kommentaar Kristjan Eriku kommentaarile

Ei saa mitte vaiki olla... kui mägede-mehed minu Aconcaguast loobumise teemal sõna võtavad:)

Olgu siis lõplikult ja selgelt öeldud, et mina ei loobunud Aconcaguast ei lumetormis telkimise, kentsaka peldiku (enamus ajast küll selle puudumise) ega ka nädalase pesematuse tõttu. Olen olnud Aconcaguast hullemates tingimustes ja olen tõenäoliselt veel. Aga ikka ja ainult tipu nimel. Ma loobusin sellepärast, et sel korral lihtsalt ei olnud jõudu. Oli see siis hambapõletikust või valest mõtlemisest.

Aga ikka see lemmikteema, kas protsess või tulemus. Kommentaariks Kristjan Eriku mõttearendusele: "Näiteks olümpiakuld vms. Raske on kujutada sportlast, kes sugugi ei salli treeningut, õiget toitumist, võistlemist, kuid tahab jõuda poodiumi kõrgeimale astmele ja siiras usus võtab selle tee ette."

No minu jaoks ei ole Aconcagua (ega Kazbek, ega Kili) mingi treening vaid ikka tulemuse näitamaise koht. Ei oska ette kujutada sportlast, kes läheb olümpängudele protsessi nautima. Aga noh, mulle tundub juba, et mõne mehe jaoks on see nagu vabandus...tippu ei tulnud aga protsess oli vägev.

Ja siin Kristjan Erikult veel üks tore mõte: "Antud juhul tuleb ainult kaasa tunda, sest milleks võtta puhkust selleks, et 24 tundi ööpäevas tegeleda millegiga, mis on üdini ebameeldiv."
Puhkus on veel väike asi aga mõned mehed maksavad miljoni selle nimel, et ronida Everesti otsa, mille kohta Alar Sikk (ainus eestlane, kellel selle mäe kohta midagi öelda võiks olla) mainis: "Teist nii ebameeldivat kohta maailmas pole, seal oli kõik vastik,"
Huvitav, mille nimel siis see raha ja vaev? Protsessi nautimiseks või?

Uued kogemused on ikka head aga uued tipud veel paremad.

See jutt käis siin teemal: www.ajaveeb.alpinism.ee