Ikka veel Mendoza

Täiesti uskumatu, kuidas ühel rännakul võib kõik nässu minna! Eile öösel tundsin ennast väga kehvasti, tõusin ülesse ja peeglisse vaadates pidin tükk aega hingamisharjutusi tegema, et meelerahu tagasis saada. Minu parem põsk oli täiesti paistes, nagu hamstril. Tõsi, mingi ebamugav valu oli mul juba mägedes aga arvasin, et see on nohust ja muude hädade kõrval jätsin selle näriva pakitsuse täiesti tahaplaanile. Nüüd, Mendozas läks asi käest ära. Hommikul ma bussiga Tshiili ei sõitnud, läksin hoopis arsti juurde.
Esimene arstionu diagnoosis peale mõtisklusi minu põse teemadel hambapõletiku ja suunas mind teise arstionu juurde. Hambapõletiku peale mina ise muuhulgas ei tulnud, sest kui mingi terviseteema üldse minu jaoks regulaarset järelvalvet tähendab, siis just hambaarsti juures käimine see on.
Ühesõnaga Tshiili bussipiletid lendasid vastu taevast. Sain portsu rohtusid ja sõberarsti kontakti, kes oli valmis mind vastu võtma täna kell 17.30. Kõndisin kaardi järgi kohale (eriliselt uhke ridaelamutega linnaosa) ja sain tuttavaks dr Carlos Agustin De Cicco´ga, kes oli kohale kutsunud oma poja (õpib samuti hetkel arstiks ja rääkis erinevalt isast inglise keelt). Juba tuttavad põseuuringud lõppesid röntgenipildiga, mis näitas väga tugevat hambajuure põletikku. Arsti sõnul oli see mul juba mõnda aega olnud ja ta imestas, et kuidas ma üldse mäel hakkama sain. No jah, tema ju ei tea, et minu jaoks oli hoopis suurem probleem peldikus nööri otsas kõlkumine ja 180 pulss, kui see pagana hambavalu. Aga see on veel üks versioon, miks ma tippu ei jõudnud:)
Nüüd on mul peotäis valuvaigisteid, antibiootikume ja teadmine, et igal hetkel võib asi nii hulluks minna, et hammas tõmmatakse välja. Lahe! Eelistan seda siiski teha Carlose juures, mitte kusagil Tshiili avarustes, seega elan lähipäevil Mendozas.
Õhtul kohtusin saatusekaaslaste Arti ja Artjomiga, üllatusena olid vahepeal Aconcagualt alla tulnud ka kaks eesti tüdrukut, kes iseseisvalt mäge teha üritasid. Sõime koos õhtust ja arutasime Eesti grupi võimaluste üle. Seis on kehv, sest uus ilmateade näitab ainsa võimalusena tippu teha 5.12. See aga tähendab, et meie grupp on esimene, kes sel hooajal tippu ütitab. Lumeolud on hullud ja mingit teed tippu muidugi ei ole. Kui ma ka mingil hetkel egoistlikult mõtlesin, et kui keegi tippu ei jõua, siis olen mina vähemalt endale mõnuse olemise garanteerinud, siis nüüd palun ma kõiki jõude, et vähemalt keegi meie grupist tippu jõuaks. Eriti Peep ja Krisli, minu tugijõud nr 1.
Aga meie läheme Artjomi ja Artiga homme termidesse sooja vee sisse sulistama ning päikest võtma.