Mugav oobuss on kull vahel hapnikuvaba aga jaan vaadete lummuses tukkuma, kuni jamad algavad...Olen teadlik, et muuhulgas uletame Argentina/Tshiili piiri ning taidan vajalikud (mitmed) paberid korralikult ara. Kelle uhe paiku soidame mooda esimesest piirivalveputkast, mehed vaatavad bussi valiselt ule ja motlen, et sellega asi piirdubki. Tuhkagi, sellega asi alles algab! Kell 2 oosel soidab meie buss piiriuletuspunkti ja rahvas kasutatakse koos paberite ja kottidega bussist valja. Seisan kulmas terminalis jarjekorras ja kirun Louna Ameerika piiriuletussusteemi. Tahtsa naoga mees uurib kauaks ma Tsiili lahen ja mis ma seal teen. Mulle tundub, et minu vastusest ta aru ei saa aga viisatempli ma saan. Bussijuht juhatab vagesid ja saan nordimusega aru, et pean minema teise jarjekorda, et saada veel mingi tempel. Koik see toimub kulmas koledas ruumis, kus on koos vahemalt neli bussitait rahvast ja jarjekorrad venivad kumnetesse meetritesse. Umbes tunni ajaga olen katte saanud ka teise viisa ning hakkan jonnakalt bussi poole astuma. Teele astub ette kurja naoga piirivalvur, kes on Atsi (minu labradoripoiss) kuidagi katte saanud ja sunnib teda minu asju ule nuusutama. Ats on nagu Ats ikka, roomus ja arevil, et saab inimestega suhelda ning hakkab minu kasi lakkuma (huvitav, kas see peaks narkokoera keeles tahendama: tema kaed ei ole puhtad). Onneks on piirivalvuripoiss labradoridega tuttav ja ei vota asja tosiselt. Suunab mind aga paraku koos teistega korge laega koledasse ruumi, kus tuleb metalllauale asetada oma avatud kotid ja siis umbes pool tundi lihtsalt rivis seista, ilma, et midagi juhtuks. Lopuks juhtub. Koigepealt tuleb Ats oma mehega ja nuusutab koik kotid ule, siis tuleb must labrador ja kontrollib Atsi too ule ja lopuks tuleb meil koigil rivide kaupa kotid veel labivalgustusse saata. Koik see toimub keset ood 3000m korgusel kulmas ja tuulises piirivalvepunktis ja votab kokku aega rohkem, kui 1,5 tundi. Kusagilt lapsepolvest meenub Leedu/Poola piiriuletus ja veelgi sugavamalt emotsionaalsest malust koonduslaagri vastuvotupunktid. Imestan, et koik lepivad rahulikult olukorraga ja kuulavad sona. Lopuks tuleb uks piirivalvur plekktopsiga ja koik panevad sinna sisse munte. Ainus kes mitte mohkugi aru ei saa, olen mina. Kusin, et mille eest see raha, "lihtsalt," vastab bussijuht. Sama kusimuse esitab tagasiteel uks USA noormees, siis olen ma juba "vana kala" ja selgitan talle Louna Ameerika piiriuletustavasid. Ta jaabki minust maha sugavas masenduses pead raputades.
Umbes kell neli saame lopuks piiri uletatud aga minu suureks nordimuseks ei kustutata bussis tulesid (et natukenegi magada saaks) vaid hakatakse hoopis kohvi (jaledat lahustuvat kohvi!)pakkuma. Poole viie paiku jaan magama ja arkan masendaval sombusel hommikul taiesti vooras linnas. Pilved ripuvad paar sendimeetrit minu pealaest korgemal ja kell on pool kaheksa laupaeva hommikul. Kobin oma luhikeste puksega jaakulma hommikusse ja motlen haledusega paevitusriietele, mis riietusesemetest ainsana minu seljakotti mahtusid. Olen joudnud Tshiili kuurordlinna Vina del Mar.
"uksindavooraslinnas" tunne ei ole mulle paris vooras. Selle tekkimiseks peab olema taidetud vahemalt uks tingimustest: magamata oo, nadalavahetuse varahommik, pilves ja/voi kulm ilm,saabumine linna, kus sul ei ole uhtegi inimest ega uhtegi oma kohta. On ka hoopis teistsugune "uksindavooraslinnas" tunne, mis mulle vaga meeldib. Aga see on alati positsioneeritud olemine, st oled ennast juba paika pannud. Vina del Mar ei anna mulle esialgu uhtegi pidepunkti. Joon bussijaamas kohvi (juba laheb natuke paremaks) ja hakkan labi arkava (voi alles uinuva) linna ookeani poole astuma. Nagu ikka sellisel hommikul, puhib keegi tanavat, keegi laheb vihase naoga kiirel sammul kusagile, keegi magab pingil. Pidu on labi ja linnal on pohmakas. Ainus pohjus, miks ma Vina del Mari tulin, on soov Vaikne ookean ka sellelt kùljelt ule vaadata. Inimlik hull soov ring kokku tommata. Leian rannapromenaadi ja jalutan piki murduvaid laineid esialgu uksi, peagi koeraga. Tshiili koerad on ulimalt arukad, see esimene saab vaga hasti aru, et ma tahan temas pilti teha ja satib ennast hoolega ookeani taustale. Lopuks leian ka liivariba ning saan varbad soolaseks ja liivaseks.
Ookean nahtud, votan suuna korge reitinguga varvilise linna Valparaiso suunas. Kuna bussidest on korini, proovin leida lubatud rongijaama. Leiangi metroo aga selgub, et voimalik on soetada vaid 5x kaart. Olen seda valmis 1500 raha eest ka tegema, kuid uks piletimuujast proua on just kainud inglise keele kurustel ja selgitab mulle puudlikult grammatiliselt korrektsete lausetega, et saan bussiga oluliselt soodsamalt. Ei taha talle pettumust valmistada ja lahen siis jalle bussi otsima. Vina del Mar'i ja Valparaiso vahel soidavad naljakad poolemoodulised bussid, mille liikumise ja peatumise loogika tundub mulle esialgu mustiline. Sulandun kohalikku massi ja votan riski astuda esimesse bussi, millel ees sihtpunkti kohanimega kombineeritud viide. Pilet maksab 200 raha, toesti odavam, kui metroo. Muide, Tshiili rahale ei saa ma lopuni pihta. Ma ei tea, mis on kurss, ma ei tea, kui palju miski maksma peaks...ainus selge asi, et vaiksem rahauhik minu taskus on 10000 kupuur ja kokku on neid ATMist voetud paras pakk (valisin suvalise koguse).
Valparaiso- armastus esimesest silmapilgust!
Lonely Planet i jargi Tshiili eriliseim linn. Majad ehitatud mae kulgedele ja nii varvilised, kui fantaasia voimaldab. On kivipitsi ja puupitsi aga eelkoige ikkagi varvi. Kolan kitsastel tanavatel ja teen sadu pilte, toesti iga nurga peal on mida objektiivi puuda. Valparaiso on nagu Tallinna Kalamaja aga hoopis eluroomsam. Omajagu kontrasti lisab suur sadam konteineririvide ja voimsate kraanadega, mis nagu moodaminnes kasvab ule nukulinnaks.
Veedan Valparaisos oluliselt rohkem aega kui olin plaaninud, see linn touseb kindlasti minu TOP 10 hulka!
Argentina ja Tshiili on suudlemislinnad. Pargid on taís igas vanuses suudlevaid paarikesi. Armsas pilt Valparaisost: nii umbes 70 aastased mees ja naine istuvad pargipingil, mehe on aeg paris kokku kuivatanud, naine seevastu tugeva kondiga ja selline suur maama. Suudlevad. Kull naine vantutab seda meest ikka uht ja teispidi, nagu takutuust kaenlas. Aga nii armas.
Tshiili mehed on koledad. Sellised luhikesed ja jassakad, suure pea ja katega. Seevastu oliliselt komplimendialdimad. Pea iga mees, kes mooda laks ka midagi kommenteeris voi lihtsalt lehvitas. Aga see on ju loogiline ka: nii koledad mehed peavadki aktiivsemad olema, muidu sureks Tshiili rahvas valja.
Valparaisost suundun Santiagosse. See on pohimotte kusimus, et just nende samade saabastega, mis kumneid kordi on kondinud Euroopa Santiagosse.
Soidan taksoga Valparaiso kesklinnast bussijaama (3100 raha) labi laupaevase turu. Voimas! Kilomeetrite kaupa koogiviljalette, vahele igasugust trani. Valjuhaalsed huuded, kauplemine, oige turu feeling ja lohn...
Bussis saan tunda ebaoiglust. Kuna ei ole Tshiili raha vaartusest ikka veel sotti saanud, annan bussijuhile 10 000 peesose, lootuses, et kull ta ise jagab. Tema annab tagasi peotaie munte ja 1000 peesose. Ma ei oska midagi arvata aga minu korval istuv tshiili proua tostab protesti. Selle peale annab piletimuuja mulle veel 5000 peesot tagasi. Parast raagime prouaga pikalt turistide kohtlemisest. Ta muide teab, kus Eesti asub ja tema tutar on oppinud Helsingi ulikoolis vahetusopilasena.
Santiago. Votan ette Lonely Planeti pakutud ringi ja naen ara nii Catedral Metropolitana kui prekoloniaalaja kunstimuuseumi, kus saalide kaupa Inka ja Maya mustilist keraamikat, kujusid ja tekstiili. Vaidetavalt parim kollektsioon maailmas.
Lopetan oma ringkaigu kurikuulsas La Piojera's. Kunstirahva kodukorts, mis tanaseks maailmakuulus. Valjast naeb valja nagu Parnu ollekas mineviku Eestis.
Sees toeline hullumaja, igas nurgas keegi laulab, mangib pili voi joonistab. Uleuldine melu.Pakutakse terremotot ehk siis koduveini jaatisega. Plastiktopsikus. Votan oma portsu ja istun kaldtrepile inimesi vaatama. Umbes 2 minuti parast on minu korval esimene tohutult onnetu naoga kiitsakas mees. Mul on temast kull kohutavalt kahju aga meestutvusi ei ole mulle kull vaja. Laheb mooda veel paar minutit ja uus katse. Sel korral lokkispeaga kunstnik Victor, kes teeb mulle valgete hammaste valkudes selgeks, et on minusse armunud.
Ta moodustab oma kahe sobraga nii veidra kolmiku, et olen volutud. Victor on toenaoline naide hullumeelsuse ja geniaalsuse haprast piirist. Kohati tundub ta mulle paras ullike,siis kaib valja jalle mone fakti voi nime ja mul kukkub suu lahti. Vestleme pikalt Balti riikidest ja kultuuri erinevustest. Ta naeb mu kotis Marquezi raamatut"Armastus koolera ajal" ja satub vaimustusse. Raagib mulle hispaania/inglise segakeeles, kui vaga ta Marquezi imetleb. Osa sellest imetlusest saan muidugi endale. La Piojera on taiesti surr koht: keegi tantsib, keegi laulab, koik suhtlevad koigiga ja see koduvein jaatisega on vaga hea. Ja kange. Utlen Victorile, et pean nuud sopradega kokku saama ja lahen ara. Esimese hooga vales suunas.
Oobuss on seekord vaga lihtne Tallinn-Tartu valjaanne. Magan enamuse ajast sugavat und va piiriuletuse 1,5 tundi.
..see oled ju Sina, mida ma siis ei näinud!
VastaKustutatoredasti kirjutad, ..väga tuttav tunne..
..kui sa kedagi armastad siis lase Ta vabaks..
VastaKustutaisegi väga kurb..