Tegelikult on see vist paraplan, vms lennuriist aga minu jaoks sama hirmutav ja ebareaalne. Kuna Aconcagua tipp jäi tegemata, siis oli loomulikult vaja endale uus eneseületus organiseerida. Ja nii me läksimegi Peebuga lennuharjutusi tegema. Kusjuures see oli tõesti minu idee, mida ma mäe otsas lendu oodates hullult kahetsesin.
Hommik algas raskelt, sest eelmisel päeval ei lõppenud veini nautimine veinimõisaga vaid hilisööl Mendoza tänavatel. Lubasin endale hommikul, et ma ei joo enam iial odavat tänavaveini (eriti peale tippklassi veinimõisa maitseeleamusi) ja ei söö enam iial buffee restoranis.
Südapäeval ei olnud ma veel sugugi kosunud ja kogu lennuvärk kiskus kiiva. Lisaks sadas veel vihma. Kell kaks keerasin ennast hosteli hoovis prügikasti kõrvale magama. Mujal ruumi ei olnud ja kuna õhtul pidime Buenos Airesesse sõitma, siis pidi voodikohad juba hommikul vabastama.
Kell kolm tegin silmad lahti ja olin täiesti värske, valmis lendama. Lennuilma aga ei olnud ikka veel. Kell 15.45 ei olnud küll ilm sugugi muutunud aga lennumees oli kohal. Minu kõige karmim seiklus Argentinas algas...
Sõitsime Mendoza lähedale mäele, vahepeal laaditi ühest tondilossis autosse meie langevarjud ja kaks meest. Selle asjandusega lendamisest teadsin ma ainult nii palju, et mina istun allpool ja instruktor üleval. Mägi oli tegelikkuses paraku liiga järsk ja kõrge, istusin autos olematul teel üle kivide kõrgust võttes ja süda vajus absoluutselt täiesti saapasäärde. Olin enda peale väga pahane, et ei oska riske ennetavalt hinnata.
Üleval pandi mulle protestist hoolimata traksid ümber ja kiiver pähe. Ma küll püüdsin neile selgitada, et ei lenda kuskile ennem, kui näen, kuidas Peebul see välja tuleb aga instruktorid ainult naersid ja lubasid, et ei ole sugugi hirmus. Ah-ha-haa! Siis selgus tõsiasi, et see langevari ei tõuse sugugi ise õhku, vaid tegelikult tuleb õige tuule tekkimisel hakata jooksma kuristiku suunas. Ja huvitav, mis siis saab, kui ma kukkun, või kui tuult ei tulegi...Ühesõnaga, see kõik oli nii õudne, et ma keeldusin kategooriliselt ja valjuhäälselt igasugusest lendamisest. Peep oli minu ees kaljuserval valmis õhku tõusma, kuna olime instruktoriga ootel oluliselt turvalisemal pinnal võtsin veidi rahulikumalt ja mõtlesin, et otsustan siis, kui Peep on minema lennanud. Ja siis äkki tuli tuuleiil, kerkisin korra õhku ja koperdasin siis kuidagi tagurpidi ennast jalgadele. Jõudsin veel väga pahase näoga oma instruktorile üle õla pilgu heita ja siis olime korraga õhus. Karjusin umbes kümme sekundit, enne, kui julgesin esimest korda alla vaadata.
Tahaksin väga öelda, et alguses oli hirmus aga varsti hakkasin lendamist nautima kuid kahjuks nii see ei ole. Vaatasin enda all laiuvat 500 meetrist sügavikku ja oli ikka väga, väga kõhe tunne. Vahepeal kiskus tuul selle asjanduse viltu ja mina olin veendunud, et nüüd lendame päriselt minema. Mingil hetkel nägin enda all lendavat kotkapaari, see oli vist ainus kord, kui unustasin hetkeks, kus ma tegelikult kõlgun ja mõtlesin: oh, kui lahe, lendan kotkastest kõrgemal!
Enam vähem algusest peale nõudsin ma sellelt lennumehelt, et läheksime nüüd palun kohe alla tagasi. Kokku pidi lend kestma maksimaalselt 20 minutit aga kui instruktor oli püüdunud mulle korduvalt näidata, kus midagi asub ja kui vinge on ülevalt kõike seda vaadata, mina seevastu küsisin lolli järjekindlusega, et kuhu me maandume, taipas mes lõpuks, et minust lendajat ikkagi ei saa. Nii me siis hakkasimegi laskuma, minul muidugi jälle hirm sees, et kuidas see maandumine (korraldus oli istuvast asendist rippuvasse üle minna vahetult enne maandumist ja siis, kui jalad maad puutuvad ainult joosta ja joosta) veel välja peaks nägema. Tegelikult tegime super soorituse ja tõesti õnnestus jääda jalgadele.
Tagantjärgi oli väga võimas tunne, et selle lendamise asja ära tegin. Minu jaoks selge eneseületus, arvestades kuidas ma kõrgust kardan. Jalgad värisesid veel ka siis, kui Peep umbes 10 minuti pärast maandus aga rahul ma endaga olin.
Hetkel tundub, et selle asjandusega võiksin ma veel lennata aga langevarjuhüpet ma kunagi elus ei tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar