Aconcagua ebaõnnestus

6.12 varahommikul tegid mäele jäänud kolm grupiliiget Krisli, Peep, Raul ja grupijuht Alar Sikk teise katse tõusta tippu. Ilmateates lõunast alates lubatud lumesadu algas paraku varahommikul ja muutus enne traaversit lumetormiks. Mitteteadjatele infoks, et traavers on kitsas rada järsul mäeküljel, kuhu mahub korraga kõndima vaid üks inimene ja mis on tiputõusu ohtlikum ja karmim lõik. Sellise tormiga ei olnud võimalik traaversit läbida ja grupp pöördus tagasi. Kuna kõrgel oli viibitud juba nädal ja viimased kolm päeva 6000m peal, oleks uus katse tähendanud baaslaagrisse tulekut ja paaripäevast puhkust. Kahjuks selleks aega ei jätkunud ja nii tuli ka neil võtta vastu otsus katkestada Anconcagua üritus. Mendozasse jõuavad nad tagasi 7.12 õhtul.
Kronoloogilises järjekorras tagasipöördumised Aconcagualt:
30.11 hommikul pöördub haiguse tõttu Canadast tagasi Ulf
30.11. õhtul pöördub peale Nido katset tagasi Aira.
1.12. hommikul pöördub Canadast tagasi Artjom, olles siiski eelmisel päeval ära käinud Nidos
1.12 õhtul pöördub tervise tõttu tagasi Art, olls eelnevalt käinud Nidos ja teinud ka varahommikul uue katse Nidosse tõusta;
5.12 pöörduvad Berlinist tagasi Rauno ja Indrek, teinud eelnevalt ühe tipukatse
5.12 jõuab tippu Tarmo Riga, kes tuli mäele iseseisvalt. Kuna Tarmo on eelnevalt teinud kaks 8000m mäge, siis võib teda lugeda professionaaliks ja loomulikult ei suuda meiesuguseid temaga sammu pidada.
6.12 teevad viimased eestlased Berlinist tipukatse, mis lumetormis ebaõnnestub. Grupp pöördub alla.

Mul on hea meel, et kõik on elus ja terved. Natukene kripeldab see saatuslik tunne, nagu oleksin algusest peale teadnud ürituse ebaõnnestumisest.
Lugesin Peebu blogi ja ta lõpetab lausega, et tuleb Aconcaguale tagasi. Olen olnud selle hetkeni veenudnud, et Aconcaguale mina tagasi ei tule. Aga kurat seda teab...