiisu, siis tänaseks on kähin tavaolukorras juba välistatud. Eks oma osa on siin minu Pätil ka, sest küll pätt pätti tunneb. Poiss on igal võimalusel mul sabas, käib lihtsalt kaasas ja vaatab huviga. Tal on üliarmsad targad silmad ja see ütleb juba minu jaoks palju. Käib ta oma paksude väikeste käppadega samuti põnts-põnts-põnts, nagu minu suur Pätt. Seda veel ei ole, et astun pika sammuga ligi ja hakkan pai tegema. Meil käib asi nii, et istun põrandale maha ja ootan. Esimese tiiru teeb Poiss üsna kaugelt piiludes. Teine tiir on juba märksa lähemal. No ja siis kolmas või neljas on juba nii kogemata vastu minu kätt ja seejärel võib kohe julgelt ja pikalt pai teha, eriti meeldib Poisile kukla pealt sügamine, siis saab nurru ka.

Mind teeb murelikuks, et Poisil on kaela juurest karvadest vaba laik, see on tõenäoliselt poiste mängude tulemus, sest kõige rohkem meeldib Poisile, kui Pätt võtab tal hammastega kaelast kinni ja sakutab. Ei, mitte vihaselt, ikka naljaga pooleks ja Poiss ise käib seda sakutamist nurumas.

Poisist on kahju ka, sest varsti läheb õde päris oma koju, aga talle ei ole keegi veel kirjutanud, et tule minu kassiks või midagi. Igal juhul oleme temaga põnevusega ootel, sest nii ilus ja tubli kassipoiss peab ju ometi kellelegi meeldima. 

"Oma päris kodust ja vahvast perest unistada ju ikka võib. Ma olen 6 kuud vana tubli poiss,  ei tee pahandust ega midagi."

"Oi, kuidas mulle meeldib seda palli kallistada! Vaata, ma oskan seda nelja käpaga teha."

"Vahel ma näen kurbi unenägusid ka, et on külm ja kõht on tühi… Aga ilusaid unenägusid on rohkem, hiired ja värvilised suled ja mõned head sõbrad, nagu näiteks Pätt. Tibu on ka hea sõber, mis sellest, et turtsub. Vahel ma näen unes, et keegi teeb tasakesi mu käpale pai. See inimene vist, kes mulle neid häid krevette toob. Mille mu õde küll tavaliselt enne ära sööb, kui mina jaole saan."

Plika leidis kodu!

Selle nädala kõige parem uudis: Plika läheb peagi oma päris koju proua Anu juurde Haapsallu!
Rääkisin Plikale uudise ära ja selle peale lubas ta esimest korda päris ilma ettevalmistuseta pai teha. Lihtsalt niisama, ilma krevettide ja muu ahvatluseta. Vot, mida üks päris kodu kassile tähendab. Me siin koos ikka veel rõõmustame ja mäng on hoopis uue hoo sisse saanud.
Mida siis Plika tänaseks oskab ja veel ei oska:

"Kui minuga enne natuke juttu ajada, siis pai võid teha. Sülle ma veel ei taha. Küll ma ise ronin, kui on õige inimene ja õige aeg."

"Näed, nii ma vaikselt sinu juurde tulen. Palun saa aru, et ma kohtusin inimesega alles mõned nädalad tagasi. Kui sina esimest korda elus kassiga kohtud, siis sa ju ka luurad enne."

"Süüa tõid? Ma armastan krevette kõige rohkem, aga kõik muu sobib ka.  Ma olen väga tilluke, võrreldes vennaga vähemalt, seetõttu olen ma väga ahne väike kass ja kui ma krevette saan, siis võib minuga juba kõike teha. Pai ja kammimine ja rohi turja peale…"

"Ma oskan e-kirju saata, näiteks zzzzzzzzzz kirjutada. See töö võtab küll näost siniseks, eriti kui vend samal ajal  diivanil vedeleb ja mitte midagi ei tee."

"Ma olen väga puhas kass. Vaata, kuidas mu kasukas läigib!"

"Ma oskan väga kõvasti nurruda. Näuguda oskan ka, aga seda ma ei tee. Pole nagu põhjust olnud. Näiteks kui inimene köögis askeldab, siis mina laman laua all ja nurrun. Ma olen kiita ka saanud selle eest. Laua peale ei tohi ronida, et te teaksite."

"Loomulikult oskan ma mängida! Seda ma võin teha hommikul ja õhtul ja öösel. Kui mul on mängu tuju, siis tulen ise sinu juurde, nuusutan su üle ja võin isegi sülle ronida. Päeval ma magan."

Minu hoiukodus ootavad kaks kassitibu oma kodu

Kassiabil juhtus nii, et kaks tillukest kiisut oli vaja kiiresti tänavalt ära päästa. Kuna keset talve on selline lugu pisut plaaniväline, tuli neil paluda abi Kassiabi sõpradelt. Tegelikult ei olnud mul hoiukoduks olemine kohe üldse plaanis. Kui aga vaatasin õue, kus sadas halastamatult lörtsisegust jäist vihma ja mõtlesin kahele tillukesele kassipojale, kellel söögi hankimiseks kassimõistust veel väikeses peas vähevõitu ja samavõrd napib jõudu tillukestes käppades, siis polnud mind vaja kaua veenda. Ei hakka ju vabandama, et polnud seda plaanis. Tuleb lihtsalt otsus ära teha. Nii need kaks kassitibu ühel õhtul minu juurde saabusid.

Kassipoegade lühike elulugu tuleb siia järgmise postitusega. Samuti kõik see, millega nad hetkel oma päevi sisustavad ja mida juba oskavad või veel ei oska. Esimese hooga saage palun tuttavavaks:

"Mulle tundub, et see on vist hiir…"

POISS, vanus umbes 6 kuud, trendikalt halli ja valge, ülitiheda ning pikakarvalise kasukaga (oi, kui pehme see kasukas pai tehes tundub!) ja aruka silmavaatega teismeline, kellest kasvab väga suur ja väga isane kass. Poiss on juba praegu oma õest kaks korda suurem ja minu 3-aastasest mustast Tibust ka käpajagu kõrgem. Ühesõnaga, temast tuleb üks imetlusväärselt ilus ja kogukas sõber. Poiss on iseloomult nn koer-kass, käib minuga samm-sammult kaasas, huvitub absoluutselt kõigest ja on äärmiselt aruka silmavaatega kiiresti kohanev tegelane. Kassi iseloom paistab tema silmadest. Prognoosin, et Poisist tuleb selline kass, kes võtab su oma kaitse alla, aga jääb samas natuke memmekaks ka, kui on vaja pai saada või kui mingi mure südamel. Ta valib omale ühe peremehe ning hakkab tema kassiks. Üldjoontes on ta iseloomult väga sarnane minu Pätiga, kes on mu oma kodune lemmikpoiss. Selline iseteadev ja vahel isegi tiba ülbe, poeb ise kaissu kui tahab, aga minu soovi peale pai teha mühatab ja kõnnib minema. Poisi puhul on kõige huvitavam tema pilk, ma olen täiesti kindel, et ta saab inimeste maailmast ja keelest aru.

"Vot selline mütakas olen!"

Kujutlen, et Poiss sobiks suurepäraselt noore inimese koju, kellel ei pea olema päevad läbi aega temaga tegeleda, kellel käib palju külalisi ning kes viitsib aegajalt temaga elu üle filosofeerida. Poiss on seltskonna kass, aga mitte tüütavalt liibuv.
Teiste kassidega suhtleb täiest kompleksivabalt (Pätt on tema suur isane autoriteet ja õpetaja), koera ei karda (labradoripoiss Ats on täiesti aktsepteeritav, kui ta just jõledalt ei haugu parasjagu) ning inimesega on hästi kontaktis, kuigi tänaval veedetud lapsepõlv nõuab veel oma osa. Veel. Poisist saab kindlasti seltskonnalõvi. Samas on Poisil potentsiaali saada ka üheks korralikuks maameheks, raudselt on ta üks vägev hiirepüüdja ning oma haaremist ta kindlasti ära ei ütle. Munad lähevad tal küll paraku varsti maha, sest abi vajavaid kassipoegi on maailmas niigi palju.

Poiss tahab päris oma inimese juurde minna umbes 10 päeva pärast. Siis on tal kõik rohud ja vaktsiinid käes. Poiss on tubli kass, käib korralikult liivakastis, sööb kõike suure isuga, ei ole siiani ühtegi pahandust korda saatnud, nurrub kõvasti, aga näugumist ei harrasta. Kohe üldse mitte. Suhtleb kümne erineva nurru, kurru, mühatuse ja ümisemise abil.

PLIKA, vanus umbes 6 kuud, süsimusta siidise karva ning modellilikult graatsilise kehaga teismeline preili. Kui ta ikka küüru selga tõmbab või ennast täies pikkuses välja sirutab, siis on see nagu kaasaegse tantsu etendus. Plika on ülinaiselik kogu hinge ning karvadega. Ta nii väga tahaks minu Pätile kaissu pugeda, aga teadagi, millised need mehed on…Seetõttu on Plikal kümme erinevat moodust, kuidas ennast ilusaks ja armsaks teha. Kui Plika oma suurte ümmarguste silmadega otsa vaatab, siis sulab lõpuks ka minu alfa-isase Päti süda. Meil on Plikaga oma lemmikmäng. Ta sätib ennast minu kõrvale diivanile ja sirutab ettevaatlikult oma ülipika käpakese minu poole. Ma siis  sirutan oma sõrme vastu ja Plika võtab oma käpaga minu sõrme ümbert kinni. Vahel ka kahe käpaga. Vahel ka  õrnalt hammastega. Mulle tundub, et ta tahakski kellegagi käpast kinni läbi elu jalutada. Plika on hea näide kasslaste ürgsetest esivanematest, sihvakas, sile, läikiva karvaga, ülikiire. Kujutlen, kui vapustav ta paistaks kõrgmoe fotodel või ajakirja esikaanel või Milaano moeetenduse poodiumil, Plika iseloom on minu jaoks veidi müstiline, tal oleks nagu mingi ürgne saladus, millest inimene mitte kunagi lõpuni aru ei saa.

"Palun vaadake, milline puusajoon…"

Plika sobiks suurepäraselt ühe linnapreili või ka eakama proua kaaslaseks. Sobib ka lastega pere liikmeks tingimusel, et pere kõik liikmed teavad: kass ei ole mänguasi, mis võib vahel mänguhoos katki minna, kassil läheb katki hing. Küll aga naudib Plika seltskonda ja tundide viisi kassimängu. Tema nurr on teisele korrusele kuulda ja nurruma hakkab ta näiteks pelgalt Päti sisenemisel. Lihtsalt sätib ennast vaatama ja nurrub. Kujutlen, kuidas Plika lamab fuksiaroosal siidpadjal ja näeb välja nagu Seeba kuninganna. Kui nüüd kusagil oleks üks hea hing, kes viitsiks Plikale palju pai teha, teda kammida ja sättida, temaga jutustada ja koos telekat vaadata. Küll see oleks Plikale üks unistuste kodu.
Teistesse kassidesse suhtub Plika suure kiindumusega ja avab kohe oma hinge. Koeri ta ei pelga, eriti meeldib talle labradoripoiss Atsi lambanahkne vaip, samuti üritab ta Atsile külje alla pugeda. Seega, ei mingit koerahirmu. Plikast saab kindlasti üks leebe sülekass, ainult pisut kannatust peab olema, sest tänavahirmud ei ole veel lõplikult kadunud.

"Ma võin nurruda igast asendist!"

Plika tahab päris oma inimese juurde minna umbes 10 päeva pärast. Siis on ta kõik rohud ja vaktsiinid käes. Plika on puhas kass, lakub käpad ja kasuka peale igat söögikorda põhjalikult läikima, käib korralikult liivakastis, armastab eriti hapukoort ja krevette (teadagi, elitaarne maitse), aga sööb hea isuga ka tavalise kassi toitu. Nurrub kõvasti ja vahel ka täiesti üksi olles. Näu on helisev, aga näugumine niisama on tema hinnangul vulgaarne ja seda ta ei tee.


Kui nüüd keegi teadja imestab, et miks ma oma Tibust juttu ei tee, siis olgu mainitud, et proua Tibuga on kõik korras. Ta lihtsalt vaatas need kaks uut tegelast üle, läks seejärel otsustavalt teisele korrusele ja pani ukse enda järel kinni. Tibu ei suuda kuidagi aru saada, miks ma pidevalt igasugu tegelasi tema koju tassin. Kujutlen, kuidas ta ust sulgedes ohkas: "No jälle mingid väntsakad. Teadagi, varsti nad lähevad minema. Ma elan siis seni teisel korrusel ja nõuan vastu eriluba magada oma perenaise voodis." Selle eriloa ta teatud mööndustega ka sai.

Siku grupp jõudis täna Kazbeki tippu

Täna kell 11.00 jõudsid tugevas lumetormis Kazbeki tippu (5047m) kuus eestlast Alar Siku grupist. Eile tegi tipu iseseisvalt Andras Kaasik. Kokku oli Sikuga sel korral Gruusias Kazbeki tipuüritusel kümme eestlast, kellest kolm pöördusid täna poolelt teelt enne tippu baaslaagrisse tagasi. Peep Kala saatis mulle just sõnumi, et torm oli vägev, viimasel järsul tõusul mindi ilma julgestuseta 8-ses köies otse  üles. Tavaliselt kasutatakse seal jääpuure, kuid sel korral võimaldas värskelt sadanud lumi teekonda sellevõrra kiirendada. Peep kirjutas: "Emotsioon on super! Sellises möllus ja sellisel viisil…" Tema oli Kazbeki tipus teist korda.

Tipumeeskond tuleb baaslaagrist alla homme, ülejäänud on juba alla jõudnud.

Siin üks foto grupi teelesaatmisest Tallinnas pubis "Seiklusjutte maalt ja merelt". Mäefotod ja muljed tulevad juba siis, kui terve grupp tagasi all:) Tippu jõudsid sel korral: Andras Kaasik, Urmo Ilves, Marek Herm, Eiko Jõgi, Toomas Luhaäär, Peep kala, Raul Rannu ja muidugi Alar Sikk.