Kronoloogilises järjekorras emotsioonid Aconcagualt

22.11
Hommikul viimane teadaolev peapesu hotellis. Sõidame bussiga Aconcagua Inka väravasse (ca 10 km), registreerume, saame personaalsed kaka-kotid (tegelikult ka, kuigi lõppkokkuvõttes on seal kotis siiski valdavalt muu sodi) ja teeme esimesed sammud Aconcagua tippu. Teekond väravast esimesse baaslaagrisse Confluenciasse võtab aega 3,5 tundi. Minu jaoks on tõusud liiga järsud ja tempo liiga kiire. Hingamine läheb rütmist välja ja tulemuseks on arstitädi juures mõõdetud rahuolekus pulss 125, peale väikest pingutust ühe künka otsa päikeseloojandust pilte tegema pulss 180. Minu teadvuses pidi see esimene päev olema mõnus rännak alpiaasadel. Tegelikult olid ainult kivid ja tolm. Magame kuppeltelgis naridel. Joon esimest korda mate teed ja palju.
23.11
Aklimatsioonimakt Plaza de Franciale. Minu jaoks, kes ma eelmisel päeval just 180 pulsiga „vahele jäin“, proovikivi. Alar ja Peep on esimest korda minu järelvaatajad. Neil tuleb leppida minu teosammul liikumisega aga ei ühtegi kriitilist märkust! Saan üllatavalt hästi hakkama, pulss püsib lubatud piirides. Tuul on mõõdukalt tugev ja külm. Vastupidiselt ootustele, on mingil määral näha Aconcagua jäine ja kõle lõunanõlv aga ei mingit tipuvaadet. Istume Alariga poolteist tundi lootuses näha mõnda lõunanõlva laviini ja ootame Peepu, kes läheb mäge lähemalt kaema. Söök on Confluencias üllatavalt hea.
24.11
8 tunnine matk Confluenciast Plaza de Mulasesse. Alguses üllatavalt raske tõus jõeorust ülesse platoole. Edasi enam-vähem horisontaalselt tugeva vastutuulega neli tundi tatsumist kivikõrbes. Vahepeal tuleb pöörata selg tuulele vastu, et püsti jääda. Viimased kaks tundi ronimist võimatuna näival püstloodis seinal, mis siiski sikk-sakk muulateel tehtav. Turnin kivide vahel ja proovin mitte alla vaadata. Plaza de Mulas saabub siiski ootamatult ruttu ja kergelt. Enam vähem suudan hingamise ja pulsi kontrolli all hoida. Kohapeal selgub, et meil ei ole kusagil magada. Komplekteerume söögitelgi põrandale. Öösel ärkan selle peale, et telgi seinad ähvardavad tugeva tuulega kokku kukkuda. See on tegelikult alles eelmäng...
25.11
Mölutame. Õnneks saabuvad pärastlõunal telgid ja saame Krisliga endale ajutise kodu. Tegelikult nimetatakse seda mölutamist aklimatiseerumiseks.Ilm on nii ära pööranud, et söögitelgi ja kodutelgi vahel liikumine on tõeline katsumus. Eriti tore on muidugi atraktsioon nööriga plastikpeldik tuules. Valdavalt olen häiritud mõttest, et mis siis saab, kui ma ei jõua nöörist kinni hoida ja sinna auku kukkun:).
26.11
Alari otsusega alustame lõuna paiku tõusu Canada laagrisse eesmärgiga viia sinna olulisem kraam (telgid, priimused, söök). Istun enne tõusu kivil ja tunnen kuidas jalad värisevad. Nii lähebki. Esimestest tõusudest lumeseinal on hingamine paigast ära, seega pulss muidugi ka ja kõik lähebki metsa. Proovin ja pingutan umbes kolmandikule, siis saan aru, et edasine on ainult enese lõhkumine. Palun Alarilt puhkepausi ja ütlen, et pöördnun tagasi. Näen, et Alar on murelik. Peep mõõdab minu pulssi aga ei saa pihta, sest löögid on ebaühtlased. See on paha, paha. Näen seda Peebu näost. Tatsan üksi alla tagasi pisarad silmas.
27.11
Päike paistab! Ja on pärsis soe muide. Otsustan täiesti iseseisvalt ja vabatahtlikult, et üritan tõusta Canada laagrini. Teadvustan endale, et kui see ei õnnestu, on Aconcagua minu jaoks läbi. Tugiisikutena tulevad kaasa muidugi Alar ja Peep. Teen jälle oma teosammu ja tunnen ennast suhteliselt hästi. Siiski läheb liiga palju ressurssi hingamise jälgimisele ja kõik on kuidagi tehniline ja vastik. Aga päike on soe. Peep ja Alar jäävad minust maha (Alar teeb lihtsalt suitsupausi) ja arvavad nähtavasti, et ma nende juttu enam ei kuule. Naljatilgad, mägedes on iga sõna jumala hästi kuulda ka sadade meetrite kaugusele. Lähme rahulikult umbes poolele teele, minul jõud otsa ei saa aga lõunasöögini jäänud aeg kahjuks saab. Pöördume tagasi, minul hing hõiskab. Jõuan küll.
28.11
Tõuseme Canada laagrisse. Sel korral on minu turvaja Peep üksi, sest Alar on võtnud grupis liidrirolli Jalutame Peebuga rahulikult 4 tunniga kohale. Uue liikmena on pundis Art, kes esimese katse samuti katkestas, põhjuseks vererõhu ootamatu tõus (mis kuradi jama nende pulsside ja vererõhkudega seal mägedes küll on). Muretsen vahepeal, kuidas Art küll suudab minu olematu tempotegemisega toime tulla aga tüliks ei lähe. Vastupidi, Art asub minu uueks tugiisikuks innustades ja toetades. Lahe! Kui meie kohale jõuame on telk juba üleval. Meie uus kodu! Kohale jõudes oli minu pulss 128, mis on super arvestades viimase tunni karmi tõusu. Teeme oma telkkonnaga (Peep, Peebu sõber Ulf, Krisli ja mina) õhtusöögiks kartuliputru singi ja juustuga. Avastame kõik, et nägu, käed ja kõik muud kehaosad on paksu tolmuga kaetud aga millegagi puhastada ei ole. Tere tulemast mugav elu! Väljas on hull torm, mõtlen kas jätab minu äsja soetatud telgi terveks.
29.11
Lisaks tormile hakkab sadama lund. Hull värk. Südamega kivi taha minek on selge eneseületus. Katsu sa 30-40m/sek tuulehoogudes püsti püsida, samal ajal peksab lund näkku ja sina pead suutma kükitada. Vot selle pärast ongi naisalpiniste oluliselt vähem, kui meesalpiniste. Need pagan ei pea ju kivi taga kükitama Öösel ärkan selle peale, et minu poolne telgi külg tõuseb õhku. Vaatan kuidas telgi lagi kooldub peaaegu vastu maad ja mõtlen, et nüüd on minek. Ei saa lahti mõttest, et meie telk on kalju serval ja ees ootab väga pikk lend. Tegelikult on Hillebergi telgid ikka pangana vinged ja ainus jama on tegelikult külmunud telgilagi, kus iga tuuleiiliga jäist puru kaela sajab. Minu magamiskott on telgi külge kinni külmunud. Valdav osa kraamist on telgi eeskojas lumme mattunud, sh söök, minu seljakott ja sokid:)
30.11
Hommikul läheb alla Ulf. Sellest on kuradi kahju, sest esiteks on ta meie telkkonna liige ja teiseks väga vahva inimene. Ulfil avastatakse all angiin,bronhiit ja kõik muud hädad koos palavikuga. Seega paratamatu lahkumine. Pakime ühisvarustuse ja alustame tõusu järgmisesse laagisse Nido de Condoresesse. Canadast vaadates tundub tee mõnusalt lauge, tegelikult kahjuks mitte. Minu seljatagust turvab järjekordselt Peep, Alar on ees teejuhiks. Üsna tõusu alguses satume jääväljale, mis arvestades kaldenurka on minu jaoks ületamatu (samas Krisli näiteks paneb täie hooga kribinal-krabinal sellest üle). Panen jalga kassid ja edasi tatsan juba katsvate küünistega. Tõus on kuradi raske. Minu jaoks. Tunnen, et hingamine läheb jälle käest ja ühtäkki muutub kogu see jama nii mõttetuks. Esiteks ei sobi mulle see edasi-tagasi siiberdamine, kui ülesse, siis võtan oma jõu kokku ja lähen aga see asjade tassimine ette ja siis jälle alla tulek on nii pagana mõttetu. Ja siis see juhtubki. Jõuan tõusu lõppu ja ees avaneb jäine platoo. Kusagil seal lõpus on sihtpunkt Nido. Seisan seal serva peal ja ei taha edasi minna. Ütlen Peebule, et lähen tagasi. Ta ei vaidle eriti vastu, mul on tunne, et tal on sellest turvaja rollist väheke kõrini saanud. Ja nii lihtsalt see käibki. Pööran lihtsalt otsa ringi ja hakkan alla minema. Kusagil on juba teadmine, et tagasi ma sel korral enam ei tule. Istun umbes poolteist tundi telgi ees, teen neli suitsu ja vaidlen endaga. Ühel hetkel olen kindel, et ei suuda loobuda, teisel hetkel olen valmis magamiskotti kokku pakkima. Nii ma seal jaman, kuni ülevalt hakkavad paistma eestlaste grupi esimesed tulijad. Sel hetkel saab asi otsustatud. Aiman, et neil kulub alla jõudmiseks umbes pool tundi. Pakin kiiresti oma asjad kokku ja olen otsustanud. Alar ja Peep tulevad samuti alla. Väidetavalt mittevajalike asju ära tooma aga ma ikka natuke loodan, et mind lõpuni turvaliselt koju saatma ka:) Olen öö Plaza de Mulases ja ei kahetse mitte üks raas, et katkestasin.
1.12
Hommikul saan teada, et alla tuleb ka Artjom. Kuna olen endale väravasse transfeeri organiseeriunud, siis saame oma lahkumise ühildada. Alustan siiski üksinda Plaza de Mulasest ca 1600m laskumist, kuna eeldan, et Artjom on pikema sammuga ja jõuab mulle järele. Teel alla saab mulle järjest selgemaks, et loobumine oli õige otsus. Mul ei ole mingit ettekujutust, kuidas ma oleksin suutnud kasvõi selle 6 tunnise laskumise ära teha peale tipupingutust. Tegelikult on see ikka täiesti kreisi värk. Saame Artjomiga Confluencia laagris lõpuks kokku, mina olen vahepeal küll söönud kosutava lõuna aga Artjom on valmis kohe edasi põrutama. Oleme väravas kell 18.30. Meile tellitud buss saabub 19.00. Sihtpunktiks Mendoza.
2.12
Täna tuli teade, et teel alla on ka Art. Hetkel on teada, et ilmaennustuse järgi on esimene võimalus üritada tippu homme st 3.12, kuid kahjuks ei ole selleks keegi veel valmis. Seega jääb loota, et ilmaennustus 5.- 6.12 peab paika ning allesjäänud eestlased: Krisli, Peep, Indrek, Raul, Rauno teevad Alari juhtimisel tipu ära. Minu jaoks teeb selle tipuürituse kahtlaseks tõsiasi, et mitte keegi ei ole sel hooajal veel tipus käinud ning mitte keegi ei tea tegelikult, millised lumeolud seal valitsevad ja kuivõrd käidav/tehtav on üldse see viimane 1000m Koolera laagrist tippu.
Mina sõidan homme Tšiili rannikule ookeani nautima. Tagasiteel olen päeva Santiagos, linnas, mille nimekaimu Hispaanias olen ma nende samade saabastega sisse marssinud kümneid kordi. Nüüd siis mitte Camino de Santiago aga Santiago siiski...